Siis astusin ikkagi neile vaikselt järele, umbes nii, et: kui näen, siis näen, kui ei, siis ei, mingu kõik, nagu läheb, olgu juhuslik, ja kui nemad mindki näevad, siis nähku.
Äkki keset tundi hakkas ta nutma. Langes oma lauale kummuli, nuttis valjusti nuuksudes, luristades, halades. Ta soigus nagu laps. Kui teised teda lohutama läksid ja puudutasid, hakkas ta läbi pisarate karjuma (temas oli nagu elekter): jätke mind rahule, te olete kohutavad, õudsed, te tapsite Kristuse, te olete surnud, te ei suuda armastada, vaadake endid, kes te üldse olete, te ei ole teie ise, te olete iseenda unustanud. Midagi selles vaimus. Ta karjus puhangutena, pühkis varrukaga ligast nägu. Ta jooksis klassi ette nurka, tõmbus seal kägarasse ja otsis nagu meie.eest kaitset, eriti kui keegi talle läheneda püüdis. Keegi (Marka vist) ütles vaikselt: “Lähme parem minema, las ta rahuneb ise maha.”
Me läksime klassist välja. Tükk aega oli kõik vaikne. Panime suitsud ette ja tema üle hakati nalja viskama. Siis kostis klaasiklirin, õudne prahvatus, lohistamine ja jälle prahvatus: ta loopis pinke aknast välja. Me otsustasime teda mitte segada, klassis olid nagunii ainult mõned lauad ja pikad pingid. Siis jäi jälle kõik vaikseks. Kõiki pinke ta välja ei loopinud.
Leidsin need kaks paberit vanade asjade hulgast. Kuskil kaks nädalat peale seda värki kirjutasin millegipärast üksi istudes selle niimoodi üles. Ei tea, miks. Siis kirjutasin ja nüüd leidsin. Võibolla kirjutasin, et seda unustada, tahtsin unustada, sest tuli tihti meelde. Aga nüüd leidsin jälle üles. Nüüd muidugi enam eriti ei puuduta. Ma arvan, et ma tean, miks ta hakkas pinke välja viskama. Ta tahtis midagi teha, et ta endast väljaminek nii hale ja närune ei paistaks, et talle ei öeldaks: “Pole viga, elu läheb edasi.” Tahtis midagi teha. Pole laita soov. Aga teisest küljest tahtis ta näidata, kui suur kannatus tal on, et ta on nii-nii endast väljas. Püüdis midagi meeletut teha, et mitte irisejaks jääda. Ma ei teagi, on see närune, vist ikka on. Enda peale mõtlemine igatahes.
Tahaksin kirja kirjutada. Aga pole kellelegi kirjutada. Kroonus hakkas mulle kirjade kirjutamine meeldima. See on eriline omaette olemine. Vaikne olemine ja siis veel kellelegi mõtlemine ja temaga koosolemine. Kena. Ma ei ole emaga iial nii hästi läbi saanud, kui kroonust kirjutades. Ja me kirjutasime üksteisele asju, mida me varem elu jooksul polnud rääkinud ja ei räägi ka enam kunagi. Ema kirjutas asjadest, mida ta vist pole küll kellelegi rääkinud. Oma elust. Oma emast. Ja minu isast.
Ma ei tea, kuhu see läbisaamine kadus, kui ma tagasi tulin. Siis läks jälle see kodune joga ja üksteise kaela peal käimine edasi. Mina olen tige ja tema on tüütu. Kirjades polnud ta sugugi tüütu. Ega mina tige ka mitte. Ja meil oli teineteist vaja. Peaaegu et armastasime teineteist. Hea küll, ma ei tea, mis see sõna tähendab. Sõna on, ja on sadu asju, mille puhul seda öeldakse. Sõnad on sõnad.
Võibolla ma sellepärast kirjutangi, et siis hakkas kirjutamine nii istuma, aga nüüd pole enam kellelegi kirjutada. Vanade pruutidega oli kah kirjutades ilus ja kena läbisaamine, nüüd pole nagu õieti midagi.
Kas jumal pahandab, et ma talle sellise kirja kirjutan? On tal aega ja tahtmist mu kirja lugeda?
Ma ei usu, et pahandab. Jumal on mu kirja juba siis lugenud, kui ta paberile saab.
Kord ma sattusin palvemajja. See oli Mere puiesteel ja seal oli kõvasti noori. Uks asi oli nukker. Enamik tüdrukutest, keda ma seal nägin, polnud eriti ilusad. Muidu oli seal olemine päris sõbralik. Nad poleks pahaks pannud, kui ma oleks peeretanud. Okei, see oli nali. Mees, kes rääkis, väitis, et Kristus elab ta korteris. Kena küll. Ma ei saanud suurt aru, kui tõsiselt ta ise oma juttu võtab. Rääkis niimoodi ülientusiastlikult. Aga ta ei kirjeldanud, kuidas Kristus ta korteris elab. Kas peseb hambaid.
Või ei pese. Või kuidas seda öelda. Asjas ei olnud konkreetsust. Minu meelest on see üsna tähtis. Mitte ilusad ideed. Kui Kristus hambaid peseks, siis see oleks juba midagi, mis tunde tekitaks. See oleks usaldatav.
