mille kunstnik oli sõjaministeeriumi kantselei ametnikust sõbra juures kirja pannud, kägrutas härra Bernard selle nördinult kokku. Ning kui tema pilk langes papa Durandile, kes ootas endiselt lubatud tasu, küsis ta järsult, mida too seal teeb.
„Ootan, härra!”
„Mida?”
„Eks ikka teie suuremeelset lubadust… hea uudise puhul!” pomises uksehoidja.
„Välja! Mida see tähendab? Seisate minu ees, müts peas!”
„Aga, härra…”
„Ei mingit aga! Välja! Või ei, oodake. Lähme selle närukaelast kunstniku tuppa, kes maksmata jalga laskis.”
„Kuidas? Kas te peate silmas härra Schaunardi?” küsis uksehoidja.
„Keda siis veel?” jätkas majaomanik, kelle viha aina kasvas. „Ja kui ilmneb, et ta on sealt midagi ära viinud, siis ajan ma teid minema! Ajan mii-ne-ma!”
„Aga see pole võimalik,” pomises vaene uksehoidja. „Härra Schaunard pole veel välja kolinud, ta läks raha vahetama, et teile ära maksta, ja tooma mööbli jaoks veokit.”
„Mööbli jaoks!” hüüatas härra Bernard. „Kähku sinna! Ma olen kindel, et ta vedas teid ninapidi, meelitas teid meelega oma ruumist välja, et te teda ei segaks! Olete teie vast loll!”
„Jumal küll! Olen tõesti loll!” hüüatas papa Durand peremehe olümposliku raevu ees värisedes. Too aga tiris teda trepist alla.
Vaevalt olid nad õue jõudnud, kui uksehoidjale tuli vastu valge kübaraga noormees.
„No kuulge,” hüüatas ta, „millal ma lõpuks oma toa kätte saan? Täna on ju kaheksas aprill. Kui ma ei eksi, siis üürisin just siin toa ja andsin teile veel käsirahagi. Oli nii või ei olnud?”
„Andestust, härra, andestust,” lausus majaomanik, „ma olen täiesti teie teenistuses. Ma klaarin ise härraga,” lisas ta uksehoidja poole pöördudes. „Teie aga minge ruttu üles. Küllap see närukael Schaunard on juba tagasi ja pakib asju. Kui ta seal on, siis pange ta luku taha ja minge ruttu politseid kutsuma.”
Papa Durand kadus trepikotta.
„Vabandust, härra,” lausus majaomanik kummardades, kui oli noormehega omavahele jäänud. „Kellega on mul au rääkida?”
„Härra, mina olen teie uus üürnik. Ma üürisin toa selle maja seitsmendal korrusel ja hakkan juba kannatust kaotama, et tuba veel seni vabastatud pole.”
„Mul on äärmiselt kahju, härra,” vastas Bernard, „mul on arusaamatus ühe elanikuga, teie eelkäijaga.”
„Härra, härra!” karjus viimase korruse aknast pea välja pistnud papa Durand. „Härra Schaunardi pole siin… aga tuba on… Olen mina alles lollpea… see tähendab, et ta pole midagi ära viinud, härra, mitte juuksekarvagi.”
„Hästi, tulge alla,” kamandas härra Bernard. „Härra, palun veidi kannatust,” lausus ta noormehele. „Otsekohe viib uksehoidja mu maksejõuetu üürniku asjad keldrisse ja poole tunni pärast on tuba teie käsutuses. Pealegi pole teie mööbel veel kohale jõudnud.”
„Vabandust, härra, aga mis see seal siis on?” vastas noormees rahulikult.
Härra Bernard vaatas ringi ega märganud muud kui suuri sirme, mis olid uksehoidjat hämmastanud.
„Kuidas? Vabandust…” pomises ta, „aga mina ei näe küll midagi.”
„Siinsamas,” kostis noormees, tõmmates lahti sirmi paanid ning avades hämmastunud majaomaniku pilgule võrratu palee interjööri jaspisest sammaste, bareljeefide ja suurte meistrite maalidega.
„Aga kus on teie mööbel?” päris härra Bernard.
„Siin see ongi,” vastas noormees ja osutas „palee” luksuslikule maalitud interjöörile. Selle oli ta äsja ostnud Bullioni villast, kus oli aset leidnud ühe asjaarmastajate teatritrupi dekoratsioonide väljamüük.
„Härra,” jätkas majaomanik, „ma tahaksin uskuda, et teil leidub soliidsemat mööblit kui see siin…”
„Kuidas? See on ju kõige ehtsam Boulle22!”
„Nagu te isegi aru saate, vajan ma üürnikult garantiid.”
„Pagan! Kas paleest siis ei piisa mansardkorruse üüri garantiiks?”
„Ei, härra, on vaja mööblit, tõelist mahagonipuust mööblit!”
„Kahjuks ei peitu õnn kullas ja mahagonipuus, nagu ütles vanaaja tark. Pealegi ei talu ma üldse mahagoni. Tobe puit. Tänapäeval on seda kõigil.”
„Härra, aga teil ikka on mööbel, ükskõik mis materjalist?”
„Ei, see võtab korteris liiga palju ruumi. Muretsed endale toolid, ja ei tea enam, kuhu istuda.”
„Voodi on teil ju ikka olemas? Kus te muidu puhkate?”
„Mina loodan jumalikule ettehooldusele!”
„Andeks, veel üks küsimus,” jätkas härra Bernard, „mis amet teil on?”
Sel hetkel ilmus õue pakikandja noormehe teise kolikoormaga. Asjade seas, mis rippusid tema ümber, võis märgata molbertit.
„Härra!” hüüatas papa Durand hirmunult ja osutas majaomanikule molbertit. „Ta on kunstnik!”
„Kunstnik! Seda ma arvasin!” hüüatas härra Bernard omakorda, ja tema juuksed tõusid õudusest püsti. „Kunstnik!!! Kas te siis ei uurinudki noormehe kohta?” päris ta uksehoidjalt. „Te ei teadnudki, millega ta tegeleb?”
„Mis teha,” vastas vaene mees. „Ta andis mulle käsirahaks viis franki ja mulle ei tulnud pähegi…”
„Kas läheb veel kaua?” küsis noormees.
„Härra,” alustas majaomanik prille ninale sättides, „kuna teil mööblit pole, siis ei saa te sisse kolida. Seadus lubab ära öelda üürnikule, kellel pole mingisugust tagatist.”
„Aga minu aumehe sõna?” lausus kunstnik väärikalt.
„See ei kaalu mööblit üles… Otsige endale teine korter. Durand annab teile käsiraha tagasi.”
Uksehoidja mühatas jahmunult. „Ma panin selle juba hoiuraamatu peale.”
„Kuulge, härra,” jätkas noormees, „kust ma nii äkki uue toa leian? Andke mulle peavarju kas või üheks päevaks.”
„Minge hotelli,” vastas härra Bernard. „Aga kui tahate,” lausus ta ootamatult pähe tulnud mõtte ajel, „siis üürin ma teile sellesama toa, kus on siiani mu võlgniku mööbel, aga siis juba möbleeritud toana. Kuid sellisel juhul, nagu te teate, tuleb ette maksta.”
„Kõigepealt öelge, kui palju te selle ubriku eest tahate?” vastas väljapääsmatusse olukorda sattunud kunstnik.
„Tuba
André-Charles Boulle (1642–1732) – kuulus prantsuse mööblitisler.
