tahan vaikust kuulata.
– Mida sa sealt siis kuuled.
– Elu möödumist. Oma elu möödumist. Sinu elu möödumist. Kõike. Meie aega.
– Mulle ei meeldi vaikus.
– Mismoodi.
– Ma ei oska siis midagi peale hakata.
– Mida sa siis tahad peale hakata.
– Mitte midagi, aga ma ei oska siis kuidagi olla. Kui muusika mängib, siis mul mõtted jooksevad. Sa ära arva, et ma lihtsalt vahin. Hoopis, kui on vaikus, siis ma vahin lihtsalt.
– Vaikus on puhkus. Tuleb välja, et me ei sobi voodikaaslasteks, sina tahad raadiot, aga mina ei taha.
– Sobime küll, tuleb teha teineteisele järeleandmisi.
– Sul on õigus.
– Ega ma ei maga sinuga raadio pärast, ma magan sinuga sinu pärast.
“Miks mina sinuga magan,” mõtlesin ma. “Tahan ja kõik.”
– Miks sa raadio mängima panid.
– Kas sa ei taha seda.
– Ei, hommikuti küll mitte.
– Mina kuulaks just hommikuti. See teeb elu sisse. Sulle teeb õhtul elu sisse. Kuigi ma ei tee päeval midagi, kui mul elu sees on. Kas sina õhtul teed. – Mida, kallis.
– Mida sa õhtul teed.
– Olen sinuga koos, kallis.
– Jah.
– Kas ma olen sinuga koos.
– Tahad sa tõesti.
– Jah.
– Hüva, saab tehtud.
– Kas sina ei taha midagi.
– Ma ei tea.
– Sa oled veider.
– On see väärtus.
– Ma ei tea, see on sinu väärtus. Mõne teise puhul ei ole see väärtus. Ära keera raadiot kinni, ma olen juba ärganud. Ainult muusikat palun.
Neljapäeval helistas M ja küsis, kas tulen temaga lõunat sööma. Jäin hetkeks kahtlema, sest kolm eelnevat õhtut olin sõpradega kergelt pidu pannud. Mitte küll rasket pidu, sest raha on kõigil vähe, kui kellelgi juhtub tekkima mingi viiskümmend või kolmkümmend, siis ei küsitagi, kust see tuli, aga juuakse siva maha. Aga M on vanem ja sisseelanum, seetõttu kutsub tema teistmoodi, mitte: teeme midagi, vaid: tule lõunat sööma. See ei olnud tal ka mingi loomuldasa kutsumine. Lihtsalt ta püüdis valida sellise variandi, mis kõige neutraalsemalt mõjuks, ütles kerges toonis, muuseas. Meist pole keegi ülikooli lõpetanud, mõned on ainult kunagi alustanud, tema on Tipi lõpetanud, töötab, aga ta vajab vestlust, ta pole veel surnud. (Ma ei tea, kus on rohkem laipu, meie või nende seas.) Ja seda saab ta meie käest. Me müüme vaba olemist, vabaduselõhna ja vestlusi kohviku ja labrakate ja napsu eest. Meie kaup.
“Miks ka mitte,” ütlesin ma venitamisi.
Märkasin tee ääres telefoniautomaati ja mõtlesin äkki, et helistaks ühte kohta. Kobisesin marsajuhile: “Pidage siin kinni, palun”, ja ronisin maha. Ma mäletan õudselt vähe telefoninumbreid peast, aga Lii oma mäletan vist küll surmani.
Hakkasin kartma, et ei saagi teda kätte, et teda pole kodus. Aga ta võttis ise vastu ja hallootas. Ma ei saanud kohe vastatagi. Ta hallootas veel paar korda, siis ma ütlesin võimalikult neutraalselt, ainult, pagan, liiga vaikselt:
“Tere.”
“Tere.”
“Mis tere, kellega sa räägid.”
“Sinuga, O, sinuga, vana tõbras.”
Oleks tahtnud talle kohe esimese asjana öelda: ma armastan sind. Taevas, kui hea oleks seda öelda olnud. Aga see polnud võimalik.
“Noh,” ütles ta.
Ma naersin. “Mis noh.”
“Lõuad, noormees.” Ta naeris samuti.
“Kuulen.” Kurat, kui hea meil oli. Võinuks igavesti seal toru otsas rippuda ja nohhitada.
“Kaua sa juba tagasi oled, tõbras.”
“Mõned kuud.”
“Ja mulle pole helistanud.”
Olin vait. Mis mul öelda. Tal oli õigus, ma polnud helistanud. Mõtelnud olin küll sadu kordi. Aga ma teadsin ka, et tal on juba muudki tegemist.
“Mis sa teed nii üldiselt.”
“Mis ma teen. Tööl käin. Laps on mul üldiselt.”
“Aa… poiss või plika.”
“Plika.”
“Mis nimi.”
“Mari-Liis.”
“Kohutav. Kui vana ta on.”
“Varsti saab pooleseks. Teisel märtsil.”
“ Kuule…”
“Mis.”
“Viina sa ei võta enam.”
“Ma ei tea, võtan ikka, tihti pole just ette tulnud.”
Vaikisin.
“Mis sa ette paned siis.”
Olin vait.
“Kuule, O, tule mulle külla.”
“Eks ma tule. Täna vist küll mitte, ma tulen millalgi, aga ette ma ei helista.”
“Ära helista, tee, nagu tahad, sa võid alati tulla.”
Nii, korras. Kuigi mitte korras.
Järsku nägin Manni ühe mehe käevangus.
Tulin mööda Müürivahet Viru tänava poole ja need läksid just mu eest läbi. Jäin seisma. “Mann,” ütlesin ma endamisi ta nime. Millegipärast muigasin. Seisin seal Müürivahes ja mõtlesin, kas pööran otsa ringi või lähen ikka sinna poodi või, või lähen tõesti neile järele. See mõte tuli esimesena, aga ma tahtsin, et ta poleks nii tähtis. Seisin ja mõtlesin. Lihtne oleks ka mitte järele minna, mõni mõis. Aga võibolla ei lähe see siis enam peast välja. Tegelikult ei puutugi ju Manni elu minusse ja minu oma temasse ja nii ongi kõige parem, kõige õnnelikum. Sellepärast ongi Mann minu jaoks hea, et ta ei hoia mind liiga ja ei pretendeeri mu vabadusele. Meil on väike kokkusaamine. See on ilus. Ja aus ka. Kas on nii, et selle lolli juhuse tõttu on nüüd meiega kehvasti, sest see nägemine tuleb mulle meelde, kui kahekesi oleme? Ja olemine pole enam puhas. Võibolla öelda talle:
