style="font-size:15px;"> Tema hääl oli nii rahulik ja asjalik, nagu poleks eilset õhtut olnudki. See rabas mind, vaatasin talle pärani silmi otsa. Diana punastas kergelt, kortsutas laupa ja pöördus kiiresti oma laua poole.
«Noh, kuidas on? Oled nõus?» Tema jalg tegi kannatamatu liigutuse ja ma vastasin automaatselt, millelegi mõtlemata:
«Jah.»
Minu toon väljendas küll vist selgemini kui miski muu, mis minus toimus, sest Diana vaatas ruttu tagasi, kõhkles hetke ja oli siis ühekorraga mu ees.
«Sina rumaluke!»
Neisse kahte sõnasse mahtus nii palju õrnust ja vallatust ja erutust, et kogu mu pingutatud olek silmapilkselt sulas.
«Kuidas sa tohid nii?» ütles Diana ja lõi mind pehmelt põsele. «Sina südametu!»
Mina – ja südametu? Kõik minus paiskus üles kurku, ma haarasin kahe käega Diana õlgadest ja avasin suu, et niisugust hirmsat süüdistust tagasi tõrjuda. Kuidas see juhtus, ei tea, aga järsku oli ta mu käte vahel ja meie suud lõikusid valusalt teineteisesse. Ma kaotasin arusaamise ajast ja kohast ja iseenesestki, ainult seisin ja jõin kinnisilmi seda kirjeldamatult suurepärast silmapilku. Kui ta end lõpuks lahti rebis, olid ta tumedad juuksed sasis ja tema silmad õhkusid sametiselt ja kohkunult ja metsikult.
«Sa oled ju päris hull,» ütles ta tasa. «Kui keegi meid niimoodi näeb…»
«Ükskõik.»
«Ta-ta-ta, kullake. Pole sugugi ükskõik. Siis ei lasta meid enam teineteise lähedalegi.»
«Meid ei saa keegi lahutada.»
«Ei tea…» venitas Diana ja vaatas äkki väga mõistatusliku näoga minust mööda.
«Mitte keegi,» kordasin jonnakalt ja haarasin tast uuesti kinni.
«Kannata, palun…»
Ta seisis nii lõdvalt mu käte vahel, et jahmusin ning lasksin ta lahti.
«Mis on?»
Diana püsis hetke liikumatuna, raputas siis pead ja naeris jälle.
«Pole midagi. Ma lihtsalt mõtlesin.»
«Millele?»
«Ah, see pole tähtis. Kunagi hiljem ma räägin sulle.»
Ta keerutas end minust eemale.
«Noh, kas tantsime?»
Ma ei teadnud, mida vastata, vaatasin talle paluvalt otsa.
«Sa oled tõesti rumaluke,» kordas ta kergelt. «Ema võib iga silmapilk tulla. Meil peab ju mingi ettekääne olema. Kui me kahekesi tantsu harjutame, siis ei kahtlusta meid keegi. Saa ometi aru.»
Taipasin. Ja tundsin endas kahesugust erutust – rõõmu, et võisin teda nüüd edaspidi kartmatult käte vahel hoida, aga ka imelikku häiritust, et ta nii asjalikult ja ettenägelikult plaanitseda oskas. See nagu röövis minu õnnelt midagi.
Diana ei andnud aega nende mõtete lõpuni mõtlemiseks.Ta pani grammofoni mängima ja sirutas käed.
«Tule.»
Milliseid tunde me koos veetsime! Me ei suutnud küllastuda embustest ja suudlustest, kõik oli nii uus ja ainulaadne ja kordumatu ja igavene.
Diana – ma sain nüüd loa nimetada teda Diiks; «Nii ei ole mind veel keegi hüüdnud, jäägu see nimi ainult sinule!» – oli tõepoolest kõik suurepäraselt läbi mõelnud ja ette näinud. Juba esimesel õhtul tabas meid tema ema. Õnneks hetkel, mil me olime väsinud suudlemisest ja keerlesime vaikides üle põranda valsi saatel, mida ma mäletan surmani – see oli «Lumivalgekesest ja seitsmest pöialpoisist». Peatusime veidi kohmetult ja ma tegin natuke abitu ja liiga sügava kummarduse.
