hirmuga klassis ringi. Kõik pingid olid täis, ainult kõige esimeses reas seisis parempoolne päris tühjalt. Kuidas ma lähen sinna?
Vahetunnil surusin hirmu ja häbi maha, astusin Anti juurde. Tema kõrval tukkus klassi kõige vaguram poiss, klaverimängija ja luuletaja, kes ennast igast vaidlusest hoolega kõrvale hoidis. Ehk annab siin kuidagi kokku leppida, vaevalt Antigi niisuguse naabriga rahul on. Me oleme ju koos üles kasvanud, koos mänginud…
Aga Anti vastus oli selge ja lühike:
«Minul on juba pinginaaber.»
Läksin tunni alates uuesti Peetri kõrvale.Ta ei protesteerinud, ütles ainult läbi hammaste:
«Ma rääkisin tõsiselt. Annan tänase päeva aega, siis viskan su ise välja.»
Ma ei püüdnud enam vastu vaielda, mu jõud oli otsas.Tõusin tummalt, võtsin oma asjad ja läksin üksinda tühja pinki.
Tuli füüsika tund, vana Remmel ei pannud ümberistumist algul tähelegi. Alles laua taga seistes ja harjumust mööda oma taskuraamatu järgi nägusid kontrollides märkas ta mind. Kaua, üsna kaua rändasid ta silmad minult Peetrile, siis tervele klassile.Ta mõistis – ja naeratas korraga mulle. Veidi vanainimesliku väsimusega, aga soojalt ja julgustavalt. Kuidas see mõjus! Tema toetas mind. Niisugusel hetkel oli mulle rohkem kui kunagi varem toetust vaja.
Klass ei teinud minu ümberkolimisest väljagi, kuulsin ainult, kuidas Suurkask Peetrile tunnustavalt ütles:
«Täitsa mees. Ammu oleks tulnud kuradi pugeja esimesse pinki asumisele saata. Las lipitseb seal punaste ees, paistab rohkem silma.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
