kahe vaevalt kedagi leidub, kes seda mõistab.”
Sedagi näis olevat palju, ta oli muutunud näost punaseks ja vaatas mujale. Ta hääl kõlas kuidagi surutult.
“On vist aeg, et lähed jälle alla – nüüd peaks söögiaeg käes olema.”
“Loodan, et ma ei ole sind liiga väsitanud…”
“Oh ei! Need on hoopis teistsugused unenäod, mis mind väsitavad. Oled alati teretulnud – ja sa tead nüüd, kui lihtne on mind leida. Ainult trepist üles ja siis kolmas uks paremal.”
Koputati uksele, kõvasti, nagu puu vastu puud. Ilma vastust ootamata astus sisse keskealine naisterahvas valges kitlis, karmide näojoontega ja terashallide juustega, mis olid tugevasti vastu pead soetud. Ta pilgus oli tõepoolest vangivalvuri umbusku, kuigi ma ta silmi selgesti ei näinud, sest ta hoidus minu poole vaatamast, kuigi ta ukse minu jaoks lahti hoidis.
“Nägemiseni, Olle! Tulen kindlasti varsti jälle.” Kuigi teadsin, et selle lubaduse täitmine ei olenenud minust.
“Nägemiseni!” Ta hääl kõlas summutatult, nagu oleks keegi oma käe ta suule surunud.
Naine valges kitlis seisis ukse juures. Ta sulges selle mu järel, aeglaselt ja hääletult, aga ometi lõplikult. Mulle jäi meelde ta nägu, nii nagu seda nägin viimasel hetkel, see muutus pikkamisi elavaks, nagu puu kevadel, kui maa sulab.
Seisin jälle hämaras koridoris, kus lampide valgus oli nagu kinni külmunud, nii et see oma allikast kuigi kaugele voolata ei suutnud. Kuski kaugel kuuldus tume kõmin, nii nagu liiklusmüra kaugel linnas. Või oli see ainult minus eneses, see umbne, ebamäärane hirm, mis jälle tõusis? Tuletasin midagi meelde, mingit juhist, mis mulle varem oli antud. Pidi olema mingi päästerõngas, mingi sõna, märgusõna, umbes nagu “Seesam, avane!”. Aga ma teadsin ka, et see ei tule meelde enne, kui olen unustanud ukse enda taga, ja seda polnud kerge unustada.
“Bobby!” ütlesin ma siis, peaaegu teadmatult. Aga vaevalt olin seda öelnud, kui ma teadsin, ja siis kordasin, juba hoopis rõõmsamalt ja täiesti teadlikult: “Bobby!”
Over buttered scones and crumpets Weeping…
Noormees, kes oli istunud koridoris laua juures, ei kandnud valget kitlit, nagu ma alguses olin arvanud, vaid ainult valget kelnerikuube, nagu ma nüüd nägin, kui ta mulle vastu tuli. Aga selle elukutse vastu kõneles ta kohmakus, ta kehahoiak ja kõnnak meenutasid rohkem robotit kui inimest, tõepoolest, mul tuli otsekohe meelde Frankensteini monstrum. Ometi oleks ta näojooni võinud nimetada isegi ilusaiks, kui ta ilme poleks olnud nii kohtlane, lausa idiootlik. Tal olid heledad juuksed ja kulmud, näojume elutult kahvatuja ta silmadki, milles raske oli leida midagi pilgutaolist, olid erakorraliselt heledad.
“Palun, seda teed!” ütles ta, kui ma suundusin trepi poole, millest ma varem olin üles tulnud. Ta rääkis kõlatu kurguhäälega, ebaselgelt, see kõlas pigemini nagu kulunud grammofoniplaat. Mõnes teises olukorras oleksin vaevalt ta sõnadest aru saanud.
Klaasuks, millel varem olin näinud naise varju, oli nüüd poollahti ja nägin sellel silti “Valvekorra-arst”. Võisin veel näha, kuidas keegi parajasti valge kitli varna riputas ja siis ukse kinni lükkas. Bobby möödus uksest väikese kaarega, nagu oleks tal hirm sellele läheneda. Ma ei tea, miks ma mõtlesin dr Moreau’le. Et mõni inimene võib kiuslikult meenutada seda või teist looma, seda on paljud märganud. Bobby ei meenutanud mingit looma, tal oli igapidi inimese tegumood. Pigemini võiks öelda, et ta meenutas esimest inimest, kes vaevalt on ärganud ega oska midagi peale hakata oma kehaga ja veel vähem selle elava hingeõhuga.
(Kuidas ma teadsin, et ta nimi on Bobby? Õigust öelda – ma ei teadnudki seda ja ma ei tea seda tänapäevani. Nimetasin ta lihtsalt Bobbyks, et tal oleks mingi nimi.)
