PEATÜKK
Ühel õhtupoolikul kuu aega hiljem istus Dorian Gray Mayfairis lord Henry maja väikeses raamatukogus toredas tugitoolis. Kõrge oliivikarva tammepaneeli, kreemkollaka friisi, lage kaunistavate kipsreljeefide ja telliskivivärvilisele viltvaibale laotatud pikanarmaliste pärsia siidist tekkidega oli see tuba omal viisil väga ilus. Tillukesel siidipuust laual seisis väike Clodioni kujuke ja selle kõrval „Les Cent Nouvelles”, mis Clovis Eve Marguerite de Valois' jaoks köitnud oli, külvates selle üle kuldkarikakardega – lilledega, mis kuninganna endale embleemiks oli valinud. Kaminasimsil seisid suured sinised portselanvaasid tulpidega ja läbi väikeste tinaraamides ruutude voolas tuppa Londoni suvepäeva aprikoosivärvilist valgust.
Lord Henry polnud veel koju tulnud. Ta jäi põhimõtteliselt alati hiljaks, sest tema veendumus oli, et täpsus on suurim ajaröövel. Seetõttu näis noormees võrdlemisi tusane olevat ja lehitses tujutult rikkalike illustratsioonidega „Manon Lescaut'” köidet, mille ta raamatukapist leidnud oli. Louis XIV stiilis kella ühetooniline tiksumine ärritas teda. Paar korda tuli tal tahtmine ära minna.
Viimaks kuulis ta väljas samme ja uks avanes. „Kui hilja te tulete, Harry!” lausus ta.
„Kahju küll, aga see pole siiski Harry,” vastas hele hääl.
Noormees vaatas ruttu ümber ja kargas jalule. „Palun vabandust! Ma mõtlesin…”
„Te vist ootasite minu abikaasat. Aga mina olen ainult tema naine. Lubage, et ma ennast tutvustan. Päevapiltide järgi tunnen teid väga hästi. Minu abikaasal on neid vist seitseteist tükki.”
„Kas tõesti seitseteist, leedi Henry?”
„Noh, siis kaheksateist. Pealegi nägin teid hiljuti koos temaga ooperis.”
Rääkides naeris ta närviliselt ja vaatles noormeest hajameelsete meelespealille-silmadega. Ta oli imelik naine, kelle riided näisid olevat vihahoos valmistatud ja ülepeakaela selga aetud. Tavaliselt oli ta ikka kellessegi armunud, ja kuna ta kirg iial vastuarmastust ei leidnud, säilitas ta kõik oma illusioonid. Ta püüdis olla maaliline, kuid küündis ainult räpakuseni. Tema nimi oli Victoria ja ta põdes otse haiglast kirikuskäimise maaniat.
„See oli vist „Lohengrini” etendusel, leedi Henry?”
„Jah, meie armsa „Lohengrini” etendusel. Wagneri muusikat armastan ma üle kõige. See on nii vali, et võid kogu aeg juttu ajada, ilma et teised su sõnu kuuleksid. See on suur eelis, eks ole, mr. Gray?”
Jälle kõlas ta õhukestelt huultelt närviline katkendlik naer ja ta sõrmed hakkasid mängima pika kilpkonnaluust paberinoaga.
Dorian naeratas ja raputas pead. „Mina kahjuks nii ei arva, leedi Henry. Mina ei aja muusikat kuulates kunagi juttu, vähemalt siis, kui see on hea muusika. Halba muusikat kuulates on muidugi kohustuslik seda jutuajamisega summutada.”
„Ah, see on vist jälle üks Harry arvamusi, mr. Gray? Harry seisukohti kuulen ma ikka tema sõpradelt. See on ainus viis, kuidas ma neist teada saan. Aga teil ei pruugi arvata, nagu ei armastaks ma head muusikat. Ma jumaldan seda, kuid ühtlasi ma kardan seda. See teeb mind liiga romantiliseks. Olen klaverimängijaid lihtsalt jumaldanud, mõnikord isegi kahte korraga, nagu Harry kinnitab. Ma ei tea, mida ma neis õieti leian. Võib-olla tuleb kõik sellest, et nad on välismaalased. Seda nad ju kõik on, eks ole? Isegi need, kes on sündinud Inglismaal, muutuvad mõne aja pärast välismaalasteks, eks ju? See on neist väga tark ja kunstile auks. Muudab selle kosmopoliitiliseks, eks ole? Ega te pole kunagi ühelgi minu vastuvõtul käinud, mr. Gray? Te peate tulema. Orhideesid ma tegelikult osta ei jõua, aga välismaalaste suhtes ma kitsi ei ole. Need teevad toad nii maaliliseks. Aga seal on ka Harry! Harry, ma astusin sisse sind otsima, et sinult midagi küsida – mul läks meelest ära, mis see oli – , ja leidsin eest mr. Gray. Me lobisesime muusikast nii mõnusasti. Meil on üsna sarnased vaated. Ei, ma arvan, et meie vaated on siiski päris erinevad. Aga ta oli väga kena. Rõõmustan väga, et teda kohtasin.”
„Meeldiv kuulda, väga meeldiv kuulda, mu armas,” ütles lord Henry, kergitades kuusirbitaolisi kulme ja vaadates neid mõlemaid mõnusa naeratusega. „Palun andeks, et ma hiljaks jäin, Dorian. Läksin Wardour Streetile mingit vana brokaati vaatama ja pidin seal tingima tundide kaupa. Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.”
„Kahju küll, aga mina pean nüüd minema,” hüüdis leedi Henry oma rumala äkilise naeruga piinlikku vaikust katkestades. „Lubasin koos hertsoginnaga välja sõita. Elage hästi, mr. Gray, ela hästi, Harry. Arvatavasti sööte väljas lõunat? Mina samuti. Võib-olla kohtan teid leedi Thornbury juures.”
„Väga võimalik, mu kallis,” ütles lord Henry ja pani ukse tema järel kinni, kui ta jasmiinilõhna maha jättes toast välja lendas nagu paradiisilind, kes kogu öö vihma käes veetnud. Siis süütas lord Henry sigareti ja istus sohvale.
„Ärge abielluge kunagi naisega, kel on õlgkollased juuksed, Dorian,” ütles ta pärast paari mahvi.
„Miks mitte, Harry?”
„Nad on äärmiselt sentimentaalsed.”
„Aga mina armastan sentimentaalseid inimesi.”
„Ärge üldse abielluge, Dorian. Mehed abielluvad väsimusest, naised uudishimust: mõlemad pettuvad.”
„Ei usu, et ma nii kergesti abiellun, Harry. Olen selleks liiga armunud. See on üks teie mõtteteri. Ma viin selle ellu, nagu ma teen kõike muudki, mida teie ütlete.”
„Kellesse te armunud olete?” küsis lord Henry vähe aja pärast.
„Ühte näitlejannasse,” ütles Dorian Gray punastades.
Lord Henry kehitas õlgu. „See on üsna igapäevane debüüt.”
„Te ei ütleks nii, kui te teda näeksite, Harry.”
„Kes ta on?”
„Ta nimi on Sibyl Vane.”
„Pole temast iial kuulnud.”
„Keegi pole. Aga kord saavad inimesed temast kuulda. Ta on geenius.”
„Armas poiss, ükski naine pole geenius. Naised on dekoratiivne sugu. Neil pole kunagi midagi öelda, aga nad ütlevad seda võluvalt. Naised esindavad aine võitu vaimu üle, nagu mehed esindavad vaimu võitu kõlbluse üle.”
„Harry, kuidas te ometi võite?”
„Kallis Dorian, see on täiesti tõsi. Praegu tegelen just naiste analüüsimisega, nii et peaksin teadma. Asi polegi nii keeruline, nagu ma alguses arvasin. Leidsin lõpuks, et on ainult kahte liiki naisi lihtsad ja ülevärvitud. Esimesed on väga kasulikud. Kui tahate omandada soliidset mainet, siis piisab sellest, kui mõne õhtusöögile kaasa võtate. Teised on väga veetlevad. Aga ühes asjas nad siiski eksivad. Nad värvivad ennast, et võimalikult noor välja näha. Meie vanaemad värvisid end, et vestluses võimalikult sädelevad olla. Rouge ja esprit1 käisid harilikult käsikäes. See kõik on nüüd möödas. Seni kui naine suudab kümme aastat noorem välja näha kui ta oma tütar, on ta täiesti rahuldatud. Mis aga puutub vestlemisse, siis on Londonis ainult viis naist, kellega rääkida tasub, ja kahte neist ei või viisakasse seltskonda kaasa võtta. Kuid rääkige mulle parem oma geeniusest. Kui kaua te teda juba tunnete?”
„Ah,
Pumat ja vaimukus (pr. k.).
