see kõige targem pole.»
Nii me kolisimegi, tükk maad kesklinnale lähemale.
Korter on tore küll – maailmatu suured toad, kõrged laed ja heledate tapeetidega seinad ja puha. Vesi käib sisse ja välja, pööningul pidi vägev paak olema. Parameeled ise elavad maja teises otsas, kus on eraldi sissekäik.
Jõululaupäeval saime lõpuks pisikese poisi kah kätte. Isa tahtis talle Parameele auks Eduard nimeks panna, aga ema ütles kindlalt, et poiss peab saama tema kadunud venna nime, kes viimases sõjas kuskilVõrumaal landesveeri poolt maha oli lastud, ega andnudki järele.Et tema on kadunud velje nime juba minule tahtnud panna ja üleüldse valivad poegadele nime emad ja tütardele isad.
Nii ristiti siis minu vend lihtsalt Jaaniks.Põngerjal endal poleks vigagi, kui ta nii arutult ei kisaks. Päris meeldiv on kuulda, kuidas isa kinnitab, et mina küll sihuke metsaline polevat olnud. Et mina lamanud ilusasti vagusi nagu mees muiste ja teinud ainult siis häält, kui vajadused nõudnud.
Ema ei vasta harilikult midagi, paps lisab pehmema tooniga, et las õige karjub pealegi – mida marulisem hing sees on, seda paremini jaksab selles näruses maailmas läbi lüüa.
Diia, kes nüüd kategooriliselt nõuab, et ma teda Dianaks pean kutsuma, ütleb, et just niisugused on nad kõik ja et tema vend, kes praegu juba ringi tatsab, olnud alguses täpselt niisama suur kisakõri.
Igatahes paistab meie elamine joones olevat. Vana Parameel pistab vahel õue peal mulle viis või kümme senti pihku ning käsib kommi osta, sest ma olevat arukas ja tubli poiss.
Ehkki ma oma ema väga hoian, teen ma kindla otsuse tulevikus rohkem isa tegusid ning õpetusi tähele panna.
ÜHEKSAS KÜÜNAL
Ma käin koolis. See amet on omamoodi huvitav ja omamoodi igav, nii kuidas kunagi just juhtub olema.
Kus koolimaja asetseb, seda teadsin ma juba ammu, sest isal oli veider komme mind sealt aeg-ajalt mööda talutada ja väga piduliku häälega seletada, et siin seisab see maja, kus mulle hakatakse õpetama igasugust tarkust, mis minust väärtusliku inimese teeb.
Niisugune jutt ajas mu jälle segadusse, sest kodus põhjas isa alatihti üht oma kaasametnikku ja kinnitas, et haritud loll on palju hullem kui harimatu loll ja et kooliharidus ei anna inimesele mitte tuhkagi, kui ta ise loomu poolest haritud või tark või intelligentne ei ole. Üldse on mulle isa jutust juba tükk aega selge, et kahe jalaga maa küljes seismiseks ja muudkui edasi trügimiseks on vaja hoopis midagi muud kui haridust, mida võib tõestada kas või asjaolu, et Parameel oma kolme klassi külakooliga jõukaks vabrikandiks on trüginud, terve kari haritud mehi aga tema juures lihtsalt töölisteks on ja alluvad koguni isalegi, kes oma läbi häda lõpetatud kuue klassiga ka just kõrgesti haritud inimeste lahtrisse ei kuulu.
Iseenesest mõista ei hakka ma koolitarkuse propagandale muidugi vastu vaidlema, sest kuigi muna võib olla targem kui kana või kukk, on võim sellessinatses maailmas ikkagi kanade ja kukkede käes, ehk nagu isa ütleb, kel vägi, sel võimus, kel võimus, sel õigus, nagu olevat kirjutanud eesti kirjanik EduardVilde oma romaanis «Mahtra sõda».
Nii mind siis aeg-ajalt talutati mööda sellest tähtsast majast, mille uksele on nikerdatud kaks suurt lõvipead. Nende tähendus on mulle siiani arusaamatuks jäänud. Pikema mõtlemise järel leidsin, et nad võivad kuulutada kolme asja:
a) et siin majas koheldakse inimesi nagu lõvisid;
b) et neid tahetakse kasvatada lõvideks;
c) et see on hoiatus – ärge saage lõvideks.
Lõpliku otsuse tahtsin ometi langetada alles siis, kui ma ükskord üle koolimaja läve astun.
Tähtis päev koitis oma ajal, ja kuigi mulle koolitee juba tublisti taldadesse oli kulutatud, tuli ema mind siiski saatma. Pentsik küll – iga päev käisin üksinda poes ja vahel isegi raudteejaamas lehte toomas, aga nüüd arvati vajalikuks mind kättpidi koolimajja tirida, nagu võiksin ma tee peal kaotsi minna või nagu ähvardaksid inimest just kooliteel igasugused hädad ja ohud. Minu piinlikkust ja tusameelt leevendas siiski mõnevõrra see, et ka teiste haridusjanuliste vanemad ei paistnud targemad olevat. Suur riietehoid oli paksult emasid täis, nagu oleks nendel märksa suurem igatsus koolitarkuse järele kui lastel, kelle hulgast mõned isegi heaks arvasid oma kohaletooja käest või jalast kõvasti kinni hoida ja nuttu löristada.
Küllap mammad oleksid meiega koos klassigi tulnud, aga õnneks pani õpetaja nende tuhinale piiri ja jättis nad ukse taha.
Klassis algas üks igavene sagimine ja sorteerimine, mis mind väga imestama pani. Teiste hulgas oli teaduseallikate juurde jõudnud ka vana tuttav Anti, keda ma polnud juba terve aasta õieti näinud. Temaga sekeldused algasidki, sest kui meid kästi pinkidesse asuda, istus tema mind märkamata ükskõikse näoga ühe pika ja hästi ülesviksitud volaski kõrvale, kes, nagu hiljem selgus, oli linnanõuniku poeg. Noh, siis tuli õpetaja ning ütles kohkunult, et tõusku Anti kohe üles, sest et sinna peab istuma hoopis üks teine laps.
Anti venis küll püsti, aga küsis rumala ilmega, et mis vahe sellel on. Keegi seletama ei hakanud, aga volaski kõrvale toodi kättpidi keegi paksuke, kelle isa pidi kuskil ühingus või kompaniis direktor olema.
Anti ei pannud mind ikka veel tähele ja üritas teise pinki ankrusse heita, aga ka sealt tõsteti ta ilma armuta välja ja jäeti esialgu keset klassi seisma, kuni õpetaja ühe peotäie poisse ja tüdrukuid targalt paigale oli pannud.
Ülepea ei saanud ma aru, mis tähendus niisugusel sättimisel ja korraldamisel oli, aga mul tärkas udune kahtlus, et see on vist kuidagi nende lõvidega seoses.
Kui peenem ja lakutum rahvas kõik oma kohtadele oli paigutatud, tõmbas õpetaja hinge ja hakkas Anti-taolisi tagumistesse pinkidesse toppima.
Mina seisin selle möllu keskel ja panin imestusega tähele, et minu vastu keegi huvi ei tundnud. Ükskord küsiti küll nime, aga kui ma selle öeldud sain, lasti mul rahus edasi seista. Minu kõrvale jäid veel ainult mõned üksikud hirmuäratavalt igavate ja vagurate nägudega jõmpsikad, ja ma sain aru, et kui ma nüüd ei tegutse, siis kukub mulle paratamatult mõni nendest paariliseks. Ühe siledama näoga selli kõrval oli koht veel vaba, kargasin julgust kokku võttes juurde ja pugesin pinki. Õpetaja märkas seda, mõtles natuke ja ütles viimaks, et olgu pealegi nii.
Mu värskel pinginaabril ei tundunud minu sissetungist sooja ega külma olevat, ta vaatas mulle asjaliku moega otsa ja teatas, et teda kutsutakse Peeter Tuuraks, mispeale ka mina oma nime teatavaks tegin.
Mis esimesel koolipäeval muud juhtus, sellest on mul praegu üpris hägused mälestused peale imeliku avastuse, et enamik meie hulgast isegi tähti ei tundnud ja et õpetaja seda mõnedele lausa pahaks pani, teiste puhul aga endastmõistetavalt noogutas ja isegi naeratas.
Mina oma arenemisastet vaka all ei pidanud, kuulutasin ausalt, et oskan juba ammu lugeda, ja demonstreerisin ka oma võimeid. See paistis õpetajale üsnagi meeldivat, nii et ta nüüd päris soosivalt minu ja mu pinginaabri poole vaadates ütles:
«Eks hakkate siis koos õppima ja teineteist aitama.»
Minule jäi arusaamatuks, mis asjus too Peeter Tuur mind aidata saab, kui tal endal hädavaevalt oma nimetähed selged on, aga ma panin selle millegipärast jälle nende salapäraste lõvide arvele, sest kuidagi mõistusepäraselt ei osanud ma asja seletada.
Ülepea vintsutati meid niiviisi veel paar tundi ja lubati siis koju minna.
Mismoodi
