valule on midagi kohutavalt haiglast. Inimeste tundeid peaksid puudutama värvid, ilu, elurõõm. Mida vähem elu vaevadest sõnu tehakse, seda parem.”
„Ometi on East End väga tähtis küsimus,” tähendas sir Thomas tõsiselt pead vangutades.
„Just nii,” vastas noor lord. „Siin on küsimus orjusest ja meie püüame seda lahendada orjade lõbustamisega.”
Poliitikamees vaatas talle teraselt näkku. „Milliseid muudatusi siis teie soovitate?” küsis ta.
Lord Henry puhkes naerma. „Mina ei tahaks Inglismaal midagi muuta peale ilmastiku,” vastas ta. „Rahuldun täiesti filosoofilise vaatlemisega. Aga kuna üheksateistkümnes sajand on kaastundevarude ülekulutamisega pankrotti läinud, siis soovitaksin pöörduda Teaduse poole, et tema meid õigele teele juhataks. Tundmuste eesõiguseks on meid eksiteele viia, Teaduse eesõiguseks on tundetu olla.”
„Aga meil lasub raske vastutus,” julges mrs. Vandeleur pelglikult tähendada.
„Hirmus raske,” kajas leedi Agathalt vastu.
Lord Henry heitis pilgu mr. Erskine'ile. „Inimsugu võtab end liiga tõsiselt. See on maailma pärispatt. Kui koopaelanik oleks naerda osanud, oleks ka ajalugu teistsuguseks kujunenud.”
„Teid on tõesti väga lohutav kuulata,” lõõritas hertsoginna. „Olen end alati mõnel määral süüdlasena tundnud, kui ma teie tädi külastan, sest minul pole East Endi vastu põrmugi huvi. Tulevikus võin ma talle punastamata näkku vaadata.”
„Punastamine on väga kena,” tähendas lord Henry.
„See sobib ainult noortele,” vastas hertsoginna. „Kui minusugune vana naine punastab, siis on see väga halb märk. Ah, lord Henry, tahaksin, et ütleksite mulle, kuidas uuesti nooreks saada.”
Lord mõtles silmapilgu.
„Kas mäletate mõnda suurt viga, mida te oma nooruspäevil tegite, hertsoginna?” küsis ta, üle laua tema poole vaadates.
„Kardan, et paljusid,” hüüdis hertsoginna.
„Siis korrake neid,” ütles lord tõsiselt. „Et noorust tagasi saada, on vaja vaid noorusrumalusi korrata.”
„Vaimustav teooria!” hüüdis hertsoginna. „Ma pean selle ellu viima.”
„Hädaohtlik teooria!” kuuldus sir Thomase kokkupitsitatud huulte vahelt. Leedi Agatha raputas pead, kuid lõbu pakkus see talle ometi. Mr. Erskine kuulas vaikides.
„Jah,” jätkas lord Henry, „see on üks elu suuri saladusi. Tänapäeval sureb suurem hulk inimesi mingisse kaine mõistuse vähki ja alles liiga hilja avastavad nad, et ainsad asjad, mida inimene kunagi ei kahetse, on tema eksimused.”
Naerulagin käis ümber laua.
Ta mängis selle ideega ja muutus ülemeelikuks; ta pillutas ja muutis seda, laskis lendu ja püüdis uuesti kinni; andis sellele oma kujutlusvõime säravad värvid ja tiivustas seda paradoksiga. Jutu jätkudes ülenes narruse kiitus Filosoofiaks ja Filosoofiagi muutus nooreks; Naudingu meeletu muusika taktis, otsekui selle veiniplekilisi riideid ja luuderohupärga kandes tantsis ta bakhandina üle elukinkude, pilgates pikaldast Sileeni tema kainuse pärast. Tõsiasjad põgenesid ta eest nagu kohkunud metsaelanikud. Ta valged jalad tallasid hiiglaslikus surutõrres, mille juures istub tark Omar, kuni pulbitsev viinamarjamahl tõusis purpurpunaste mulisevate lainetena ta paljaste liikmete ümber, ronis punase vahuna üle tõrre serva, nirises mööda musti längus külgi alla. See oli haruldane improvisatsioon. Ta tundis, kuidas Dorian Gray pilk temasse kiindus, ja teadmine, et kuulajate seas viibib keegi, kelle meeli ta võluda ihkas, näis andvat ta vaimule teravuse ja lisavat kujutelmadele värvi. Ta oli sädelev, fantastiline, vastutustundetu. Ta meelitas kuulajad neist enestest välja ja naerdes astusid nad tema vilepilli kannul. Dorian Gray ei pööranud temalt pilku, vaid istus nagu äratehtud, ta huulil ajas üks naeratus teist taga ja imestus aina kasvas ta tumenevais silmis.
