ja venelased tulid kah veel ida poolt sisse. Sel puhul läks jälle äge klaarimine lahti. Nüüd said võtta peamiselt need, kes algul Nõukogude Liitu olid esile tõstnud: et suur ja rahuarmastav riik, küll see Hitlerile piiri paneb.
Hitler-junge, õige nimi on tal Suurkask, teatas siis kategooriliselt, et Hitler pühib Nõukogude Venemaa maailma kaardilt ära, et see on Hitleri poliitilises testamendis kirja pandud ja et nii nagu Poolaga klaar on, nii lüüakse ka varsti punased uppi.
Kui siis Poola sõda otsa sai ja Ribbentrop Moskvas pakti sõlmis, naersime Hitler-junge välja. Said nüüd! Hitler ei mõtlegi punastega raksu minna, lööb hoopis kampa. Kus su kuramuse rassiteooria ja poliitiline testament nüüd on?
Suurkask läks maruvihaseks, ütles, et meie ei jaga poliitikast tuhkagi, et see kõik olevat peenike manööver ja et Hitler tõmbavat venelasi alt.Tehku me endale enne poliitika põhiprintsiibid selgeks, siis tulgu vaidlema.
Tõenäoliselt oleks Hitler-junge korralikult läbi klopitud, kui osa klassist poleks Nõukogude Liidu pooldajatele turja karanud. Venelaste poolt oli ka Anti, kes kogu aeg jutustas, et Nõukogude Liit tahab ainult rahu ja sõbralikku suhtlemist, et tal pole Euroopas mingeid nõudmisi ja et kui keegi üldse saab Hitlerit mõtlema sundida, siis on see just nimelt Nõukogude Liit.
«Noh, rahu ja sõpruse jünger – kus su põhimõtted nüüd on?» küsis Tuura Peeter Anti käest pilkavalt. «Seltsimehed lõid sul Hitleriga käed kokku, neelasid kahe peale vaese Poolamaa alla ja mutt!»
Anti kargas vihaselt üles ja põrutas:
«Teie meelest oleks vist parem olnud, kui terve Poolamaa sakslaste kätte oleks langenud! Punaarmee päästis, mis veel päästa andis. Ja pealegi olid need iidsed vene maa-alad, seda ei tohiks kah ära unustada!»
Peeter oma härjaturjaga aga lükkas ta lihtsalt istuma tagasi ja ütles:
«Ära sega siin vett midagi! Aga sina, Suurkask, pea meeles – ega teil edaspidi nii kerge ole kui poolakatega. Mis viga pisikese rahvaga arveid õiendada, pole neil õiget sõjaväge ega varustustki.
Pihutäis ratsanikke ja käputäis suurtükke. Küll te Maginot' liinil pead veriseks jooksete, prantslased juba teevad teile uut ja vana.»
Peetrile keegi palju vastu ei vaielnud, sest esiteks oli ta klassi kõige tugevam poiss ja teiseks oli tema isa kaitseliidu pealik, kes pidi juba neid sõjaasju teadma.
Suurkask üritas küll selgeks teha, et Suur-Saksamaad ei pea mingi Maginot' liin, et Hitleri relvastus ületab praegu kõigi teiste oma kolme- või neljakordselt, aga Peeter toimis temaga täpselt niisamuti kui Antiga – vajutas pinki istuma ja ütles, et Suurkask jätku sõjaväed rahule, mingu oma isa juurde ja lugegu seal sõraväge üle. Võrrelgu seda oma naabrimeestega või vihameestega, arvutagu, kes kellest kolm või neli korda üle on. Aga suurde poliitikasse ärgu parem nina toppigu, see on targemate peade jaoks.
Vaidlused olid üsna käredad, aga ainult vaidlusteks nad jäidki – ei õpetajad ega vanemad toonud meie targasse maailmajagamisse suuremat selgust.
Katsusin ka kodus sõjast rääkida, aga isa lõi tüdinult käega – küll prantslased ja inglased Hitleri sodiks peksavad. Või Venemaa – egas see sõprus siis südamest tule. Vaadaku ma parem, kuidas kooliga toime tulen, katsugu, et õppimisega kõik korras oleks.
Seda imelikum oli, et Dii perekonnas vaadati neile asjadele hoopis tõsisema pilguga. Vana Parameel käis sünge ja mureliku näoga ringi, istus päevade ja õhtute kaupa kuskil koosolekutel, andis kodus salapäraselt mõista, et varsti on oodata igasuguseid asju.
Dii ise oli endine, aga ka tema näole ilmus mõnikord kõige ootamatumatel silmapilkudel mingi hajameelne tõsidus. Püüdsin teha kõik, et selgusele jõuda, mis selle taga õieti peitub, aga ta põikles alati kõrvale.
