ühel meelel. Laev jäi meist maha ning oli nähtav kogu selle öö jooksul. Hommiku eel muutus tuul nõrgemaks, me seadsime roil- ja keiselraad paika ning päeval võis meid näha terve purjepilve all, sest meil olid roil- ja keiselpurjed üleval nii fokk- kui ka grootmastis. Too „purskaja”, nagu meremehed vaalapüüdjat hüüavad, oli grootpraamtengi üles pannud ja sinna purje heisanud ning andis meile märku peatumiseks. Kella poole kaheksa paiku jõudis vaalalaev meie kõrvale ja meie pardale hüppas kapten Job Terry – seda meest tunti Vaikse ookeani kõikides sadamates ja kõikidel alustel. „Kas sina ei teagi, kes on Job Terry? Mina arvasin, et Job Terryt tunnevad kõik,” ütles mulle paadis olnud noor madrus, kui ma tema kapteni kohta küsisin. Kapten oli tõepoolest harukordne mees. Ta oli kuus jalga pikk, kandis paksust lehmanahast saapaid, pruuni kuube ja pükse ning kui päevitunud jume kõrvale jätta, ei näinud ta põrmugi meremehe moodi välja. Ometigi oli ta juba nelikümmend aastat vaalaäriga tegelnud ja tema enda sõnutsi laevu omanud, laevu ehitanud ja laevadega purjetanud. Tema paadi meeskond oli kaunis tahumatu kamp, kes oli äsja võsast väljunud ja meremeeste väljenduse kohaselt „polnud veel heinaseemneid juustest välja saanud”. Kapten Terry tegi meie kaptenile selgeks, et meie arvestused panevad pisut mööda, ja olles terve selle päeva pardal veetnud, asus ta päikeseloojangul paadiga teele oma laeva suunas, mis oli nüüd kuus või kaheksa miili meist maha jäänud. Pardale tulles oli ta alustanud „pajatust”, mis kestis väheste vaheaegadega neli tundi. Ta rääkis endast ja Peruu valitsusest ja Dublini fregatist ja lord James Townshendist ja president Jacksonist ja Baltimore’ist pärit laevast Ann M’Kim. Jutt ei olekski tõenäoliselt kunagi lõppenud, kui poleks tõusnud tuul, mis ta oma alusele tagasi sundis. Üks tema paadiga kaasa tulnud nooruk, kes oli täiesti maamehe väljanägemisega sell, ei paistnud alusest, taglasest ega millestki muust kuigivõrd hoolivat, vaid käis elusloomi otsides ringi, kummardus siis seasulu kohale ja ütles, et sooviks olla taas oma isa sigu hooldamas.
Kell kaheksa keerasime põhja poole ja võtsime suuna Juan Fernándeze saarestikule.
Sellel päeval nägime viimast korda albatrosse, kes olid olnud meie saatjaks suurema osa ajast, mis me Hoorni neeme läheduses viibisime. Minus äratasid selle linnu vastu huvi need kirjeldused, mida ma olin tema kohta lugenud, ja ma polnud sugugi pettunud. Me püüdsime paar lindu kinni söödaga varustatud konksu abil, mille me ahtrist puulaastul ujuma lasksime. Pikad laperdavad tiivad, pikad jalad ja suured ainiti vaatavad silmad andsid albatrossile väga isepärase välimuse. Õhus loovides nägid nad väga head välja, aga üheks kõige elegantsemaks vaatepildiks, mida ma olen kunagi näha saanud, oli tuulevaiksel, kuid kõrge lainega merel vee peal magav albatross Hoorni neeme lähedal. Polnud tuuleõhkugi ja veepind oli sile, kuid merel valitsesid pikad ja kõrged ummiklained ning me nägime otse enda ees, kuidas too üleni valget värvi olevus lainetel tukub, pea tiiva alla peidetud. Ta kerkis tohutu lainevalli harjale ja langes siis pikkamisi allapoole, kuni all laineorus silmist kadus. Ta lebas seal mõnda aega häirimatult, kuni meie üha lähemale liikuva vööri tekitatud kohin ta üles ajas ning ta tõstis pea, jäi meid viivuks vaatama, sirutas siis oma laiad tiivad ja lendas minema.
VI peatükk
Üks mees vähem – Ebausk
Esmaspäev, 19. november. See oli meie kalendris must päev. Kell seitse hommikul, kui olime koivahis, äratas meid sügavast unest karjumine: „Kõik mehed, ahoi! Mees üle parda!” See ebatavaline hüüe tekitas igaühe südames ärevusjudina ja tekile tõtates avastasime, et meie kõiki leipurjesid kandev alus liigub tagasisuunas. Roolis viibinud poiss oli läinud midagi üle parda viskama ning vanast meremehest puusepp, kes teadis, et tuul on nõrk, luhvas ja suunas aluse tagasi. Tekivaht laskis parajasti ahtris rippunud paati vette ja ma jõudsin tekile täpipealt õigel ajal, et paati karata, kui too hakkas poordist eemalduma. Aga alles laiuval Vaiksel ookeanil väikses paadikeses istudes sain ma teada, kellest me olime ilma jäänud. See oli noor inglasest madrus George Ballmer, keda ohvitserid hindasid kui toimekat ja teotahtelist meremeest ning meeskond kui elavat ja südamlikku selli ja head kaaslast. Ta oli olnud ronimas grootmasti, et seada mastitopi ümber rihm valliploki kinnitamiseks, ning oli seejuures endale kaela riputanud tolle rihma, ploki, valli ja malspiigi. Ta kukkus tüürpoordi pütingvantidest alla ning kuna ta ei osanud ujuda ja tal olid kõik need asjandused kaelas, siis uppus ta ilmselt otsekohe. Me liikusime ahtrist sinnapoole, kuhu ta kukkus, ja ehkki me teadsime, et lootust teda päästa ei ole, ei soovinud ükski meist tagasipöördumisest juttu teha, ja nii me sõudsime ligi tund aega ringi, lootmata küll midagi korda saata, kuid tahtmata endale ka tunnistada, et peame temast ilma jääma. Viimaks me pöörasime paadi ümber ja sõitsime aluse juurde tagasi.
