oli vähemalt viisakas võimalus kella vaatamiseks, mis on saanud minu juures närviliseks harjumuseks, kui mul on igav. Aga ta ei kuulnud seda – või ei hoolinud kuulda. Peaaegu vihase agarusega lõikas ta leivatükke veel väiksemaks, nii et nuga vastu taldrikut kriiksus.
Noormees põiki üle laua tõstis aga randme iseloomuliku liigutusega ja vaatas kellale. See liigutus näis nii tuttav, kuigi ma ei suutnud hetkel meelde tuletada, kus ma varem olin näinud sedasama närvilist liigutust, mis oli ainult käerandme närvilisus. Ta tõstis kella silmade juurde, siis kõrva juurde ja raputas kätt ja sellejärel pead.
“Imelik,” ütles ta. “Mu kell on seisma jäänud. Ta on vaevalt üksteist – aeg peaks olema juba hilisem.”
Proua Randali võttis ta käe ja surus selle oma põse vastu.
“Kallim, aeg ei tähenda meile midagi,” ütles ta kohutava teatrisosinaga. Noormehe pilk ei olnud kuigi meelitav. “Minule igatahes küll mitte,” vastas ta.
Kuski alustas peidetud valjuhääldaja – või oli see siiski orkester? – šlaagrit “Too young”, mis mulle nagu märg võõras käsi krae vahele tükkis. Blond daam hoidis ikka veel oma mehe kätt ja surus seda oma põse vastu, ise meloodiat kaasa ümisedes. Ta jäi järjest rohkem orkestrist maha, nagu tahaks ta ka sellega aega võita. Heites kõrvalpilgu oma daami poole, nägin, kuidas ta punetav nägu oli muutunud veelgi punasemaks. Ma poleks imestanud, kui ta äkki oleks hüsteeriliselt plahvatanud – tõtt öelda, ma isegi ootasin seda.
Bobby tuli supiga. See oli mingi hall vedelik, peaaegu maitsetu, aga nii see vist peabki olema. Supi maitsetus on ju teataval määral lõunasöögi peenuse mõõdupuuks. Nägin, et Bobby sõrmeküüned olid väga mustad, aga see ei tarvitsenud nii palju tähendada, sest kindlasti ta ei hoidnud pöialt supi sees. Ja ta lepitas mind mõnel määral oma naeratusega, mis tuli ootamatult, kogemata ja kobavalt nagu lapse esimene naeratus.
See naeratus tardus kohe ehmunud grimassiks. Proua Randali haaras ta varrukast ja nõudis:
“Aga vein ometi? Kuhu jääb vein? Ma olen harjunud supi juurde veini jooma.”
“Non, madame! Pardon, madame!” kogeles Bobby. Kas ta kummaline, grammofoni meenutav hääl oli tingitud sellest, et ta oli välismaalane?
“Välismaalased!” ütles proua Randali vana, hästituntud kõlaga. “Ma ei imesta, kui nad viimaks katsuvad meid mürgitada. Mina seda suppi küll ei söö!” Bobby võttis ta eest taldriku, ja sealsamas püstijalu tühjendas ta selle kolme-nelja lusikatõstmisega. Proua Randali oli algul üllatunud, kuid siis puhkes ta äkki naerma ja naeris nii, et ta puhevil keha üleni vappus ja pisarad silmist nähtavaid jälgi jättes üle puuderdatud põskede voolasid. Aga ta naer oli õrn kudrutamine, võrreldes härra Randalli lagiseva hirnumisega. Surusin hambad huulde, et mitte kaasa naerda, sest see naer oli eraomand ja mul polnud mingit õigust sellest osa saada. Pidin võtma eeskuju kõrvallaua inimestelt, kes üldse meie poole ei vaadanud. Nad poleks seda teinud arvatavasti ka siis mitte, kui siin keegi oleks appi karjunud.
Ma polnud isegi poolt oma viinaklaasi sisust tühjendanud, aga ometi tundsin, kuidas nagu mingi vari aegamisi langes mu meeltele ja mul oli raske kõike täpselt jälgida. Igatahes olid supitaldrikud ära korjatud ja Bobby tõstis mulle ette tüki rostbiifi. Ta liigutused olid muutunud hoopis vabamaks ja vilunumaks, ja ma mõtlesin alguses ainult ta käsi nähes, et see on keegi teine. Kui ta aga läks teisele poole lauda, nägin, et see oli siiski tema, aga et isegi ta näoilme näis olevat muutunud intelligentsemaks. “Purjus inimese vähenenud kriitikavõime,” ütlesin ma endale. “Sellepärast tundub mulle, nagu oleks isegi proua Randali muutunud hulga sümpaatsemaks. Koguni mu kaunis ja uhke naaber näib olevat hakanud üles sulama. Ja ennäe, kas mitte seesama suursugune vanahärra, maestro kõrvallauas, ei vaata minu poole ja ei nooguta tervituseks?”
