vaiksemaks, nii et emagi seda märkab ja minu arust natuke liialdatud lõbususega hüüab, et isa olevat rumal, et teiste uhke riietus ei häirivat teda põrmugi ja üldse olevat isa kõige parem ja targem mees maailmas. Minu meelest on siin midagi viltu.
Teinekord tuleb mõni vana mees, kangesti tihedalt musta ülikonda mähkunud, nagu oleks tal külm, ja tervitab isa sügava kummardusega. Isa kasvab silmanähtavalt suuremaks ja noogutab aeglaselt ning väärikalt. Ema naeratab säravalt ja mul on arusaamatult hea meel, ma kisan heleda häälega ning teen läbi akna grimasse.
Vahel läheneb meie aknale väike paks mehike, kes on hülge nägu, hingeldab kangesti ja laseb helehalli kuue hõlmadel bravuurikalt lehvida, nii et päike märkab kohe hõlmade vahel vestitaskust ripendavat kuldketti ja hakkab sellega lustakalt mängima. Nii isa kui ema kargavad korraga püsti, ema avab nagu muuseas kähku akna, ja kui kuldketiga hullav päike meie juurde on jõudnud, kummardavad ema ja isa kiiresti ning sügavalt. Pisike hülgenägu jääb peatuma, viibutab iseteadvalt kätt ja astub ligemale. Isa ja ema seisavad naljakalt koogutades, paks mehike vaatab mind ja teeb mingi absoluutselt mõttetu tähenduse, mille peale isa ja ema kõlavalt naeravad. Siis pistab paksuke sõrmed aknast sisse ja kõditab lollakalt minu lõuga. Ma olen nii jahmunud, et ei märka isegi vastu hakata, sest tavaliselt ei lasta ühelgi võõral mind puudutada. Isa ja ema naeravad jälle südamest, paksuke ütleb millegipärast, et isa on väga tubli töömees ja jõuab veel kaugele ning et ema on kole veetlev naisterahvas ja et isa ei tohiks teda nelja seina vahel närtsitada, vaid peaks teda tihemini seltskonda tooma. Panen tähele, et paksuke pillab emale väga imeliku niiske pilgu, mille all ema punaseks läheb, ja siis lainetavad kuuehõlmad kuldketti ja päikest mängitades edasi. Isa on imelikult vaikne ja katsub mitte ema poole vaadata, ema kohendab minu pluusi ja pükse, mis nagunii täiesti korras on, ja ma ei taipa, miks nad nii palju edvistasid selle naljaka ja napaka hülgenäoga ning pöörasid nii vähe tähelepanu päikest pillutavale kuldketile.
Siis võtab ema isa kaelast kinni ja seletab arusaamatu elevusega, et ta ei taha mingit seltskonda, et isa on talle kõige parem seltskond ja et kõik muu on tühine ega ole ülepea nende jaoks. Isa seisab tükk aega vaikides, noogutab ainult pead ja paneb siis pikkamööda, justkui kõheldes käe emale ümber. Mind on sihuke etendus ära tüüdanud, olen solvunud, et minust enam väljagi ei tehta, ja maksan jalamaid kätte: nihutan end tooli servale ja kukun maha. See aitab – ma ei jõua veel lõugama hakatagi, kui nad on mõlemad mu juures.
NELJAS KÜÜNAL
Ma olen kolme ja poole aastane ning tean seda. Õieti ei ütle mu vanus mulle midagi, aga ma pean seda teatama igaühele, kes võtab heaks küsida, ning pean kannatlikult ära kuulama imestuse, et ma juba nii suur ja tark ja kena olen. Kenaduses ei ole küll kahtlust, nagu ma tegin kindlaks kahe endavanuse tattnina najal, kellega mul hoovi peal tuleb kokku puutuda. Omavahel öelda pole kummalgi eriti viga. Üks neist on tüdruk ja teine poiss. Kui ausalt järele mõelda, siis meeldib poiss mulle rohkem. Ma isegi kadestan teda natuke, sest tal näivad olevat palju mõistlikumad vanemad kui mul. Kes nad õieti on, seda ma ei tea. Näen neid hiigla harva ja nad ei pane mind kunagi tähele. Nad ei pane vist kedagi tähele, ka mitte Antit, oma jõmpsikat. Elavad nad kõik maja teises otsas, kus on sihuke vaimustavalt lagunenud tuulekoda ja suur pleekinud uks, mis alatasa lahti vajub ning nii verd tarretama panevalt kriiksub, et koguni varblased kärinal laiali pudenevad.
Hommikul kaovad Anti vanemad kuhugi ära, poisi sappa pannakse vanaema, kes käib kentsakalt kõveras, nagu oleks ta ristluude kohalt vinklisse murtud. Vanaema ei jõua muidugi Antile järele ja niiviisi on terve hoov Anti päralt, vasemat kätt seisvast pumbakaevust kuni paremal losutava puukuurini.