Viimaks astus sisse kaasaegses teenrilivrees Tegelikkus, teatades hertsoginnale, et sõiduk ootab. Naljataval meeleheitel ringutas hertsoginna käsi.
„Kui tüütu!” hüüdis ta. „Ma pean lahkuma. Mul tuleb mehele klubisse järele minna, et viia teda „Willisesse” mingile mõttetule koosolekule, mida ta peab juhatama. Kui ma hiljaks jään, saab ta kindlasti vihaseks ja selle kübaraga ei saa ma endale ometi mingeid stseene lubada. See kübar on liiga habras. Vali sõna lõhuks ta ära. Ei, ma pean minema, kallis Agatha. Nägemiseni, lord Henry, teie olete lihtsalt vaimustav ja õudselt hukutav. Ma tõesti ei tea, mida teie vaadete kohta öelda. Te peate ükskord meile lõunale tulema. Teisipäeval? Kas olete teisipäeval vaba?”
„Teie pärast hülgan kõik teised, hertsoginna,” ütles lord Henry kummardades.
„Ah, see on teist väga kena ja väga ülekohtune,” hüüdis hertsoginna. „Vaadake, et te siis tulete.” Leedi Agatha ja teiste leedide saatel tuhises ta toast välja.
Kui lord Henry oli uuesti istet võtnud, astus mr. Erskine tema juurde, istus ta kõrvale ja pani käe ta käsivarrele.
„Te räägite paremini kui ükski raamat,” ütles ta. „Miks te ise midagi ei kirjuta?”
„Armastan selleks liialt raamatute lugemist, et nende kirjutamisega aega raisata, mr. Erskine. Tegelikult tahaksin küll romaani kirjutada, romaani, mis oleks kaunis nagu pärsia vaip ja niisama ebareaalne. Kuid Inglismaal leidub kirjanduslikku publikut ainult ajalehtede, kooliraamatute ja entsüklopeediate tarvis. Kõigist maailma rahvastest on inglastel kirjandusliku ilu taip kõige nõrgemini arenenud.”
„Kahjuks on teil vist õigus,” vastas mr. Erskine. „Ka minul endal oli kord kirjanduslikke ambitsioone, aga ma loobusin neist juba ammu. Ja nüüd, kallis noor sõber, kui lubate end nõnda nimetada, tahaksin teilt küsida, kas te ka ise usute seda, mis te eine ajal rääkisite.”
„Olen täiesti unustanud, mis ma rääkisin,” naeratas lord Henry. „Oli see kõik tõesti nii nurjatu?”
„Väga nurjatu. Pean teid tõepoolest äärmiselt hädaohtlikuks, ja kui meie kalli hertsoginnaga peaks midagi juhtuma, siis paneme vastutuse esmajoones teile. Kuid ma tahaksin teiega rääkida elust. Minu põlvkond oli igav põlvkond. Kunagi, kui olete Londonist tüdinud, tulge Treadley'sse ja selgitage mulle lähemalt oma naudingufilosoofiat pudeli hea burgundi veini juures, mida mul õnneks leidub.”
„Suurima heameelega. Külaskäik Treadley'sse on eriline au. Seal on täiuslik võõrustaja ja täiuslik raamatukogu.”
„Teie lisate sellele täiuslikkust,” vastas vanahärra viisaka kummardusega. „Ja nüüd pean teie võrratu tädiga jumalaga jätma. Athenaeum ootab mind. Praegu on tund, kus me seal magame.”
„Teie kõik, mr. Erskine?”
„Neljakümnekesi, neljakümnes tugitoolis. Valmistume saama inglise kirjandusakadeemiaks.”
Lord Henry puhkes naerma ja tõusis. „Mina lähen Hyde Parki,” hüüdis ta.
Ukse juures puudutas Dorian Gray ta käsivart. „Lubage, et ma teiega kaasa tulen,” palus ta vaikselt.
„Minu arvates pidite te Basil Hallwardi juurde minema,” vastas lord Henry.
„Parema meelega tuleksin teiega. Jah, ma tunnen, et pean tulema teiega. Palun lubage. Ja kas tõotate,
