on noorema poja kapital ja sellest võib toredasti ära elada. Pealegi ajan asju ainult Dartmoori tuttavatega ja järelikult ei tülita nad mind. Mina vajan andmeid: muidugi mitte kasulikke andmeid, vaid kasutuid.”
„Noh, ma võin sulle öelda kõik, mis leidub inglise Sinises Raamatus, kuigi need isandad tänapäeval palju mõttetusi kokku kirjutavad. Kui mina veel diplomaatiaga tegelesin, olid asjad palju paremad. Aga nagu kuulda on, võetavat neid nüüd eksamitega sisse. Mis sellest loota võib? Eksamid, sir, on algusest lõpuni puhas pettus. Kui keegi on džentelmen, siis teab ta niikuinii küllalt, aga kui ta ei ole, siis seda halvem temale, kui ta üldse midagi teab.”
„Mr. Dorian Gray ei kuulu Sinisesse Raamatusse, onu George,” ütles lord Henry loiult.
„Mr. Dorian Gray? Kes see on?” küsis lord Fermor, valgeid kahus kulme kokku tõmmates.
„Selleks ma tulingi, et seda teada saada, onu George. Õigemini ma tean, kes ta on. Ta on viimase lord Kelso lapselaps. Tema ema oli sündinud Devereux – leedi Margaret Devereux. Tahaksin teilt kuulda midagi tema ema kohta. Missugune ta oli? Kellega ta abiellus? Omal ajal tundsid sa ju peaaegu igaüht, nii et tundsid arvatavasti ka teda. Olen praegusel silmapilgul mr. Grayst väga huvitatud. Sain temaga just äsja tuttavaks.”
„Kelso lapselaps!” kajas vanahärralt vastu. „Kelso lapselaps!.. Muidugi… Tundsin ta ema väga hästi. Käisin vist ta ristsetelgi. See Margaret Devereux oli haruldaselt ilus tüdruk ja ajas kõik mehed hulluks, sest ta põgenes puupalja poisiga, mingi ei-kellegagi, sir, mingisuguse jalaväerügemendi noorema ohvitseriga või umbes sinnapoole. Õige. Mäletan kogu seda lugu, nagu oleks see sündinud alles eile. Vaene poiss sai mõni kuu pärast abiellumist Spa kuurordis kahevõitlusel surma. Sellest räägiti inetuid lugusid. Räägiti, et lord Kelso olevat palganud ühe kaabakast juhuseotsija, mingi jõhkardist belglase, et see tema väimeest avalikult teotaks – Kelso olevat talle selle eest maksnud, sir – , ja see suli olevat ta ilma pikemata maha kopsanud. Asi summutati ära, aga jumala eest, mõnda aega tuli lord Kelsol klubis üksipäini kotletti süüa. Kuulsin, et ta toonud tütre koju tagasi, kuid too polevat isaga enam sõnagi rääkinud. Jajah, see oli kurb lugu. Tüdruk suri varsti, aasta pärast. Nii et temast jäi siis poeg järele. Vaata-vaata. Selle olen ma unustanud. Mihane see poiss on? Kui ta on ema moodi, siis peaks ta ilus noormees olema.”
„Ta on väga ilus,” kinnitas lord Henry.
„Loodan, et ta satub headesse kätesse,” jätkas vanamees. „Teda oleks pidanud paras rahapatakas ootama, kui lord Kelso temaga õigust tegi. Ka tema emal oli raha. Kõik Selby valdused langesid vanaisa kaudu Margaretile. Ta vanaisa vihkas Kelsot, pidas teda viimaseks koeraks. Seda ta oligi! Ükskord, kui ma veel Madridis olin, tuli Kelso sinna. Jumala eest, küll mul oli tema pärast häbi. Kuninganna hakkas minult teateid nõudma inglise aadliku kohta, kes alati voorimeestega sõiduhinna pärast tülitsevat. Sellest tehti terve pikk lugu. Kuu aega ei tihanud ka õukonnas nägu näidata. Loodan, et ta oma lapselapsega paremini ringi käis kui voorimeestega.”
„Seda ma ei tea,” vastas lord Henry. „Arvan, et poiss saab rikkaks. Ta pole veel täisealine. Selby on tema oma, seda ma tean. Ta ütles mulle. Nii et… tema ema oli siis väga ilus?”
