tuleb sellelt kaitsed ja katted maha võtta, talid üles vinnata, aga pärast taglase kõva pinguldamist need kattedkaitsed uuendada, kusjuures katetega on tublisti tegemist. Ühtlasi on aluse üksikud osad omavahel niiviisi seotud, et ainult harva saab üht köit puudutada, ilma et sealjuures oleks vaja teisega midagi ette võtta. Masti ei ole võimalik tahapoole kallutada üksnes paktaakide abil, jättes lõdvendamata vöörtaagid, jne, jne. Lisame kõigele sellele veel otsa kogu pika reisi jooksul vajalikuks osutuva tõrvamise, määrimise, õlitamise, lakkimise, värvimise, kraapimise ja küürimise, ning peame samas ka meeles, et seda kõike on tarvis teha lisaks öösel vahis seismisele, roolimisele, rehvimisele, seesimisele, brassimisele, purjede tõstmisele ja seadmisele, tõmbamisele, haalamisele ning igas suunas ronimisele, ja vaevalt et siis tekib tahtmine küsida: „Millist tegevust võivad madrused endale merel leida?”
Kui pärast kogu seda vaevanägemist, pärast oma elu ja ihuliikmete tormide, märja ja külma meelevalda andmist „
… sel ööl, kui puhkab ahne emakaru ja karva kuiva hoiavad nii lõvi kui näljas hunt …”2 kaupmehed ja kaptenid arvavad, et madrused oma kahtteist dollarit kuus (mille eest neil endil riided selga tuleb osta) ning soolaliha ja kõva leivakannikat pole veel välja teeninud, lastakse neil vanadest köitest takku näppida – ja seda kuni lõpmatuseni. See on tavaline varutegevus vihmaste päevade puhuks, mil taglase kallal töötada ei saa. Ja kui sajab paduvihma, ei lubata madrustel varjulises kohas seista, üksteisega juttu puhuda ja ennast mõnusalt tunda, vaid nad jaotatakse üle laeva laiali ja pannakse takku näppima. Ma olen näinud, kuidas takumaterjal on laeva erinevatesse paikadesse valmis seatud, et madrused ei saaks ekvaatori ületamisega kaasnevate sagedaste pagide vahele jäävatel aegadel laiselda. Mõni ohvitser on niivõrd innukalt tahtnud meresõiduvalmis laeva meeskonnale tööd leida, et on sundinud mehi ankruid puhtaks kloppima (seda tehakse sageli) ja kettidelt roostet kraapima.
„Philadelphia katekismus” kõlab nii:
„Kuus päeva näed vaeva ja teed kõik, mida jaksad,
seitsmendal kaabid tekki ja ketilt roostet kaksad.”
Sedalaadi töid ei saa muidugi jätkata Hoorni või Hea Lootuse neeme lähistel ega kõrgetel põhja- või lõunalaiustel, kuid ma olen näinud, kuidas tekke on uhutud ja küüritud veega, mis oleks jäätunud, kui see poleks olnud soolane vesi ja äsja merest võetud. Ja kõik mehed töötasid taglase kallal edasi ka siis, kui me olime sunnitud madrusekuube kandma ja meie käed olid külmast niivõrd tuimaks jäänud, et suutsid hädavaevu malspiiki sõrmede vahel hoida.
Ma kaldusin oma jutustusest kõrvale selleks, et kõik, kes seda lugu lugema juhtuvad, saaksid luua endale meremehe elust ja kohustustest võimalikult tõese arusaama. Ja siinkohal tegin ma seda seepärast, et mõnda aega ei kujutanudki meie elu endast mitte midagi muud peale niisuguste kohustuste ühetaolise täitmise ja neid oleks õigem kirjeldada üheskoos. Kuid et maameestele näidata, kui vähe nad laeva olemusest teavad, kinnitan ma veel enne selle kirjelduse lõpetamist, et ka laevapuusepale leitakse ilusa ilmaga lakkamatult tööd isegi laeval, mis on nii-öelda laitmatus meresõidukorras.
IV peatükk
Vooster – Pahandused pardal – „Maa, ahoi!” – Pompero – Hoorni neem
Pärast kohtumist Carolinaga 21. augustil ei juhtunud midagi sellist, mis oleks meie elu üksluisust häirinud, kuni
reede, 5. septembrini, mil me nägime tuulepoolses küljes (tüürpoordis) purje. Laev osutus Inglise lippu kandvaks prikiks, kes teatas meie ahtri tagant möödudes, et on neljakümne üheksa päeva eest väljunud Buenos Airesest ja sõidab Liverpooli. Aga veel enne, kui ta meist eemalduda jõudis, hõigati uuesti: „Näen purje!” ning me märkasime kaugel vööri ees tuulepoolses küljes teistki purje, mis liikus põiki meie kursiga. See möödus hüüdekaugusesse ulatumata, kuid me tegime kindlaks, et see on segataglastusega prikk, kes kannab grootmastis Brasiilia lippu. Kursi järgi otsustades pidi alus olema teel Brasiiliast kuhugi Lõuna-Euroopasse – tõenäoliselt Portugali.