Pika koridori lõpus viis keerdtrepp alla, otsekohe söögisaali. See osa, kuhu saabusime, oli siiski suurest saalist eraldatud puuvõrega, mille rohelised väätkasvud muutsid peaaegu läbinähtamatuks. Ma ei teadnud tähele panna, kas see lehestik oli loomulik või kunstlik, aga kaldun arvama viimast, sest see oli väga korrapärane. Siin oli kaetud kaks väiksemat lauda, kumbki neljale inimesele, ja nad seisid seal ja näisid ootavat, võimalik, et mind. Nad noogutasid teretuseks veidi kangelt ja sunnitud viisakusnaeratusega. Ja nagu kogu aeg olin kartnud, nii oligi, et mu lauanaaber oli daam leinariietes.
Kui ma istusin, jõudsin juba näha, et see leinariietes daam ei olnud siiski see vana naine, kes kontserdi ajal oli istunud mu kõrval. See oli veel üsna noor naine kergelt punaka jumega, nii nagu on inimesel, kes esimest korda on olnud pikemat aega kevadise päikese käes. Ta oli brünett, ta mustad juuksed olid tihedalt vastu pead soetud ja ta ripsmed olid nii pikad, et ma pidasin neid kunstlikeks. Mu vastas istuv daam oli lopsakalt oma viimast õitsengut õitsev naine säbrulise valge parukaga, mis andis talle lambaliku ilme. Rasvasel näonahal oli puuder kogunenud kõõmataolisteks laikudeks. Ta paksult värvitud punane suu võttis tagasihoidlikult osa naeratusetaolisest grimassist, kui ta tegi ettepaneku tuttavaks saada.
Leinariides daam ulatas mulle käe, aga ta ei lausunud sõnagi, ja võib-olla ainult näis see mulle, et ta kergelt pead noogutas. Ta käsi tundus kuidagi ebameeldivalt temperatuuritu, ei külm ega soe. Blond daam seevastu oli peaaegu kuum, ja ta sõrmed haarasid mu käe ümbert nii tugevasti, nagu oleks ta tahtnud mind põgenemast takistada. Pikad, tumepunaseks lakitud küüned on mulle alati vastikud olnud. Tema kõrval istus noor mustajuukseline poiss sinises gabardiinülikonnas, keda ma esimesel hetkel pidasin ta pojaks, kui ta tutvustamisel ütles sama nime: “Randali.” Aga ma hakkasin kohe, kuigi vastumeelselt, seda arvamist muutma, kui ma nägin, et noormehe vasakus käes oli sõrmus, mida siin maal meeste juures alati nimetatakse kihlasõrmuseks, ka siis, kui nad on juba ammu abielus. Esimesel pilgul tundus noormehe nägu peaaegu lapselik või veel rohkem nukulik, sest tal oli portselani läbipaistev jume ja ta näojooned ei liikunud isegi mitte kohustatud naeratuseks. Aga selle läbipaistva glasuuri all võis üsna varsti märgata jooni, mis tunnistasid seda erilist külma julmust, mis tihti on omane ilusatele ja hellitatud lastele. Proua Randali tõmbas ta istudes kättpidi alla toolile ja samaaegselt tugevasti enda vastu, nagu mingis omandiõiguse demonstreerimise tuhinas. Portselannägu ei liikunud, aga noormehe vaba käsi tõmbus aeglaselt rusikasse.
Teise laua juurest püüdsin ma esimesel hetkel meeldejäävalt kinni ainult ühe näo. See oli üks vanahärra kohevil valgete juustega ja kulli ninaga – mul tuli meelde ainult sõna “maestro”. Ta võis olla helilooja, dirigent, läbilöönud kunstnik – kõigile iseloomulikele joontele vaatamata oli ta näos midagi üldist, paljudel piltidel nähtut. Ma võisin eksida, kui ma arvasin, et ta mulle peaga noogutas. Olen selles suhtes varem mitu korda palju kergeusklikumalt sisse kukkunud.
Bobby serveeris meile, ja ta tegi seda, nagu oodata võis, kohmakalt ja isegi teatava üleoleva lohakusega, eriti, mis puutub minusse. Aga see võis ka ainult tunduda mulle isiklikkusena, sest et ma ennast ülepea hästi ei tundnud. Juba esimene võileib hakkas mul suus ringi käima – seda olin kartnudki. Märkasin, et ka daam mu kõrval suutäitki suhu ei tõstnud, vaid ainult noa ja kahvliga taldrikul õiendas. Vastasistujad, eriti proua Randali, sõid aga hea isuga.
Tülikaimad kõigist siinsetest kommetest on joomakombed. Ma ei tea kunagi, millal ja kellega ma pean kokku jooma. Ja peale selle on niisugune seltskondlik joomine üldse selge nuhtlus – see on nagu suplemine riietes ja tärgeldatud kraega. Tõstsin siiski klaasi oma lauanaabri suunas, kuigi võis arvata, et ta seda üldse ei näe.
Ta ei vaadanud tõepoolest üldse minu poole, kuid ta tõstis oma klaasi ja tühjendas selle ainsa sõõmuga ega teinud sellest väljagi, nagu oleks see olnud ainult vesi. Pidasin oma kohuseks olla siiski niipalju seltskondlik, et öelda mõni sõna. See polnud aga nii lihtne, sest ma ei osanud millestki