«Pole midagi, kallis… Usu mind, mitte midagi. Igaühel meist on vahel oma mured.»
«Ma ju armastan sind,» ütlesin lapselikult ja jonnakalt, nagu peaks sellest küllalt olema, nagu peaks minu armastus kõik mured kaugele tõrjuma, sootuks olematuks tegema.
«Ma tean, ma tean… Ära muretse, midagi ei ole juhtunud, mitte midagi.»
Ma tahtsin uskuda, tahtsin uskuda kõigest hingest, kuigi ma aimasin mingi vaistuga, et on juhtumas midagi rabavat ja vapustavat.Aga minu usk oli ainus pide, ma pidin ju uskuma, pidin!
Kuni tuli see päev ja kõik langes ühekorraga mu peale nagu laviin.
Olin Dii juures,me ei tantsinud, vaid istusime diivanil ja hoidsime teineteisest kõvasti kinni. Minu Dii pool käimised äratasid kodus juba ammu tähelepanu, ema püüdis minuga mitu korda tõsiselt rääkida, aga ma libisesin tal alati käest, pealegi oli isa ikka minu poolel, ta lausa rõõmustas, kui nägi, kuidas ma Parameele perekonnas järjest enam nagu oma inimeseks muutusin.
Minu käsi embas Dii õlgu, ta oli oma sõrmedega haaranud minu omad ja hoidis neid tugevasti. Ma oleksin elu lõpuni niiviisi istunud.
Tol korral oli kõik kuidagi teisiti, oli ärevam, meeletum ja segasem. Me pole kaugeltki enam lapsed, me teame juba kõik ja meis on ärganud soovid ning ihad, mida me varjata püüame, mis aga meie silmadest julma otsekohesusega välja vaatavad.
Ma olin varaküps, teadsin seda ja häbenesin ennast, aga nii see kord oli ja ma ei saanud seal midagi muuta. Seda aimas ka Dii, ta aimas üldse palju ja kõike, pidigi aimama, sest ta oli ju kaheksateistkümneseks saamas, juba täiskasvanud naine.
Seekord olime taas kahekesi, Dii ema läks mõni päev tagasi kuskile maale külla ja noor Hektor koos temaga. Vana Parameelt võis viimasel ajal üldse väga harva kodunt leida. Kui ma selle üle imestust avaldasin, kõverdas Dii kahemõtteliselt suud ja vaikis.
«Aina koosolekud?» küsisin uudishimulikult.
«Ükskõik, kuidas seda nimetada.» Ta ei tahtnud vastata ja ma ei käinud enam peale – mis tähendas mulle lõppude lõpuks Parameel, kui me saime kahekesi olla!..
«Ta ei tule enne hommikut,» ütles Dii korraga ja surus äkilises ägeduses mu sõrmi, lausa rebis neid allapoole, nii et ma veidi üllatunult järele andsin. Mu käsi libises tema õlgadelt, ja korraga tundsin tema väikesi kõvu rindu. Kuumus sööstis üles, Dii sõnad omandasid silmapilgu vältel tähenduse, mida ma neile algul ei osanud anda. Ma ei mõelnud millelegi, pigistasin teda meeletult enda vastu. Siis see tuligi.Tundsin imelikku kõrvetavat häbi, tahtsin sirutada kätt laualambi järele, mis põles sealsamas, vaevalt sammu kaugusel meist, aga Dii hoidis mind kinni uskumatu jõuga, nii et ma ei ulatunud lülitini.
«Nüüd oled sa päriselt minu.»
Ma ei tundnud ise oma häält, see polnudki hääl, vaid sosin. Dii ei vastanud, ta lebas lahtisi silmi ja vaatas üles lakke ja temas oli sel hetkel midagi jumalikult ilusat.
«Me jääme alati ühte. Alati! Mis ka ei tuleks. Ma armastan sind igavesti, ma…»
Ei mäleta enam, mida ma seal kõik kokku rääkisin. Mul oli tunne, nagu peaksin ma ikka veel midagi ütlema, nagu ei oleks ikka veel öeldud see kõige tähtsam, see kõige olulisem, mis meid absoluutselt ühte sulataks, mis kaotaks meie vahelt viimase piiri.
Võib-olla et selle kirjeldamatu ärevuse ja meeletuse tõttu ma ei pannudki algul tähele, kui tõsine ta oli. Märkasin seda alles siis, kui ta mu õrnalt kõrvale lükkas ja istuma tõusis, tugevaid valgeid jalgu väikese tüdruku kombel enda alla tõmmates.
«Sa