«Ah tantsite,» konstateeris proua Parameel raugelt. Tema juures on kõik kuidagi rauge – silmad, ebaloomulikult kõhn keha ja liigutusedki. Ma teadsin, et ta on haige, ja vaatasin teda kaastundega.
Dii seletas kiiresti, et me oleme otsustanud koos harjutada, siis ei tule koolipidudel piinlikkust tunda.
«Kas sina oskad siis nii hästi tantsida?» küsis proua Parameel minult niisama raugelt, ainult kergelt tõstetud kulmud markeerisid põgusat üllatust. Kehitasin saamatult õlgu ega osanud midagi vastata. Dii ruttas appi.
«Villem tantsib suurepäraselt. Isegi vanemates klassides pole nii head valsitantsijat.»
«Nii?» Kõhn kogu tumedas sametkleidis liigutas end veidi ebamääraselt ja nurgeliselt.
«Ausõna, mamma! Ta on ainult kole tagasihoidlik. Jumaluke, sa ju tead, missugune ta on, ligi viisteist aastat ühes majas elatud!»
«Jah, viisteist aastat…» ohkas proua Parameel ja ma nägin, et ta seda öeldes ei mõelnud enam minule ega Diile, vaid millelegi hoopis muule.
«Kuidas su vanemad elavad? Sind pole enam kaua meil näha olnud.»
«Aitäh, hästi.» Valetasin natuke, aga oli siis temal tarvis teada neist lahkhelidest, mis ema ja isa vahel iga aastaga järjest sügavamaks muutusid.
«Väikevend on terve?»
«Jah.» Jaani kohta nagu ei sobinud enam «väikevend» öelda – poiss oli juba päris suur volask ja pealekauba veel ülearu paks.
«Nii, nii.» Proua Parameelt ei huvitanud ilmselt enam miski, ta ohkas raugelt ja valmistus lahkuma.
«Nii ongi hea, Diana. Siis pole sul vaja mööda igasuguseid õpetajaid kolada. Kodus on kindlam, ikka kindlam…»
Ta jättis lause nagu õhku rippuma ja läks. Kui uks kinni oli, puhkes Dii kihistades naerma.
«Noh, nägid? Nüüd ei luura meie järele keegi.Tule!»
Haarasin ta kaenlasse.
Elasin nüüd ainult neile õhtutundidele, mil ma Dii juures sain olla. Kevad tuli, kool lõppes, suvi möödus, siis tuli sügis ja siis algas sõda, algas just esimesel koolipäeval.
Meie elus ei muutunud midagi. Õieti ei teinud keegi sõjast suuremat väljagi.See algas ju kuskil kaugel,Poolas.Mis meil sellega pistmist? Muidugi, ka koolis läksid siiski kohe vaidlused lahti – kes võidab?
Peaaegu kõik olid poolakate poolt. Kas või juba sellepärast, et sakslased neile kallale tungisid ja et sakslasi keegi ei sallinud. Teadagi – seitsesada aastat ja nõnda edasi.
Meie klassis kaitses sakslasi ainult üks tolvan, keda varsti üldiselt Hitler-jungeks hakati kutsuma. Kust ta selle vaimustuse võttis, ei osanud keegi seletada. Ise suure talu perepoeg, isa kolkis omal ajal ihust ja hingest landesveeri, aga poiss muudkui korrutab: Hitler võidab, Hitler teeb uue Euroopa, Hitlerit on tarvis, Hitler peabki võitma.
Küsisime, et kellel seda Hitlerit siis õige tarvis on? Poiss vaatas meile pühaliku näoga otsa, kuulutas, et eelkõige meil endil. Noh, see oli juba liig, pistsime kooris irvitama. Mingisugune maalrisell kerkib äkki poliitilisele areenile, tungib oma naabritele kallale, ja korraga tuleb välja, et meil on teda tarvis!
«Küll