Pühapäev, 7. september. Puhkes kirdepassaat. Sellel hommikul me püüdsime kinni oma esimese kuldmakrelli, keda ma väga näha tahtsin. Sureva kala värvid valmistasid mulle pettumuse. Need värvid olid kahtlemata väga ilusad, kuid ei küündinud selleni, mida mulle oli nende kohta räägitud. Need olid liiga ähmased. Aga et tolle kala suhtes õiglane olla, peab ütlema, et ei ole olemas midagi kaunimat kui selge ilmaga päeval mõni jalg allpool veepinda ujuv kuldmakrell. Ta on kõige elegantsema kujuga ja ühtlasi ka kõige kiirem soolase vee kala ning ta on nobe ja kiirelt suunda muutev, nii et kui päikesepaiste temale langeb ja temalt peegeldub, siis sarnaneb ta vees uitava vikerkaarekiirega.
See päev möödus nagu kõik mõnusad hingamispäevad merel. Tekid uhutakse üle, tõuvärk keritakse kokku ja kõik seatakse korda ning päeval on tekil ainult üks vaht. Mehed kannavad oma parimaid valgeid madrusepükse ja punast või ruudulist särki ning peale hädatarviliku purjede seadmise ei pea nad midagi muud tegema. Nad leiavad endale tegevust lugemise, jutuvestmise, suitsetamise ja rõivaste parandamise näol. Kui ilm on hea, tulevad nad koos oma raamatute ja töödega tekile ning istuvad pakil ja ankrupelil. See on ju ainus päev, mil neile on lubatud selline privileeg. Kui esmaspäev kätte jõuab, tõmbavad nad oma tõrvased püksid taas jalga ja valmistuvad kuus päeva kestvaks töörühmamiseks.
Et pühapäeva meeskonna jaoks veelgi väärtuslikumaks muuta, lubatakse neil sellel päeva süüa pudingit ehk „körti”, nagu seda kutsutakse. Puding kujutab endast pelgalt veega keedetud jahu, mida süüakse koos melassiga. See on väga tihke, tõmmu ja kleepuv, kuid ometigi peetakse pudingit luksuseks ning tegelikult see ongi mõnus vaheldus soolatud looma- ja sealihale. Nii mõnigi kelmikalduvustega kapten on muutnud meeskonna oma sõbraks sellega, et on lasknud neil süüa koduteel körti kaks korda nädalas.
Mõne aluse pardal tehakse pühapäevast õpetuse jagamise ja usuliste harrastuste päev, kuid meie meeskonnas olid kõik, kaptenist kuni kõige väiksema tekipoisini, vandesõnade pruukijad ning puhkepäev ja midagi vaikse seltskondliku meelelahutuse taolist oli kõik, mida me tohtisime loota.
Me jätkasime kirdepassaadi toel head sõitu õige mitu päeva kuni esmaspäeva,
22. septembrini, mil me avastasime hommikul kell seitse tekile tulles, et teine vaht on mastides ja pillub purjede peale vett. Ning ahtrisse vaadates nägime väikest klipperi moodi prikki, mille musta värvi kere liikus otseteed meie suunas. Me asusime jalamaid tööle, heiskasime oma prikil nii palju purjepinda kui võimalik, moodustades aerudest abiraad täiendavate leipurjede jaoks, ning jätkasime ämbritega vett masti vinnates purjede niisutamist umbkaudu kuni kella üheksani, mil hakkas vihma tibutama. Alus jätkas meie jälitamist, muutes samuti kurssi, kui me ennast tuulde pöörasime. Laeva pikksilmaga jälgiv kapten ütles, et see on relvastatud ja mehi täis ega kanna lippu. Me jätkasime sõitu otse allatuult, sest teadsime, et nii on meil kõige parem minek ja et klipperid on kõige kiiremad loovijad. Meil oli jälitaja ees veel üks eelis. Tuul oli nõrk ja me laotasime rohkem purjesid kui tema, heisates nii ees kui ka taga roil- ja keiselpurjed ning kümme leipurje, aga sel segataglasega prikil oli üksnes täiendav kahvelpuri ahtrimastis. Hommikuhakul oli alus meile tasapisi järele jõudmas, aga kui algas vihmasadu ja tuul nõrgenes, hakkasime prikki tasapisi maha jätma. Kõik mehed jäid kogu päevaks tekile ja me seadsime relvad laskevalmis, kuid meid oli liiga vähe, et prikile vastu saada, kui see osutub tõepoolest selleks, mida me kartsime. Õnneks ei olnud kuupaistet ja järgnenud öö oli äärmiselt pime, nii et me lootsime pardal kõiki tulesid kustutades ja nelja rumbi võrra kurssi muutes sellest prikist eemale pääseda. Kompassilamp ei põlenud, mistõttu me roolisime tähtede järgi ja olime öös täiesti vait. Koiduvalges ei olnud prikist silmapiiril enam märkigi ning me jätsime oma aluse muudetud kursile.
Kolmapäev,
W. Shakespeare, „Kuningas Lear”, tõlkinud G. Meri.