„Margaret Devereux oli üks kõige võluvamaid olevusi, keda ma iganes näinud olen, Harry. Mis pagan sundis teda tegema seda, mis ta tegi, seda pole ma kunagi mõistnud. Ta oleks võinud endale meheks saada kelle tahes. Carlington oli hull tema järele. Aga eks tüdruk olnud romantiline. Selle perekonna naised olid kõik niisugused. Meestest polnud suurt asja, aga jumala eest, naised olid haruldased. Carlington roomas ta ees põlvili maas. Ise rääkis mulle. Margaret naeris ta välja, ja ometi polnud tol ajal Londonis ainustki tüdrukut, kes Carlingtonile järele poleks jooksnud. Ah jaa, Harry, kuna meil juba arutud abielud kõne all on, siis ütle, mis hullu juttu su isa mulle Dartmoorist rääkis. See pidi tahtma endale ameeriklannat naiseks kosida? Kas siis inglise tüdrukud talle enam ei kõlba?”
„Praegu on moes ameeriklannasid kosida, onu George.”
„Mina olen inglise naiste poolt kas või kogu maailma vastu, Harry,” ütles lord Fermor rusikaga lauale põrutades.
„Praegu mängitakse ameeriklannade peale.”
„Olen kuulnud, et neil pole vastupidavust,” lausus vanahärra.
„Pikkadel distantsidel väsivad ära, aga takistussõidus on nad suurepärased. Nad võtavad tõkkeid lennult. Ma ei usu, et Dartmooril oleks väljavaateid.”
„Kes on selle naise sugulased?” urises vanahärra. „Kas tal neid üldse on?”
Lord Henry raputas pead. „Oma vanemate varjamises on ameerika tüdrukud niisama osavad kui inglise naised oma mineviku varjamises,” ütles ta tõustes, et lahkuda.
„Äkki on seakaupmehed?”
„Loodan seda, onu George, Dartmoori huvides. Olen kuulnud, et sigadega kauplemine olevat Ameerikas kõige tulutoovam äri, muidugi peale poliitika.”
„Kas tüdruk on ilus?”
„Ta käitub nii, nagu oleks. Suurem osa ameeriklannasid teeb nii. Selles on nende võlu saladus.”
„Miks ameerika naised oma kodumaale ei jää? Nad ju kinnitavad meile alati, et see olevat naiste paradiis.”
„Seda ta on. See ongi põhjuseks, miks nad nagu Eevagi nii suure õhinaga püüavad sealt välja pääseda,” ütles lord Henry. „Ela hästi, onu George. Jään einele hiljaks, kui ma siin veel kauem viivitan. Suur tänu vajalike andmete eest. Oma uutest sõpradest tahan ma alati kõike teada, aga vanadest mitte midagi.”
„Kus sa täna einestad, Harry?”
„Tädi Agatha juures. Palusin sinna iseenda ja mr. Gray. Ta on tädi järjekordne hoolealune.”
„Hm! Ütle oma tädi Agathale, Harry, et ta tulevikus mind enam oma armuandide nurumisega ei tülitaks. Need hakkavad südame peale. See hea naisterahvas näib arvavat, et mul pole midagi muud teha kui tema rumalate tujude rahuldamiseks tšekke välja kirjutada.”
„Hästi, onu George, ma ütlen talle, kuid mingit mõju sel kindlasti ei ole. Filantroobid kaotavad igasuguse inimlikkuse. See on nende eriline iseloomujoon.”
Vanahärra urises heakskiitvalt ja helistas teenija kutsumiseks kella. Lord Henry läks läbi madala võlvialuse Burlington Streetile ja seadis sammud Berkeley poole.
Niipalju siis Dorian Gray päritolust. Hoolimata jämedakoelisest esitusest, erutas see lord Henryt oma sugestiivsusega nagu mingi imelik, peaaegu moodne romaan. Ilus naine, kes hullumeelsest kirest aetuna kõik kaalule paneb. Mõni nädal metsikut õnne, mille katkestab võigas salakaval kuritöö. Kuud tumma meeleheidet ja siis valudes sünnitatud laps. Ema näpsab ära surm, poiss jääb üksinda vana ja kalgi mehe hirmuvalitsuse alla. Jah, see oli huvitav tagapõhi. See tõstis poisi esile, tegi ta nagu täiuslikumaks. Iga haarava loo taga leidub ikka midagi traagilist. Maailm peab vaevlema sünnitusvaludes, et võiks õilmitseda kõige lihtsam lill… Ja kui võluv oli ta eilsel õhtusöögil klubis, üllatusest pärani silmil ja naudingust kohkunult poolavali huulil tema vastas istudes, kuna küünalde punased tulevarjud andsid rikkamat kuma ta imeliselt erutavale näole. Temaga vestelda oli nagu mängida võrratut viiulit. Ta vastas igale poognatõmbele ja puudutusele… Hirmutavalt põnev on teist inimest oma mõjule allutada. Mingit muud tegevust ei saa sellega võrrelda. Süstida oma hinge mingisse üllasse vormi ja lasta sel hetkeks seal viibida; kuulda iseenda mõtteid ja ideid kogu nooruse ja kire muusikaga rikastatult tagasi kajamas; oma temperamenti kellelegi teisele üle kanda, otsekui
