meremehe vara eest ning kas seadus või lihtsuse huvides välja kujunenud üleüldine komme näeb ette, et kapten korraldab tema asjadele otsekohe oksjoni, millel pakkujaks on madrused, ja et makstud rahasummad arvestatakse reisi lõpus nende palgast maha. Sedaviisi välditakse lahkunu asjade kuni meresõidu lõpuni alles hoidmisega seostuvat vaeva ja riski, ning riided müüakse harilikult kallimalt, kui need oleksid väärt maal. Seetõttu toodi kohe, kui me olime laeva tuulde saanud, tema kraamikirst pakile ja müük algas. Need kuued ja püksid, mida me olime kõigest mõni päev tagasi tema seljas näinud, laoti välja ja müüdi enampakkumisega maha peaaegu veel enne, kui elu jõudis tema kehast lahkuda, aga kirst viidi ahtrisse ja võeti kasutusele panipaigana, nii et järele ei jäänud enam midagi, mida oleks võinud tema omaks nimetada. Meremehed ei taha surnud inimese rõivaid sellesama reisi ajal kanda ja teevad seda üksnes haruharva, kui häda selleks sunnib.
Nagu pärast surma ikka, pajatati George’ist palju lugusid. Keegi oli kuulnud teda kahetsemas, et ta pole ujuma õppinud, ja ta olevat teadnud, et sureb uppumissurma. Teine ütles, et vastu tahtmist sooritatud reisist pole iial midagi head välja tulnud, ning kadunuke olevat ennast laevale värvates palga ettemaksu läbi löönud ja tundnud pärast seda sõitma minemise suhtes väga suurt vastumeelsust, aga kuna ta ei suutnud raha tagasi maksta, pidi ta meiega kaasa purjetama. Ja ka üks temasse üpris kiindunud poiss lausus, et George kõneles temaga suurema osa eelmise öövahikorra jooksul oma koju jäänud emast ja perekonnast, kusjuures see oli kogu reisi jooksul esimene kord, mil ta neid asju üldse mainis.
Tollele sündmusele järgnenud õhtul kambüüsi tule järele minnes leidsin ma sealt eest jutuhimulise koka, mistõttu ma võtsin istet ja lasksin tal pajatada. Olin selleks valmis seda enam, et nagu mulle selgus, oli ta tuubil meremeeste hulgas rohkem kui tavalisi ebausklikke eelarvamusi, ja hiljutine surm oli need tema meeltes ärkvele virgutanud. Ta lausus, et George rääkis oma sõpradest, ja ütles ennast uskuvat, et vähe on neid inimesi, kes surevad ilma sellekohast hoiatust saamata, toetades oma arvamust suure arvu jutustustega unenägudest ja meeste ebatavalisest käitumisest enne surma. Sellelt jutult läks ta üle muu ebausu – Lendava Hollandlase jne – juurde ning kõneles üsna salapäraselt, sest tal mõlkus ilmselt midagi mõttes. Viimaks pistis ta pea kambüüsist välja ja vaatas hoolikalt ringi, et näha, kas kedagi pole kuulamas, ning olles selles suhtes veendunud, küsis minult tasase häälega:
„No nii! Kas sina tead, milliselt maalt puusepp võiks pärit olla?”
„Jah,” sõnasin ma. „Ta on sakslane.”
„Milline sakslane?” ütles kokk.
„Ta on pärit Bremenist,” kostsin mina.
„Kas sa oled selles kindel?” päris ta.
Ma rahustasin teda selle koha pealt ja ütlesin, et puusepp ei oska ühtki muud keelt peale saksa ja inglise keele.
„Ma olen selle üle paganama rõõmus,” lausus kokk. „Ma kartsin kangesti, et ta on soomlane. Ma ütlen sulle, et ma olen selle mehe vastu kogu sõidu jooksul paganama viisakas olnud.”
Ma küsisin temalt põhjuse järele ja sain teada, et ta on jäägitult niisuguse arusaama kütkes, et soomlased on nõiad, ning et iseäranis on neil võimu tuulte ja tormide üle. Ma püüdsin talle selles asjas mõistust pähe panna, kuid tal oli omaenda kogemuste najal käepärast parimatest parim vastuväide ja ta ei lasknud ennast kõigutada. Ta oli viibinud Sandwichi saartele5 sõitnud alusel, mille purjemeister oli soomlane, ja too soomlane suutis teha kõike, mis aga talle pähe tuli. Purjemeister hoidis kois paksust rohelisest klaasist pudelit, mis oli alati täpipealt poolenisti rummi täis, ehkki ta jõi sellest peaaegu iga päev. Ta oli näinud, kuidas soomlane tundide viisi ühtejärge istus ja oma pudeliga juttu vestis. Too mees lõikas kois lebades endal kõri läbi ja kõik ütlesid, et ta oli kurja vaimu küüsi sattunud.
