bussi, pingid piki seinu. Kui oli kuhugi tõeline rutt või vaja viia raskemat pakki, siis sõideti alati ühehobuse-voorimehega. Talvel tehti voorimeestega ka lõbusõite, kusjuures hobustel kuljused kaelas helisesid. Taksoautosid oli kogu linnas vaid paar tükki ja needki igavesed logud.
Talvel oli botaanikaaia tiigil uisutee, kus mängis puhkpilliorkester ja kuhu kogunesid peamiselt keskkoolinoored. Samal aastal ehitati Tähtvere mäe nõlvakule esimene viaduktiga kelgumägi ja üliõpilasperes läks moodi seal kelgutamas käia. Kelgumäge hüüti omavahel “tapalava”.
Minuaegsed Tartu üliõpilased jagunesid 3 suurde põhirühma: üliõpilasseltside liikmed, korporandid ja organiseerimatud ehk “metsikud”. Viimane rühm oli arvuliselt kõige suurem, ent mõjutum üliõpilaskonnas. Nii üliõpilasseltsid kui ka korporatsioonid olid kasvatusliku sihiga üliõpilaste intiimorganisatsioonid. Mõlemaisse astusid üliõpilased vabal valikul, aga ka organisatsioonid ise teostasid oma liikmete valikut. Organisatsiooni sisseastumisel pidid olema selle liikmete seas soovitajad, kes sisseastujat tundsid.
Vanimad üliõpilasorganisatsioonid Tartus olid baltisaksa korporatsioonid Livonia ja Estonia. Veel olid sakslastel korbid Neobaltia, Fraternitas Academica ja Normannia13. Saksa korpide eeskujul asutatud eesti korpidest olid sel ajal olemas Fraternitas Estica, Sakala, Ugala, Vironia, Revelia ja Fraternitas Liviensis. Igal korbil olid oma värvid, mida kanti mütsil ja paelana risti üle rinna. Noor korpi astunu oli algul rebane, kandis väikest musta teklit ja pidi värvikandjate-buršide käsklusi kuulekalt täitma. Rebaseid kasvatati ranges distsipliinis. “Rebane, tuld!” oli harilik hüüatus seal, kus istusid koos korporandid. Värvid anti rebasele harilikult teise semestri lõpul pidulikult kätte, sellest peale kandis ta värvimütsi ja käsutas ise uusi rebaseid. Korpides olid erilised õllejoomise kombed, nn. kommersid, oma aumõisted ja kinnipidamine mitmest saksa üliõpilastelt ülevõetud traditsioonist. Korbid kasvatasid peamiselt noore üliõpilase välist külge – esinemist seltskonnas, hoiakut, enesekindlust ja ka tugevat oma liikmeskonna ühtehoidmise vaimu. Ka vanad vilistlased lõid korpi külastades värvimütsi pähe ning tegid kaasa kõiges.
Korpidest oli Vironia kõige rikkam, omades suurt maja Laial tänaval. Ta oli asutatud Riia Polütehnikumi juures ja hiljem Tartusse üle toodud. Vironustel olid lillad värvimütsid. Enamuses olid seal juristid ja kaubandusteadlased.
Korp. Fr. Estical oli küljes tume täpp esimesest Saksa okupatsiooniajast, kui kogu eesti üliõpilaskond boikoteeris saksa ülikooli ja Estica ainsana boikotist osa ei võtnud.
Korpidel olid oma pilkenimed – muidugi vastaste ristitud. Uhket Vironiat hüüti “Iroonia”, Sakalat – “Lakala”, Ugalat – “Tögala” jne. Fr. Liviensis oli puht rohuteadlaste organisatsioon. Revelia oli alles noor ja ilmetu.
Naiskorporatsioonest oli siis olemas vaid Filiae Patriae. “Isamaa tütred” kandsid samuti värvimütsi ja värvipaelu. Naiskorporandid olid oma organisatsioonis täiskarsked, ka suitsetamise suhtes. Tol ajal räägiti, et Filiae’sse pääsevad ainult tüdrukud, kes on kas küllalt rikkad, küllalt ilusad või siis eriti andekad. Rikkaid oli seal tõesti palju, nägusaid samuti rohkesti, ent andekust polnud eriti märgata.
Üliõpilasseltsidest oli vanim ja arvukaim meesorganisatsioon Eesti Üliõpilaste Selts. Selle teeneka seltsi kohta meie kultuuriloos, tema kuulsusrikast ajalugu siinkohal käsitleda oleks ülearune, selleks on olemas küllalt allikaid. Esimese eesti üliõpilaste organisatsiooni lipuvärvid sini-must-valge said ju omariikluse saabudes riigilipu värvideks. EÜS-il oli samuti olemas värvimüts, aga seda kanti ainult seltsi ruumides. Ametlikult esineti alati valges üliõpilasmütsis, mida värvikandjad veidi põlastavalt üldmütsiks hüüdsid. EÜS-i vilistlaskonda kuulus rohkesti vanema põlvkonna avaliku elu juhtivaid tegelasi: nii ülikooli rektor H. Koppel, kuraator P. Põld, Jaan Tõnisson, Oskar Kallas, Villem Reiman, Karl Menning, Hans Kruus ja palju teisi. Hiljem astusid EÜS-i vilistlasteks ka Gustav Suits ja Johannes Semper.
