meeldejäänud. Ta ütles: “Siin majas vaatavad alla noortele teaduseteele astujaile kolm aastasada. Meie ülikooli suur minevik kohustab. Tartu Ülikooli kasvandikud peavad tagama meie rahva iseseisva kultuurilise arenemise. Alati pole tähtis iseseisva rahva arv, vaid selle kultuuriline tasapind. Siin, Tartu Ülikoolis, on meie kodumaa kultuuriliste ettevõtete häll, kust kõik allikad peavad toitu saama.”
Veel kõneles ta vanast akadeemilisest kombest, käeandmisest rektorile, millega noor üliõpilane tõotab täita kõiki akadeemilisi kohustusi ja omandab sellega akadeemia kodaniku õigused.
Mäletan hästi rektorit seismas peale kõnet laua kõrval, millele olid asetatud uute üliõpilaste matrikkelkaardid ja õpingute raamatud. Laua taga istus korpulentne prillidega ülikooli sekretär F. Lambert ja hüüdis alfabeetilise nimestiku järgi uusi akadeemia kodanikke, ulatades rektorile väljahüütava dokumendid. Aukülaliste esimeses reas istus minu kunagine koolijuhataja, nüüdne ülikooli kuraator Peeter Põld, ja tema kõrval minu esimene õpetaja pr. Helmi Põld, laiaveerelises mustas esinduskübaras, millel lehvisid valged suled.
Ja meie? Uus akadeemiline põlvkond – kuidas nägime välja meie? Üldiselt olime vanemad kui praegused üliõpilased. Kooli läksime mitte varem kui 8-aastaselt, maal isegi hiljem. Keskkooli lõpetajad olid enamasti 19-20-aastased. Oli küllalt neid, kes enne ülikooli astumist aasta või paar töötasid, et koguda stuudiumiraha. Üliõpilaste keskmine vanus oli 1922. aastal naistel 22,2 a., meestel 23,2 a.
Ülikooli õppemaks oli 5000 marka, mille maksmine jagunes kahele semestrile a' 2500 marka (ca 50 ja 25 rubla). Kui vanematel polnud kinnisvara ega äriettevõtet ja nooruk õppis edukalt, vabastati õppemaksust suhteliselt kergesti. Isiklikult maksin õppemaksu ainult esimesel semestril. Tolleaegsed meesüliõpilased olid enamasti “maavillastes” (kodukootud) ja lihtsa rätsepa tehtud ülikondades, vähe nägi healõikeliste kvaliteetsete rätsepatoodete kandjaid. Ent väline “sikk” tõusis iga aastaga ning nelja-viie aasta pärast oli pilt juba tublisti muutunud. Krae ja lips olid igal mehel alati kaelas. Mõned aastad hiljem hakati suviti lahtist nn. Schilleri kaelust kandma. Väga suur protsent poistest kandis prille. Tütarlapsed olid eranditult pikkade juustega – kas kuklasoenguga või patsid ümber pea või asetatud kotlettidena kahele küljele. Lokke võis näha vaid loomulikke. Kunstlike lokkidega frisuure kanti vaid ballidel või eriti pidulikkudel juhtudel. Eksisteerisid vaid tangilokid või keerutati juuksed ööseks paberrullidele (papiljotid). Elektrilokid algasid oma vohavat võidukäiku hiljem, vahepeal olime kõik oma patsid maha lõiganud ja ligi 10 aastat vanemaks saanud. 1922 olid meie kleidid poolpikad – lõppesid veidi kõrgemal pahkluust. Suur enamik tütarlapsi oli riietatud tumedaisse villastesse valge kraega kleitidesse. Rektorilt dokumente vastu võttes tegi iga noormees korraliku kummarduse ja tütarlaps reveransi, see kuulus meie kasvatuse juurde. Rektorile vaid pead noogutada oleks olnud ebaviisakas.
Immatrikulatsioonile ilmumine polnud kohustuslik, aga oleks olnud kahju jääda eemale sellest ülevast tseremooniast.
Semestri alul olid loengute kavad trükist ilmunud.
Professorid teatasid ülikooli esiku mustal tahvlil loengute algamisest.
Nagu kõik noored ja rohelised, ahmisin minagi esimesel semestril endale võimalikult rohkem loenguid. Kõik paistis olevat ülihuvitav, sisukas ja tarvilik.
Kultuuritahtelise Noorpõlve Koondise I konverents Otepääl 1924. а. E. Parek viimases reas vasakult 2.
Kuna meie teaduskonnas nõuti eeleksamit ühes uues keeles – saksa, inglise või prantsuse, otsustasin oma nooruslikus edevuses anda ära eksamid nii inglise kui ka saksa keeles, kuna valdasin mõlemaid. Inglise keele lektoriks pidi saabuma noor Oxfordi lõpetaja, inglane John Earnshaw, kelle loengud viibisid. Saksa keele lektoriks oli intelligentne riigisakslane Friedrich Bettac, kelle juures võtsin osa kursusest “Lektüre und Besprechung eines Textes wissentschaftlichen Inhalts”4. Ka tema kirjanduslik kursus “Aus der Geschichte des deutschen Dramas im 19. Jhr.: Friedrich Hebbel”5 meelitas mind osa võtma.