Varsti peale seda nägin ma ühe unenäo. Päris äkiline, ja üsna tõelise tunde tekitas. Algas nii, et mind kisti kuhugi sügavusse, pimedasse, vastikusse põrgu moodi värki, ma pressisin kogu jõust vastu, nagu sa unes ikka pressid või põgened, kui midagi santi juhtub. Aga äkki tegin otsuse. Harva, kui unenäos otsuseid teed. Tegin otsuse, et olgu: juhtugu minuga mida tahes, mina pole milleski süüdi, ja saagu minuga mis saab; andsin enda kogu selle värgi meelevalda ja peaaegu kohe kadus see pinge ja press ära. Ja ümberringi läks heledamaks või valgemaks. Ja. Mul oli tunne, et öeldi või anti teada: jah, nii sa pididki tegema, tubli. Kuskilt ülevaltpoolt vaatas minu peale Kristuse pea või nägu, ja kui ma nüüd mõtlen, siis see oli umbes nagu maalitud, aga samal ajal elus ka.
Ta ütles, et nüüd annab ta mulle mingi arvu tõdesid. Neid oli suur hulk, vist kakskümmend. Ja ta hakkas ütlema. Mõned olid üldised laused, aga mõned hästi konkreetsed, umbes nii, et: kui sa hommikuti hambaid pesed, siis päeval su jalad ei higista; mingid absurdsed ja seosetud asjad. Mulle tundusid need naljakad, aga mõned laused ka väga sügavamõttelised. Tundus, et kogu sügavamõttelisusest ei saa lihtsalt aru. Tundsin piinavat kahetsust, et ei suuda kõike meelde jätta. Hakkasin proovima, kas mul on esimesed laused, mis ta ütles, meeles, unes olidki veel paar-kolm lauset meeles, aga ärgates enam mitte. Kui meenutama hakkasin, siis ta vist enam oma lauseid ei lugenud ja see unenägu lõppes ära. Siis ma mäletan, et mõtlesin: ma nõuan, mida see kõik nüüd tähendas, öeldagu mulle nüüd selge sõnaga, mida see kõik tähendas, kas see oli nüüd jumal või oli see minu ettekujutus, palun ja nõuan seletust. Ja siis ma nägin teise unenäo. Olin kirikus ja vaatasin ringi. Vaatasin ühte pühapilti. Keegi sealt pildi pealt tegi mulle silma ja siis hakkas pilt liikuma nagu nukuteater.
Madis andis mulle ratta, et ma Ene linnast ära tooksin. Ikka ma satun selliste asjade peale, et käin viina järel või aitan tüdrukutel nõusid pesta või teen tuld pliidi alla. Ei tea, miks. Ma olen vaikne tüüp. Ju vist jagatakse, et ma teen kõike sellist üsna meelsasti. Sest suhtlen üldiselt vähe, kui olemine käimas on, enamasti vahin niisama kuskil diivaninurgas, oma soove mul suurt pole. Ma teen selliseid asju tõesti päris mõnuga. Muidugi, siis on vastik, kui sind hakatakse sihilikult ära kasutama – tee seda, tee teist. Siis ma saadan pikalt. Aga kui lihtsalt Palutakse, teen igasugu väikesi toiminguid meeleldi. Need kukuvad mul hästi välja ka. Teen isegi siis, kui kambas on nooremaid. Ja viimasel ajal on nii õige tihti.
See oli juba siis nii, kui ma tatt olin, nii neliteist-viisteist, mäletan, vahel tuli ette, et saatsin vanemate poiste plikasid koju. Mind usaldati. Ja mul polnud suurt mingeid soove. Või ma hoidsin end vähemalt hästi vaos. Mis ei tähenda, et nende plikade ja minu vahel mitte midagi poleks juhtunud. Juhtus ka. Mõistlikkuse piirides. Ja nii, et kõik jäi kenaks. See on mulle vist alati tähtis tundunud. Kuigi vahel tüütab viisakus ära.
Seekord olin ma kõige kainem ka. Imelikul kombel. See oli ei tea kelle suvila Klooga-Rannas. Oli muide sügav sügis. Ei olnud päris võõras suvila, vist kellegi tuttava kuti vanemate oma. Seda meest ennast polnud küll kohal. Ma ei tea, kas ta teadis, et me ta suvilas pidu paneme. Aga garanteeritud oli, et vanemad sinna ei saabu. Need olid välismaale sõitnud. Mõtlesime, et teeme pärast kõik korda. Päris nii see just ei läinud. Võtit ei olnud meil ka ja me pidime kempsuakna klaasi veidi katki tegema, et akent lahti saada. Ilus see just polnud, aga mis seal ikka.
Madisel oli Planeta. Mul ei ole kunagi oma mootorratast olnud. Kui ma nüüd enda peale hakkan mõtlema – siis mul pole kunagi mingeid oma asju või mingit õudselt oma tegevust olnud. Ma tegin lihtsalt teistega kõike kaasa. Need on ilusad, kes midagi paraja fanatismiga teevad. Kas või lõbutsevad.
Äärepealt pidin sealsamas metsavaheteel kobara panema. Tee oli libedaid lehti täis. Igasugu kõntsa. Ma sõitsin seda teed ja kurvi esimest korda elus ka. Ei tahtnud eriti vastu puud sõita. Pidin juba otse metsa sõitma. Kui kurvis vastu ei pea, on teinekord parem ise välja sõita. Oleneb muidugi maastikust ja kiirusest. Ma läksin külglibisemisse ja vajusin võpsikusse. Ratas kadus alt
