ülearu. Emaga oleks ehk lugu läinud lausa käsitsi kokkupõrkeni, aga isa segas ennast õnneks vahele – tema tundis kentsakal kombel suurt huvi selle vastu, et kelle kõrval ma istun.
Et kogu see istuma seadmise protseduur mulle väga naljakas ja lõbus tundus olevat, siis kirjeldasin kõik hästi pikalt ära, niiviisi ka ema kahtlasevõitu agarust esialgu vaos hoides.
Isa kuulas mind põnevil näoga, viskas siis emale iseteadva pilgu ja ütles salapäraselt:
«Ahah!»
See pidi vist mulle kiituseks olema, ja vähemalt isa küljest näis igasugune pahameel otsemaid maha pudenevat.Ta küsis juba päris asjalikult:
«Kas sa Tuura Peetriga käisidki tiigi ääres?»
«Temaga ikka.»
Nüüd jäi isa täiesti rahule. Ta oli nii heakskiitva näoga, et emalgi ei passinud enam oma kurje plaane edasi haududa. See vist kurvastas teda, sest ta jäi nagu kuidagi lössi ja küsis isalt ilma erilise huvita:
«Kes see Tuur on?»
Isa tõmbas läbi sõõrmete õhku ja vastas:
«Vana Tuur on linnavolikogu liige, linnapea parem käsi. Poisil on hakkamist.»
Ema vaikis mõne aja ja ütles siis mulle:
«Tule joo kuuma vaarikateed, jääd viimaks veel haigeks selle supluse peale.»
Teed ma suurt ei armasta, aga et see näis olevat vahetuskaubaks vitsa eest, siis lürpisin üsna hoolega, ise mõeldes, et elu on ikka üks segane värk küll. Isa kõneles aga emale ikka veel Tuurast ja linnapeast ja paremast käest, justkui oleks see vana Tuur ise, kelle kõrval ma istun, ja mitte Peeter, kes on igatahes üks toimekas ja asjalik kambamees.
KÜMNES KÜÜNAL
Ma laman jälle päeval ja ööl oma voodis, mis on nüüd täies pikkuses lahti tõmmatud ja mille võrgud on monteeritud Jaani aseme külge. Ma ei kuule ega näe õieti midagi, mul on arutult kõrge palavik ja kõik mu peas ainult kohiseb ja huugab ja kogu aeg on mul tunne, et ma magan ja ei maga ka ning et ma pidevalt kuhugi kukkuma hakkan. Nii ööl kui päeval talitavad hämaraks muudetud toas ema ja samuti vanaema, kes seks puhuks linna on tulnud, ja kõik on nii vaikne, nii lummutavalt vaikne kogu korteris.
Mõnikord kuulen ma paari sosinal vahetatud lauset ja sõna, need on mulle uued ja võõrad, nagu «kopsupõletik» ja «vajakonsiilium-kokku-kutsuda».
Ema nutab suurema osa päevast (mulle tundub, et nutmise osatähtsus tema elus pidevalt suureneb) ja vanaema laulab tasakesi kummalisi kurbi laule Jeesusest, kui kedagi muud lähedal ei ole.
Mind ei huvita miski, mul on hirmus raske hingata ja ma tunnen endas saladuslikku, lämmatavalt suurt hirmu, kui kuulen ema teises toas karjatavat:
«Ta peab elama! Tema peab elama! Ta ei tohi surra!»
Ma tean, mis on surm. Seda sõna kasutati siis, kui me vanaisa matustel käisime, olin tookord veel üsna tilluke. Nagu udus viirastub mulle kondine ja külm ja liikumatu nägu mustas kirstus. See on nüüd korraga õudseks muutunud ja mul on aina suurem hirm. Ma ei taha muutuda niisuguseks! Ma tahan elada nagu seni, tahan koolis käia, tahan suureks saada! Nad ei tohi mind surra lasta, ei tohi!
Siis tuleb see, mida nad nimetavad kriisiks. Mind torgitakse nõeltega, mu suhu surutakse kummist toru, millest tuleb pahinal leigevõitu õhku. Ma muutun veidi rahulikumaks, aga niipea kui toru eemaldatakse, nii visklen ma jälle nagu lämbudes. Kõik huugamine ja kohin on äkki kadunud, tuba näib olevat põletavalt valge. Ma märkan kõike ja kuulen iga sõna, mis öeldakse.