Obligatoorne filosoofiateaduskonna üliõpilastele oli ka õige suure-ulatuslikkude nõuetega ladina keele eeleksam. Pidi tõlkima Caesari “De Bellum Gallicum”6 juhuslikult avatud kohast ilma sõnastikku kasutamata. Kavas oli ka Vergiliuse ja Ovidiuse luule. Olin oma reaalainete keskkoolis õppinud ladina keelt liialt vähe, mul tuli tublisti juurde õppida lektor Seeberg-Elverfeldti kursusel, kes oli hallipäine väga napi eesti keele oskusega baltlane. Ta sai aru meie keelest, aga rääkima polnud võimeline. Eksam sooritati tavaliselt saksa või vene keele kaudu. Mulle hakkas ladina keel väga meeldima, kaalutlesin isegi selle Õppeaineks võtmist. Mag. Schmiedehelmi abil õppisin lugema ja tõlkima rasket Titus Liviuse teksti ja luuletajaist õppisin vaimustusega Horatiuse oode. Eksamineerisid mind Seeberg ja täiesti umbkeelne riigisakslane prof. W. Süss. Vastasin saksa keele kaudu. Lugesin mõnuga skandeerides Horatiuse kuulsa “Exegi monumentum”. Süss ütles: “Fräulein Markus, sie haben uns sehr erfreut mit ihrem Horaz!”7 Tavaliselt vastati vaid nõutavat.
Minu valitud peaainet – kunstiajalugu – luges alles eelmisel semestril uuele õppetoolile kutsutud rootslane, professor dr. phil. Tor Helge Kjellin saksa keeles, millises keeles ka kõik tööd ja eksamid tuli sooritada. Minu esiksemestril luges ta kursusi “Frühchristliche und byzantinische Kunst”8, “Allgemeine Kunstgeschichte”9 ja viis läbi “Kunstgeschichtliche Proseminar”10. Tema loengud ja seminarid toimusid kunstiajaloo kabinetis Lai t. nr. 36, klassitsistlikku stiili majas, kus asus ka psühholoogia laboratoorium. Suurima ootuse ja huviga otsisid minutaolised noored Gustav Suitsu loengute teadaandeid. Kes meist – 1900 ümber sündinud generatsioonist – ei tundnud Gustav Suitsu värsse ja polnud neid keskkoolipäevil vaimustusega pähe õppinud? Gustav Suitsu nimi oli meile nagu lipp, mis kutsus kõrgemate vaimsete väärtuste poole. Viieteistkümneaastastena deklameerisime revolutsioonipäevil: “Tõest’ on nagu laiemalt merelt see tuul käiks noorte ja vanade üle!” või “Kui Hannibalil noortel seisku nii kõrged Alpid silma ees!” Kaheksateistkümneaastastena nautisime “Ma kõnnin värisevate haabade all” ja “See on nii imelik, nii imelik ja hää”. Kasvasime Gustav Suitsu värssidega.
Gustav Suitsu loenguist kirjutasin esimesel semestril õpingute raamatusse “Eesti poeetika”, “Valitud autorid Skandinaavia kirjandusest” ja “Anatole France’ist Barbusse’ini”.
Arheoloogiast oli mul ülikooli tulles vaid nõrk ettekujutus. Soomlasest professori Aarne Michael Tallgreni isiksus paistis mulle sedavõrd huvitavana, et ka tema loengutesarja “Eestimaa eelajaloolised muinasjäänused” oma plaani võtsin. Veelgi mahtus sinna eradotsent S. Steini kursus “Введение в изучение литературы”11. Steini üksikuid hoogsaid loenguid olin juba Tallinnas kuulanud ja tema retooriline ilutulestik oli mulle ülevana mõjunud. Ta oli suurekasvuline saksa päritolu venelane, kandis prantslaslikku lõuahabet ja omas euroopalikke kombeid. Hiljem kujunes ta pettumuseks, ka oma ebaõnnestunud doktoriväitekirjaga.
Nii kuulasin loenguid kolmes keeles. Ja peab rõhutama, et tolleaegses Tartu Ülikoolis ei saanud läbi üksnes eesti keelega: ülikooli algaastail luges terve rida õppejõude saksa ja vene keeles. Meie teaduskonna uutele õppetoolidele nagu arheoloogia, kunstiajalugu jt. olid kutsutud õppejõud välismaalt, peamiselt soomlased ja rootslased. Eranditult kõik soomlased õppisid kiiresti eesti keelt valdama, rootslased kasutasid eranditult saksa keelt.
Suitsu loengud toimusid
“Lektüre und…” (sks. k.) – teadusliku sisuga teksti lugemine ja läbiarutamine
“Aus der Geschichte…” (sks. k.) – 19. sajandi saksa draama ajaloost: Friedrich Hebbel
Ilmselt on siin mõeldud teost “Commentarii de bello Gallico” (lad. k.) – “Märkmeid Gallia sõjast”
“Frühchristliche…” (sks. k.) – varakristlik ja bütsantsi kunst
“Allgemeine…” (sks. k.) – üldine kunstiajalugu
“Kunstgeschichtliche…” (sks. k.) – kunstiajaloo proseminar