Viimane oletus pidi küll olema eksitus. Vanahärra noogutas tõenäoliselt enda ees olevale taldrikule, millel oli poolekslõigatud prantssai. Ta ei olnud kogu õhtu jooksul midagi muud söönud peale saia ja piima. Nüüd viipas ta küll ka käega meie laua poole, aga see viibe oli määratud Bobbyle, kes kohe teenistusvalmilt ja üllatava kiirusega ta juurde läks. Ma ei võinud ta sõnu kuulda, ja ometi arvasin teadvat, et ta küsis, kas ta võiks saada soolamata võid.
Mu ebakohane huvi kõrvallaua vastu põhjustas järjekordse seltskondliku eksimuse. Leinariietes daam mu kõrval ei osutanud mingit huvi toidu vastu, selle asemel oli ta võtnud sigareti, millele minu kohus oleks olnud tuld pakkuda. Nüüd jõudis minust ette härra Randali ja ta sai mu daamilt isegi tänuliku naeratuse, mida tal poleks tarvis olnud minu puhul raisata.
Orkester oli alustanud uut tükki, sedapuhku “Adios muchachos”, ja see mõjus mu meeleolule kummaliselt kergendavalt nagu alati. Võib-olla ainult selle tõttu, et kuulsin seda esimest korda ühes crazy-komöödias, tunnen siis alati, et võin kogu seltskondlikule etiketile vilistada ja teha mis tahes. Tundsin nüüd, et võisin isegi süüa oma rostbiifi – krambistav tunne kõhus oli järsku lakanud mind piinamast. Asusin sellise hoolega oma toidu kallale, et ma ei märganudki, kui blond daam oma veiniklaasi oli tõstnud ja mulle pead noogutas. Nähtavasti oli muusika mõjunud temalegi etiketti lahustavalt. Haarasin oma klaasi ja osa sellest lendas kaares laudlinale.
“Saatus,” ütles proua Randali, “saatus on meid imekombel siia kokku toonud, ja kindlasti oli tal sellega mingi mõte. Aga seda mõtet ei maksa meil praegu hakata otsima. Arvan ainult, et sel puhul võiksime kõrvale heita kõik ülearused tiitlid. See on nagu karneval, eks ole? Me teame üksteisest nii vähe, kuigi me ei kanna maske nüüd, aga paneme need ette, kui kell on kaksteist ja elu läheb jälle oma harilikesse roobastesse. Eks ole? Minu nimi on Erna, aga sõbrad kutsuvad mind Totoks.”
Härra Randali tõstis kokkupõimitud käed pea kohale ja tervitas nagu poksija. “Rolf,” ütles ta. “Mu sõbrad kutsuvad mind aga sedaviisi…” Ja ta pistis sõrmed suhu ja vilistas läbilõikavalt.
Mul polnud midagi selle vastu, seda vähem, et siin maal purjuski naised sinasõpruse joomise juures ei kipu suudlema.
Nad ei pannud üldse tähele, et daam leinariietes ei võtnud osa sellest üldisest vennastumisest. Ta oli nüüd pooliti seljaga minu poole pöördunud ja puhus demonstratiivselt suitsu – tahtsin uskuda, et ta püüdis rõngaid puhuda. Toto ulatas üle laua oma tüseda valge käsivarre, mis lõppes imeväikese pehme käpaga. Aga ta hoidis mu kätt tugevasti ja pööras peopesa ülespoole.
“Oh, ma pean tingimata teile ennustama! Teil on nii huvitav käsi. Elujoon…”
“Pidage!” ütlesin ma. “Mitte sõnagi elujoonest! Selle motiivi olen varunud oma järgmise romaani jaoks.”
Ma ei jõudnud Rolfi kätt suruda, sest juba tuli Bobby magustoiduga. Ka naaberlauas olid külalised nähtavasti juba üles sulanud ja omavahel kontakti leidnud. Igatahes hüppasid nad äkki kõik püsti ja kõlas see tuttav neljakordne “Hurraa!”, mis meenutas kuiva köha. Siis istusid nad ja jõid, ja ma nägin, kuidas selles klaasis korraks kõik uppus valgesse udusse. (Seda kujutella pole mingi kunst, sest ma olen seda stseeni kinos näinud.)
“Rolf, kallis, sa saad ka minu portsjoni, ma tõesti ei või enam süüa. Pean mõtlema ka oma figuurile.”
“Parem hilja kui mitte kunagi,” ütles Rolf tigedalt. Toto näpistas ta kõrva. “Kas tohib nii tige olla. Tuleta meelde, mis sa lubasid.”
“Milleks? Sa teed seda ju niikuinii. Mul pole endal vaja millegi meeleshoidmisega vaeva näha.”
Toto võttis nüüd taldriku ja ulatas tagasikätt üle õla Bobbyle, kes oli sinna seisma jäänud.
“Olge
