hüüatusest kostis säärast pettumust ja kibedust, et raamatutega mees oli hingepõhjani liigutatud. Ta nihutas enda ja Schaunardi vahel kõrguvat kuhja, pani taldriku laua keskele ja lausus kõige leebemal häälel:
„Härra, lubage ette panna, et jagaksite minuga rooga.”
„Ma ei taha teid sellest ilma jätta,” vastas Schaunard.
„Aga sel juhul jätate mind ilma rõõmust teile rõõmu valmistada.”
„Kui nii, härra, siis…” Ja Schaunard lükkas oma taldriku ettepoole.
„Lubage mul pea endale jätta,” lausus võõras.
„Ei, härra, sellega ei saa ma kuidagi nõustuda,” vastas Schaunard.
Ent taldrikut enda poole tõmmates märkas ta, et tundmatu oli talle andnud just selle tüki, mille oli lubanud endale jätta.
„No küll alles mängib viisakat!” torises Schaunard endamisi.
„Kui inimesel on pea kõige õilsam kehaosa,” lausus tundmatu, „siis küülikul on see kõige ebameeldivam. Paljud ei saa seda üldse süüa. Aga minuga on vastupidi: ma jumaldan seda.”
„Sel juhul on mul väga kahju, et te minu pärast end sellest ilma jätsite.”
„Kuidas nii? Vabandust, pea on minu taldrikul,” vaidles raamatutega mees vastu. „Mul oli ju au teile selgitada, et…”
„Lubage,” kostis Schaunard, nihutades oma taldriku tundmatu nina alla. „Mis tükk see teie arvates on?”
„Õiglane taevas! Mida ma näen! Issand! Veel üks pea! See küülik on bikefaalne!” hüüatas tundmatu.
„Bike…” kogeles Schaunard.
„…faalne. See tuleb kreeka keelest. Tõepoolest, härra de Buffon, kes kirjutas oma teosed varrukamansettidele23, mainib sääraseid iseäralikke juhtumeid. Mis siis ikka, mul pole midagi selle vastu, et sarnast looduse imet süüa.”
Tänu sellele vahejuhtumile sai lauakaaslaste vahel alguse vestlus. Schaunard ei tahtnud viisakuses alla jääda ning tellis liitri veini. Raamatutega mees tellis veel teise. Schaunard kostitas teda salatiga, raamatutega mees vastas magustoiduga. Kella kaheksaks õhtul ilutses nende laual kuus tühja veinipudelit. Vestluse edenedes muututi avameelseks, ohtralt veini pruukides jutustasid ta teineteisele oma elulugusid ning viimaks tundsid üksteist nii hästi, nagu oleks nad ammuilma tuttavad olnud. Schaunardi jutu ära kuulanud, teatas raamatutega mees, et tema nimi on Gustave Colline; ta on filosoof ja elatub matemaatika, skolastika, botaanika ja terve rea teiste ika-silbiga lõppevate ainete tundide andmisest.
Kogu vähese raha, mis Colline tunnist tundi jooksmisega teenis, kulutas ta raamatute ostmiseks. Tema pähkelpruun mantel oli tuttav kõigile Concorde’i ja Saint-Micheli sildade vahel tegutsevatele bukinistidele. Mida ta kogu selle raamatuhulgaga tegi – neid oli nii arvutult, et ühest elust oleks nende läbilugemiseks väheks jäänud –, seda ei teadnud keegi ega teadnud ta isegi. Ent see maania oli tema juures omandanud lausa kire mõõtmed. Ja kui juhtus, et ta õhtul ilma uue raamatuta koju jõudis, siis ohkas ta Titust jäljendades: „Päev on tühja läinud.”24 Tema leebed maneerid ja kõnepruuk, millesse nagu mosaiiki olid ühendatud kõik stiilid, ning vestlusesse pikitud vaimukad kalambuurid vallutasid Schaunardi südame, nii et ta otsekohe küsis Colline’ilt luba lülitada tema nimi oma kuulsasse registrisse, millest me juba rääkisime.
Kell üheksa õhtul väljusid nad tublisti nokastanult Ema Cadet’ juurest; nende kõnnak andis tunnistust elavast dialoogist pudelitega.
Colline tegi Schaunardile ettepaneku juua tass kohvi ning too nõustus tingimusel, et tema kanda jäävad joogid. Nad läksid ühte SaintGermain-l’Auxerrois’ tänava kohvikusse, mis kandis mängude ja naeru jumala Momose nime.
Hetkel, mil nad kõrtsi sisenesid, käis kahe külastaja vahel äge sõnavahetus. Üks neist oli noormees, kelle nägu uppus kohevasse kirjusse habemepõõsasse. Otsekui vastukaaluks lõua karvaküllusele oli tema pea enneaegu kiilastunud, nii et see sarnanes palja põlvega, mille siledust üritasid tulutult varjata sedavõrd hõredad juuksesalgud, et kõik karvad võinuks ükshaaval kokku lugeda. Mees kandis küünarnukkide kohalt paigatud musta frakki ning kui ta käed üles tõstis, siis paistsid kaenla all õhutusaugud. Tema pükse võinuks pidada mustaks ning saabaste ilmest, mis polnud vist kunagi uued olnudki, võis arvata, et need olid mõne Igavese Juudi jalas maakerale mitu tiiru peale teinud.
Schaunard oli märganud, et tema sõber Colline oli habemepuhmakaga noormeest tervitanud.
„Kas te tunnete seda härrat?” päris ta filosoofilt.
„Ei,” vastas too, „aga ma kohtun temaga mõnikord raamatukogus. Ma arvan, et ta on kirjamees.”
„Paistab jah sedamoodi,” nõustus Schaunard.
Isikul, kellega noormees vaidles, oli aastaid neljakümne ümber; otsustades suure pea järgi, mis näis kaela vahele jättes otse õlgadest välja kasvavat, oli tal kalduvus apopleksiaks. Väikese musta pigimütsiga kaetud lame laup andis tunnistust täielikust juhmusest. See oli härra Mouton, kes pidas IV linnarajooni valitsuses surnute registrit.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