Plika elu on rohkem minu elu moodi, alatasa kiikab teda keegi ukse vahelt või aknast ja siis pole muud kuulda, kui et Diia ära mine sinna ja Diia ära tee seda ja tule taevas appi Diia kui must sa jälle oled!
Minu arust on see Diia ülearu puhas, aina lumivalged pitsid ja satsid igal pool ning läikivad sussid jalas.Anti on rohkem varblase karva ja temast julgen ma igalt poolt kinni hakata, ei seal määrdu ega rebene miski, heal juhul võib ainult iseenda tema küljes ära plekitada.
Kolmekesi koos saame olla üsna harva. Ülepea talitavad meie vanemad selles tükis meile kõigile täiesti arusaamatu loogika järgi, välja arvatud Anti omad, kes, nagu ma juba märkisin, kedagi tähele ei pane ja kellel ilmselt mingisugust loogikat ei ole. Kui seda, mis meiega tehakse, katsuda mingisugusesse süsteemi seada, siis näeb kõik välja otsekui mõnes targas ja segases muinasjutus, mida isa mulle puhuti õhtul jutustab, arvates, et ma sellest niisamuti aru saan kui tema, mille eest hoidku küll jumal.
Kõige keerulisem on lugu Diia emaga, kes kõige parema meelega näeks, et plika hoovis ihuüksinda oma mudakooke plätserdaks. Minu kohalolekut ta veel kuidagi sallib, aga kui ilmub Anti, kõnnitatakse pitspüks otsemaid tuppa.
Minu omad jälle püüavad mind just siis õue sokutada, kui plika üksi on, ja sallivad nagu läbi häda, et ma ka Antiga tegelen.
Niiviisi olen mina siis justkui miski piirikivi kahe vaenuliku põllu vahel ega kuulu ise ei siia ega sinna. Tõtt öelda, ega see mulle endale suurt korda ei lähe, aga esimese elutarkuse annab küll. Iseenesest panen meie vanemate käitumist lausa imeks, eriti kui meeles pidada, et nad muidu igal sammul püüavad meid õpetada vahet tegema kasuliku ja kahjuliku vahel, sest tegelikkuses näeb kasulikkuse ja kahjulikkuse skaala välja hoopis teisiti:
1) Kui ma mängin Diiaga, olen igas pisikeses pahanduses süüdi ikka mina.
2) Kui ma mängin Antiga, on absoluutselt kõiges süüdi tema.
3) Kui me mängime kolmekesi, on süüdlasteks järjekorras: a) Anti, b) mina.
Sellest lihtsast skeemist on ju igale mõtlevale inimesele selge, et Diial ja minul on kõige kasulikum just Antiga kampa lüüa.
Ma hakkan järjest enam kahtlema, kas võimalus kunagi oma vanemate sarnaseks saada on väärt püüdlikkust, mida minusse katsutakse sisendada.
VIIES KÜÜNAL
Ma olen esimest korda elus segatud poliitikasse. Kannatada saan selle juures muidugi mina ise ja mitte need, kelle põhimõtetest ma õppust püüan võtta. Kõik algab salakavala paljutõotavusega nagu vist igasugused poliitilised afäärid. Ma olen juba tõepoolest suur poiss ja mulle ostetakse madrusemüts. Peakate on tubli ning täidab mind esiotsa suure vaimustusega, kusjuures ma teen ka mõned järjekordsed filosoofilised tähelepanekud, mis minu usku täiskasvanute arukusse aina tõsisemalt õõnestavad.
Mulleohtraltetteloetudjutukestepõhjalolenteinudjärelduse– ükski ema ega isa ei taha, et tema pojast saaks meremees. See on ju ohtlik ja raske ja ülepea hirmus elukutse, kus sa ühtevalu elu ja surma vahel pendeldad ja lased vaestel vanematel silmad peast nutta. Mille pagana pärast nad oma poistele siis madrusemütse pähe ostavad? Samasugune lugu on sõjaga – isa räägib paar-kolm korda nädalas, kui jube oli mingisugune maailmasõda, kus ta käis, aga mulle ostab korgipüsse ja tinasõdureid ja väga viletsaid sõjalaevu, mis kohe ümber lähevad, kui neid vees natukenegi nööripidi vedada.
Sellegipärast on müts aus ja ma kannan teda uhkusega.Tumesinisel võrul, mille küljes lehvivad kaks sõjakat linti, on kullakarva tähtedega sõna «Lembitu» – tolle laeva nimi, kus niisuguseid mütse kantakse. Ma nõuan muidugi, et mind minu laeva peale viidaks, aga siin tuleb jälle kohe täiskasvanute järjekindlusetus päevavalgele: laeval olevat juba meeskond peal, mind polevat sinna enam tarvis. Mis mõttega siis mütse tehakse, kui nende jaoks mehi enam tarvis ei lähe?
Keset pealage on mütsil suur punane tutt. Ja tutist minu vintsutused peale hakkavadki.
Juulikuus – neid kuude nimesid on nii palju, et ma nendes esialgu