EÜS-il oli oma maja Viljandi tän. 1. See telliskivist juugendstiilis hoone oli ühe esimese eesti arhitekti Georg Hellati kavandi järgi 1902. a. ehitatud, kaunistatud rahvusliku ornamentikaga. Hoone avamine oli omal ajal rahvuslikuks sündmuseks.
Eesti Naisüliõpilasselts (ENÜS) oli vanim ja arvukaim naisorganisatsioon. Seltsil oma maja ei olnud, tihti vahetati üürikortereid. Käsitletaval ajal asus selts Veski tänaval ühekorruselises aiamajas. Veski tänav oli üldse üliõpilasorganisatsioonide tänav par exellence14. Seal asetsesid kolme korbi oma majad. Muide, korp. Sakala helesinine värvimüts oli lähedane esivanem praegusele TRÜ mütsile. Teine tolleaegne naisüliõpilasselts oli karske “Ilmatar”. Meesüliõpilasseltsid olid veel “Liivika” ja “Raimla”. Segaseltse oli tol ajal kolm: “Põhjala”, “Ühendus” ja “Veljesto”. “Põhjala” oli asutatud endise Peterburgi Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil. “Ühendus” oli poliitiliselt radikaalseim üliõpilasselts, tema vilistlasperre kuulus A. Hansen-Tammsaare. 1920. a. asutatud “Veljesto” orienteerus tugevasti Soomele ja harrastas ilmavaatelisi otsinguid. “Veljesto” asutajate hulgas olid Hani Moora, Julius Mägiste, Oskar Loorits, Alfred Koort, Ants Oras ja August Annist. Sellest väikesest üliõpilasseltsist on võrsunud palju teadlasi humanitaaraladel.
Peale seltside ja korpide olid Soome eeskujul loodud maakondlikud üliõpilaskogud, aga need ei kujunenud elujõuliseks. Ainult Pärnumaa üliõpilaskogu stud. phil. Eerik Laidi juhtimisel osutus mõne aasta kestel aktiivsemaks.
Veel olid olemas üliõpilaste teaduslikud ühingud mitmesuguste erialade järgi, nagu Akadeemiline Arstiteadlaste Selts, Akadeemiline Emakeele Selts jne. Oma osa täitsid ka Akadeemiline Spordiklubi ja Akadeemiline Hõimuklubi.
Minu ülikooliaastail toimus võrdlemisi terav võitlus seltside ja korpide vahel. Eriti teravnes see üliõpilaskonna edustuse valimiste puhul. Üliõpilasparlamendi, 30-kohalise üliõpilasedustuse minuaegsed esimesed valimised toimusid novembris 1922. a. Valimistele esitati kümme kandidaatide nimekirja: 1. Erapooletud sportlased. 2. Organiseerimata üliõpilased. 3. Rohuteadlased. 4. Vene rahvusest üliõpilased. 5. Eesti üliõpilaste seltsid. 6. Saksa rahvusest üliõpilased. 7. Maakondlikud üliõpilaskogud. 8. Sotsiaalfilosoofiline ühing. 9. Juudi rahvusest üliõpilased. 10. Eesti korporatsioonid.
Iga nimestiku taga seisev rühm tegi tugevat kihutustööd oma kandidaatide kasuks. Kõige tugevamat poolehoidu võisid arvestada nimekirjad nr. 5 ja nr. 10, kelle seljataga olid arvuliselt suured organisatsioonid. Nimekirjal nr. 2 oleks õieti pidanud olema kõige arvukam seljatagune, aga alati jäi suur osa organiseerimatuid valimistel passiivseks. Väga distsiplineeritud olid saksa rahvusest üliõpilased, kes viimseni valima läksid ja oma nimekirjale toogi kord neli kohta edustuses saavutasid. Kõige rohkem hääli sai neil valimistel nimekiri nr. 5 – kaheksa kohta. Järelikult tuli üliõpilaskonna esimees suurimast üliõpilasseltsist – EÜS-ist, ja selleks oli stud.jw: Hugo Kukke.
Edustuse esimeestena mäletan veel – stud.jur. Leo Kangurit (EÜS) 1923. a. ja vil. Willem Nanot (EÜS) 1924. a.
Üliõpilaskonna ametlikuks häälekandjaks oli “Üliõpilasleht”. 1923. a. alul kinnitas edustus “Üliõpilaslehe” toimetuse koosseisus: peatoimetaja stud. phil. Richard Janno (EÜS), liikmed stud. phil. Ernst Raudsepp (“Veljesto”) ja stud. jur. Jaan Poska jun. (EÜS).
Richard Jannot, lüheldast pruunide silmadega iroonilise ilmega noormeest, tundsin hästi juba Tallinnast keskkooliajast, kui ta oli silmapaistev koolinoorsoo tegelane.
Richard Janno alias Juhan Pahlbärk oli vaimukamaid oma aja üliõpilasi, terava keelega ja veel teravama sulega, suur cantuse meister – tihti uued laulud suul ja pilkesädemed elavates pruunides silmades. Seltside ja koipide vahelises lahingus ründas tema kõvasti korpe.
Freie deutsche Burschenschaft Fratemitas Normannia