Kokk oli kuulnud ka laevadest, mis loovivad vastutuult Soome lahele ja märkavad ahtris teist laeva, kes neile järele jõuab ja neist mööda läheb, kõik leipurjed üleval ja mõnusamast mõnusam tuul tagant tõukamas, ning avastavad siis, et see laev on pärit Soomest.
„Oi, ei!” ütles ta. „Ma olen neid liiga palju näinud, et soovida neid pardal näha. Kui nad oma tahtmist ei saa, siis nad teevad su pihuks ja põrmuks.”
Kuna ma kahtlesin ikka veel, ütles ta, et jätab minu veenmise Johni hooleks, kes oli kõige vanem meremees laeval, ja et kui keegi asjast üldse midagi teab, siis on see John. John oli kindla peale kõige vanem mees laevas – ja ühtlasi ka kõige harimatum –, kuid ma olin tema kutsumisega päri. Kokk alustas temaga sellel teemal vestlust ja nagu ma olingi aimanud, asus John koka poolele ning ütles, et tema ise on viibinud sellisel laeval, mis oli saanud kaks nädalat vastutuult, ja kaptenil õnnestus viimaks kindlaks teha, et üks mees, kellega ta oli veidi aega varem karme sõnu vahetanud, on soomlane, ja ta ütles soomlasele, et kui too otsekohe vastutuult ära ei lõpeta, siis pannakse ta vöörpiiki luku taha. Aga soomlane ei andnud järele ja kapten sulges ta vöörpiiki ega andnud talle midagi süüa. Soomlane pidas vastu poolteist päeva, siis aga ei kannatanud seda enam välja ja tegi midagi, mis tuule taas õigeks keeras, ning nad lasksid ta tekile.
„No näed sa,” ütles kokk. „Mida sa sellest arvad?”
Ma teatasin talle, et ei kahtlegi selle tõesuses, ja arvasin, et oleks ju kummaline, kui tuul viieteistkümne päeva jooksul suunda ei muudaks – olgu siis soomlase tõttu või ilma soomlase osavõtuta.
„Oh, mine sina!” ütles ta. „Sa arvad, et kui sa oled kolledžis käinud, siis sa oled targem kui kõik teised. Oled targem, kui need, kes on seda oma silmaga näinud. Sa oota ära, kuni oled olnud merel sama kaua kui mina, ja küll sa siis tead.”
VII peatükk
Juan Fernández – Vaikne ookean
Me jätkasime mõnusa tuule ja ilusa ilmaga purjetamist kuni
teisipäeva, 25. novembrini, mil nägime päevasel ajal otse enda ees Juan Fernándeze saart, mis kerkis merest nagu sügavsinine pilv. Me asusime sel ajal saarest arvatavasti oma seitsmekümne miili kaugusel ning saar ilmus nähtavale nii sinise ja kõrgena, et ma pidasin seda ookeanile puhkama laskunud pilveks ja otsisin pilve alt saart, kuni see muutus värvuselt tumedamaks ja rohelisemaks ning ma märkasin selle pinnal konarusi. Viimaks me suutsime eristada puid ja kaljusid ning õhtul laius kaunis saar kenasti meie ees ja me võtsime kursi selle ainsale sadamale. Varsti pärast päikeseloojangut sadamasuusse jõudes avastasime, et sadamast on väljumas Tšiili sõjalaevastiku prikk, mis oli ainus seal viibinud alus. Prikk tervitas meid ning üks pardal olnud ohvitser, kes oli meie meelest ameeriklane, soovitas meil enne pimeduse saabumist sadamasse siseneda ja ütles, et nemad asuvad teele Valparaiso poole. Me kiirustasime otsekohe ankrupaika otsima, kuid mägedest puhuvate ja meile igast ilmakaarest kaela langevate tuulte tõttu õnnestus meil ankrusse jääda alles keskööl. Kogu selle tegevuse ajal liikus meie ees paat ja pardale jäänud mehed brassisid pidevalt iga meid tabava tuulepuhe peale raasid, kuni me jõudsime ligikaudu kella kaheteistkümne paiku 40 sülla sügavusse vette ja meie ankur puudutas põhja esimest korda pärast seda, kui me sada kolm päeva tagasi Bostonist väljusime. Seejärel jaotati meid kolmeks vahiks ja me seisime hommikuni valves.
Mind kutsuti tekile vahti kella kolme paiku öösel ja ma ei unusta eales seda kummalist tunnet, mis mind valdas, kui ma avastasin, et taas on minu ümber maa, tajusin maalt puhuvat öist tuulekest ning kuulsin häälitsemas konni ja ritsikaid. Mäed oleksid otsekui lausa meie pea kohal rippunud ja pealtnäha kusagilt päris nende sügavusest kostis korrapäraste vaheaegade järel valjult kaikuv heli, mis minu meelest vaevalt võis inimhääl olla. Me ei näinud üldse tulesid ega olekski vist osanud sellele helile mingisugust selgitust anda,
Hawaii saarte vanem nimetus.
