oli Olle, oli praegu sama kõrvalise tähtsusega kui see, kes võis olla see surnu, kellest leinariietes daam oli rääkinud. Kõige selle kiuste tundsin soojendavat pääsemisrõõmu. See oli mingi üldine, abstraktne tunne, millel ei tarvitsenud olla palju sidet tütarlapse isikuga. Kuigi ma endiselt leidsin, et ta oli ilus, oli see ebatõelisuse hämu ta ümbert kadunud, mis mind alguses oli kütkestanud. Ta nägu ja ilme olid kuidagi jämedatoimelisemad, kui see eemalt oli paistnud, ta pruunid silmad tugevate kulmude all tundusid vanemad, väsinumad ja teadlikumad, kui seda võis oletada ta lapselikult roosa jume järgi. Ta käepigistus oli peaaegu mehelikult tugev – muidugi, tal olid ju klaverimängija sõrmed.
“Kahjuks – ma ei saanud varem…” vastasin kohmetult. Teatud mõttes oli mul ka õigus. “Noh, sellest pole nüüd midagi. Peaasi, et te siiski tulite, Olle oleks muidu jäänud hoopis kurvaks. Kui teil midagi selle vastu ei ole, siis läheme kohe üles. Siin ei tule niikuinii midagi, lõunasöök viibib veidi, nagu kuulsin. Te jääte muidugi ka lõunasöögile, eks ole?”
“Jah,tänan!”
Mis oleksin ma pidanudki vastama?
“See on kena! Siis saame võib-olla veel hiljem rääkida.”
Ta läks ees kõrvalukse juurde, kus mõlemad sõdurid ikka veel seisid elavalt juttu ajades. Nad võtsid mõlemad peaaegu valvelseisangu, kui tütarlaps nende juurde jõudis.
“Oota mind siin, Allan!” ütles ta sõdurile, kes oli laulnud, ja see kiskus oma paksud huuled veel laiemale naerule. “Ma pean nüüd hoolitsema Olle külalise eest.”
“Kas ma ei pea kaasa tulema?” küsis teine sõdur, see, kes oli tõeline valvur.
“Ei, seda pole vaja. Ma ütlesin juba Bobbyle, et ta läheb õigel ajal teejuhiks.”
“Okei!” ütles Allan. “Aga ära siis unusta, et selle asjaga on kiire.”
“Ma pean tavaliselt, mis ma olen lubanud,” ütles tütarlaps märgatavalt karedama tooniga.
Sõdurist uksehoidja avas meile. Astusime kõrvalruumi.
And so will some one when I am dead and gone write my life?
Astusime kõrvalruumi. Tundub ülearune seda rõhutada või üldse mainida, kui ma poleks oodanud midagi muud. Ei tea miks, aga arvatavasti küll mingi assotsiatsiooni tõttu avaliku ettekandesaaliga olin oodanud ukse taga mingit koridori. Selle asemel oli siin üsna tavaline elutuba, ruumikas, võrdlemisi hämaralt valgustatud, kuid siiski selgesti nähtavate pehme mööbli gruppidega. See oli punane plüüsmööbel möödunud sajandist, mis, nii naeruväärne kui see paistabki, kunagi pole päriselt kaotanud oma erilist võlu minu suhtes.
Ühel sohval lamas pruunis pintsakus poiss, kes varem nii suure kiirusega oli saalist lahkunud. Ta magas ilmsesti. Kuigi ta nägu oli kõrvale pööratud, tundsin ta ära riietest. Kingad oli ta jalast võtnud, kuid raamatupakki hoidis ta endiselt hoolega rinnaletõstetud käes.
Usun, et vaatasin küsivalt oma saatjale otsa. Aga ilma et ta oleks pidanud vajalikuks mulle mingit seletust anda, juhtis tütarlaps minu toast läbi. Võimalik, et kogu aeg mujale juhitud tähelepanu tõttu ei näinud ma siin kunagi uksi, enne kui ma otse nende ees seisin. Olin peaaegu üllatunud – nagu oleks see olnud sein, mis meie ees avanes. Ometi oli siin koguni kahekordne uks, nii nagu see mõnikord esineb vanades majades.
Järgmine tuba oli veel pimedam, siin ei olnud mingit valgust peale aknast paistva tänavavalguse kuma. Ma ei näinud siin selle tõttu midagi muud peale laia trepi, mis algas kohe ukse kõrvalt.
“Ettevaatust, trepp on natuke ebaühtlane!”
Olin esimesel trepiastmel komistanud, mu jalg jäi kinni vaibaserva taha. Siis leidsin trepikäsipuu, mis oli mingist metallist ja jääkülm. Õieti oli kogu ruum jahe, ilmsesti kütmata, ja kahekordne uks võis tõepoolest ka mingit ülesannet täita.