Surm on alati pühaliktõsine asi, kui mitte kusagil veel suuremal määral kui merel. Kui inimene sureb kaldal, jääb tema keha sõprade seltsi ja „tänaval käivad leinajad ringi”4, aga kui mees merel üle parda kukub ja kaob, siis on säärane sündmus ootamatu ja raskesti tajutav, mis muudab selle kohutavalt salapäraseks. Kui inimene sureb maal, siis te järgnete tema laibale kuni kalmistuni ja kivi jääb selle asukohta tähistama. Tihtipeale te olete sääraseks sündmuseks ette valmistatud. Alati on olemas midagi, mis aitab sul seda mõista, kui see kord juhtub, ja seda meenutada, kui see on juba seljataga. Lahingus sinu kõrval maha lastud mees ja moonutatud surnukeha jäävad esemeteks ja ehedateks asitõenditeks. Aga merel on mees sinu lähedal – sinu kõrval – ja sa kuuled tema häält, kuid järgmisel hetkel on ta kadunud ning kaotusest annab märku ainult tühi koht. Samas merel – kui lihtsat, ent tähendusrikast väljendit kasutada – tuntakse inimesest nii suurt puudust. Tosin meest on sellel avaramast avaramal merel koos pisikesele puukooretükile vangistatud, ilma et nad näeksid kuude viisi ühtki inimkuju või kuuleksid kellegi häält peale iseenda oma, ja kui üks nende keskelt ära võetakse, siis nad tunnevad temast igal sammul puudust. See on nagu mõnest ihuliikmest ilmajäämine. Pole uusi nägusid või vaatepilte, mis lünga täidaksid. Ruhvis on alati tühi koi ja öises vahis on alati üks mees vähem. Üks mees vähem rooli hoidma ja üks vähem koos sinuga raale tõusmas. Sa tunned puudust tema kujust ja tema häälekõlast, sest harjumus on need sinu jaoks peaaegu hädavajaduseks muutnud, ja seda kaotust tajuvad kõik sinu meeled.
Need asjaolud muudavad säärase surma iseäranis pühalikuks ja selle mõju meeskonnale jääb kestma tükiks ajaks. Laevaohvitserid näitavad üles suuremat lahkust meeste suhtes ja mehed üksteise suhtes. On rohkem vaikust ja tõsidust. Vandumine ja vali naer on kadunud. Ohvitserid on valvsamad ja mehed käivad mastis ettevaatlikumalt. Kadunud meest mainitakse harva või siis lõpetatakse temast rääkimine madruse tahumatu kiidukõnega: „Noh, vaene George on nüüd läinud! Tema reis on peagi otsas! Ta oskas oma tööd, ta tegi, mida vaja, ja oli laevas hea seltsiline.” Sellele järgnevad harilikult mõned viited teisele ilmale, sest meremehed on peaaegu kõik usklikud, aga nende arusaamad ja arvamused on ebakindlad ja kõikuvad. „Jumal ei hakka vaese vennikesega karmilt ümber käima!” ütlevad nad ega jõua kuigi sageli kaugemale sellest üldisest fraasist, mis näib mõista andvat, et kannatused ja karm kohtlemine, mis neile siin osaks saavad, on neile vabanduseks surmajärgses elus. „Karmilt tööd teha, karmilt elada, karmilt surra ja pärast seda kõike ometigi põrgusse minna oleks tõepoolest karm!” Meie lihtsameelne vana aafriklasest kokk, kes oli elus nii mõndagi läbi teinud ja oli üsna tõsise olemisega, käies maal alati kaks korda päevas kirikus ja lugedes pühapäeviti kambüüsis piiblit, rääkis meestele, et nad saadavad hingamispäeva mööda halvasti, ning teatas, et nad võivad lahkuda sama ootamatult kui George ja olla selleks sama vähe ette valmistatud.
Ometigi kujutab madruse elu endast parimal juhul segu vähesest heast ja paljust kurjast ning vähesest mõnust ja paljust valust. Ilus on seotud iiveldama ajavaga, ülev lihtlabasega ja pühalik naeruväärsega.
Me olime hädavaevalt kurva sõnumiga pardale naasnud, kui juba peeti maha oksjon õnnetu mehe rõivaste müümiseks. Kõigepealt kutsus kapten siiski kõik ahtrisse ja küsis nende käest, kas nende meelest on mehe päästmiseks tehtud kõik, mis võimalik, ja kas nende arvates on veel mõtet merele
Kg 12:5.