Siis ütleb arst, kes mind vaatama on tulnud, sosinal isale ja emale, et mind võib päästa ainult mingi välismaine rohi, mis on kallis ja haruldane.
Ma kuulen, et meil ei ole raha, kuulen isa ahastavalt lausumas, et mu haigus on nagunii neelanud viimase kui sendi.Arstid vaatavad üksteisele otsa ja vangutavad päid, üks nendest laseb käed kahele poole alla langeda ja kehitab nõrgalt õlgu.
Ma tajun korraga imeselgesti, et nad jätavad minuga juba jumalaga, et neil ei ole vist enam kübetki lootust, ja ma karjun valjusti:
«Ma ei taha surra! Teie ei tohi mind surra lasta!»
Siis pöörab ema äkki selja ja läheb ukse poole.
«Kuhu sa lähed?» küsib isa. Ema ei vaata tagasi, ta lausub tumeda, litsutud häälega:
«Parameele juurde.»
Siis kaob ta ukse taha ja isa seisab minu jalutsis liikumatult ning vahib üksisilmi talle järele. Paari minuti pärast on ema tagasi, ma näen veel tema peos kokkukägardatud punast raha, siis jääb minus nagu kõik seisma ja ma vajun, vajun, vajun millessegi pehmesse ja niiskesse.
«Andke retsept,» kostab kaugelt ema hääl.
Selle viiekroonilisega päästetakse mu elu.
ÜHETEISTKÜMNES KÜÜNAL
Meie koolil on juubel. Nelikümmend aastat tagasi on keegi saksa soost kirikuõpetaja pannud siin aluse kreiskoolile, millest nüüd on saanud see lõvipealise ukse taga kihisev sipelgapesa, kus me kõik õpime.
Juubel on tõsine asi, direktor on lasknud trükkida laululehti ja peokavasid, mis meie vanematele meie kaudu ära müüakse.
Päris aastapäeva õhtul on pidulik talitus, kõik õpilased kamandatakse saali ja direktor peab pika kõne. Me ei saa suurt aru, aga meid võlub tema pühalik hääl ja üldse kogu suursugune pidulikkus, mis majas valitseb. Saali seinale, kus ilutsevad kooli rajajate ja endiste juhatajate pildid, on üles seatud kaks suurt sinimustvalget lippu ja vapp kolme lõviga. Nende vahel helendab valge marmortahvel, millesse on kuldsete tähtedega raiutud kuus nime. Need on meie kunagised õpetajad ja õpilased, kes viisteist aastat tagasi on andnud oma elu võitluses meie isamaa vabaduse eest. Direktor pöördub tihti nende poole, tuletab igaüht üksikult meelde, räägib, kuidas peotäis kangelaslikke inimesi astus peaaegu paljakäsi surmakartmatult välja kahe suure riigi vastu, kuidas nad püha Eestimaa vabaduse eest ei kõhelnud andmast kõige kallimat, mis neil oli.
Ma kuulan teda, mu silmade ees kangastuvad raamatutes nähtud pildid, muutuvad elavaks. Ma näen kompaniisid ja pataljone lahingusse tormamas, näen sinimustvalget lippu tulle ja suitsu mattunud väljade kohal lehvimas, näen kangelasi toll tolli järel oma maad vaenlaste käest ära kiskumas, kuulen mürskude plahvatusi ja mehist, mürisevat laulu. Ma olen hiirvaikne nagu kõik teisedki, silmapilgu suurus ja pidulikkus haarab mind täiesti, ma tunnen tükki kurgus ja õhupuudust kopsudes.
Kõik on lõppenud, me laulame erutusest ja liigutusest väriseval häälel: «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm», ning marmortahvli külge riputatakse väike igirohelistest loorberiokstest pärg.
Mu silmad on nagu naelutatud sellesse punkti, ma näen selgelt kõiki nimesid tahvlil ja kolme lõviga vappi selle kohal, ja äkki on mulle kõik selge: lõvid kuuluvad selle maja juurde, lõvid peavad siin igal pool olema, peavad olema ustel ja seinal ja inimeste sees.
Sest see on lõvide maja.
KAHETEISTKÜMNES KÜÜNAL
Ma käin koolis.
Ma olen hoolas õpilane.
Mind