Nüüd tegi trepp käänaku ja ülalt hakkas paistma veidi valgust. See tuli kõige rohkem ühest klaasuksest, millele just nüüd ilmus inimese vari. See oli üks naine, kes ennast riietas. üleni piimklaasist uks meenutas selle tõttu ekraani, mida kasutatakse varieteedes lahtiriietumisstseeni viimases faasis. Samas haaras mu teejuht mind kõvasti käsivarrest ja sundis mind järsu liigutusega teisele poole, kus ma nüüd lõpuks nägin koridori, mis mu kujutluses ammu oli valmis olnud.
See ootamatu tsensoriliigutus mu teejuhi poolt solvas mind veidi. Ma polnud oodanud, et ta juba nii noorelt oli hakanud oma soo võlusid sel määral üle hindama, et ta ei eeldanud vähimatki kriitilist meelt meessoo juures. Varipilt uksel ei olnud nimelt mingil määral kütkestav. See oli üsna ebamääraselt tavaline kumera seljaga naise kuju rindadega, mis meenutasid taksikoeri. Mul oli tahtmine talle seda öelda, aga nüüd ei olnud mul enam aega.
Koridor oli pikk ja üksikute lampidega valgustatud, mille valgus aga levis kuidagi väga piiratult, nii et üksikute heledate laikude vahele jäid hämarad, peaaegu pimedad osad. Paremat kätt oli rida võrdlemisi lähestikku asuvaid uksi – toad pidid olema kaunis väikesed. Vasakul oli otse trepi kohal laud, mille ääres istus valges kitlis noormees ja, toetades pead käsivartele, mis puhkasid suurel lahtilöödud raamatul, näis magavat või vähemalt magamist teesklevat, sest ta ei tõstnud isegi siis pead, kui mu saatja talle midagi ütles.
Nüüd koputas tütarlaps lühidalt ja tugevasti ühele uksele ja lükkas selle samas lahti. Tuba, kuhu astusime, oli tõepoolest väike, nii nagu olin arvanud, ja tundus jahedast koridorist tulles lämmatavalt soe. Otse ukse vastas oli aken kaetud tumeda, peaaegu musta, raske eesriidega. Tundus tugevat kuuse ja põlenud küünalde lõhna – ja õigus, seal oligi jõulukuusk nurgas ukse kõrval. Kui ma sisse astudes seda korraks riivasin, langes kuivanud okkaid krabinal ajalehele, mis oli laotatud kuuse alla.
Kuni viimse hetkeni hoidusin vaatamast teisele poole, kus seisis suur voodi – mitte selline nagu haiglas – , mis täitis peaaegu poole väikesest toast. See oli kõrge, vanaaegne puuvoodi, mis tundus lühike, võrreldes oma laiusega. Ja voodis lamas noormees, kes pidi olema see Olle, kes mind ootas, ilma et ma oleksin sellest midagi teadnud. Ta oli poolistuli, vaip kõrgele üles tõmmatud, seljas pikkade varrukatega ja avar valge särk.
“Noh, Olle, siin on ta nüüd lõpuks.”
Tütarlapse hääles oli sunnitud reipust, nii nagu kõneldakse pikaajaliste haigetega. Noormees voodis tõstis käe tervituseks. See käsi – polnud midagi parata, ma olin sunnitud seda nägema.
“Ma tean. Ta lubas ju tulla.”
Ma ei saanud ometi öelda, et ma polnud midagi lubanud. Et mul polnud mingit aimu Olle olemasolust, oleks aga seevastu olnud vale.
Nii mõnigi neist inimestest, keda siin majas olin näinud, oli äratanud hämaraid mälestusi, et ma neid kuski varem olen näinud. Aga ühegi teise puhul ma ei võinud öelda, kus ja millal. Olle oli ainus, kellest ma kindlasti teadsin, et ma olin teda varem kohanud, teadsin ka aja ja paiga. Aga selle juures ma ei tahaks nüüd pikemalt peatuda.
Stokholmi saarestiku ilust olin juba varem lugenud, aga nägin seda väga kaugelt, kui ma ühel pühapäevahommikul “Aeoluse” pardal sealt läbi sõitsin. Nägin seda nagu postkaardil, mis on tulnud kaugelt ega too isegi tervitust, sest kaart on määratud kellelegi teisele ja kirjutatud võõras keeles.
Olen seal olnud üks kord hiljem, sedapuhku kutsutud külalisena. Jungfrufjärden helkis tuhmilt nagu puhastamata hõbe , taevas oli kuski seitsme sinakashalli uduliniku taga. Musta männimetsaga pehmendatud rannajoon sulges selle kõik looklevasse
