Endal mul motikat pole olnud, aga sõita ma oskan, nii et kui ma vahel kellegi oma võtan, siis on see O.K. sõitmine. Minu jaoks ka.
Tulin Keila poolt ja keerasin kohe peale Keilat Tallinna peale. Nii ei tule ühestki mendi putkast mööda. Ega praegu keegi suurt ei peata ka, aga parem teha nii, kuidas rahulikum on. Ma ei kiirustanud eriti, lasin nii veidi üle saja. Tahtsin ennast kindlalt tunda ja tahtsin, et sõit veel mõni aeg kestaks.
Jõudsin Mustamäele, sealt nõelasin üles Nõmmele. Linn oli tühi ja pime. Äärmiselt lahe. Ma ei leidnud seda Ene maja hästi üles. Tänavat teadsin. Aga majas polnud kindel. Maja, mida ma õigeks pidasin, oli pime, aga kõrvalmaja oli alt valge. Ju ta ikka seal on. Ei tahtnud siin küla vahel eriti palju valjusti löristada ka. Millegipärast. Las inimesed magavad.
Jooksin maja juurde ja vaatasin aknast sisse. Tundsin ennast lahedalt. Seal toas polnud kedagi. Aken oli paokil ja kuskilt teisest toast kostis vaikset musa. Mõtlesin, et poetan ennast aknast sisse, seda oleks kerge teha olnud. Aga O.K., jäin viisakaks. Koputasin aknale. Vaikus. Koputasin veel. Sinna tuli üks plika, aga see ei olnud Ene. Ta kustutas tule ja tuli akna juurde. Oli kuidagi pahuras tujus, morni näoga. “Kas Ene on kodus või,” küsisin.
“Missugune Ene.”
Issand jumal. “No Ene, noh. Kust mina tean, missugune.”
“Mis siis vaja on.”
“Kõike on vaja.”
“Kohe kõike või. Kõike ei saa.”
“Saab ikka.”
“Paljuks ei lähe või.”
“Saame hakkama.”
Ma ei saanud aru, mis tuju tal oli. Võimalik, et ta oli vintis. Igal juhul tige ja valmisolev. Siis jäi ta vait ja vaatas mind imeliku pilguga. Nagu poleks ma poiss ja tema tüdruk, vaid vastupidi. Ise näris küüsi. Tal oli tuttav nägu. Või pilk. Tundus, et ta ei hooli absoluutselt millestki. Aga ilmselt sellepärast, et on kunagi millestki väga hoolinud. Minu meelest ei pruugi need tingimata armuasjad olla.
“Suitsu on,” küsis ta siis, pärast vaikust.
“On küll.”
“Anna siis, mis sa passid.”
Mõtlesin, on mul Leegi pakk taskus või jäi see sinna. Tõmbasin jope luku lahti ja katsusin jakitaskut. Seal see poolik Leek oligi. Võtsin selle ja torkasin läbi prao aknalauale. Ta võttis pakist ühe suitsu ja pani näkku. Ja ujus ära.
Ootasin veidi, ja oleks ikka sisse roninud, aga kuulsin, et välisust keeratakse lahti. Olin kahe hüppega seal ukse juures. Siis astusin sammu tagasi ja toetusin õlaga vastu seina. Lahti tegi Ene. Ta oli hoopis teist šnitti kui see teine plika. Olen teda mõned korrad näinud. Alati on ta üles löödud. Nüüd samuti. Must nahkseelik ja ülemine ots midagi kuldniitidega tehtut. Selline jakk. “Lähme või,” küsis ta kohe. Kuhu, tahtsin ma küsida, aga ütlesin: “Sul hakkab külm.” “Külm või, miks. Aga võibolla hakkabki, ma panen siis midagi veel selga.” No läks tal alles aega selle midagi veel selga leidmisega.
Läksin võtsin akna vahelt pakist endale ka ühe suitsu, paki jätsin sinna, ja istusin trepile. Tuli meelde, et olen seda plikat ükskord bussis näinud. See paljaste jalgadega tüdruk. Siis ta sõitis hoopis teise kohta. Mis ta on selle Ene õde või? Ega vist. Või elab seal? Või on lihtsalt seal? Võibolla saab õhtu jooksul Ene käest kuidagi teada. Mõtlesin, et küsin talt, kui koos tagasi sõidame, aga ei küsinud.
Ei tahtnud Enega sellest plikast rääkida.
Kui Ene lõpuks tuli, olin seesmiselt ta vastu hoopis leplikum. Ikka oli tal see seelik seljas. Mis talgi viga. Ta ka inimene. Positiivne inimene. Teadis, et rattaga läheme, aga jättis siukse seeliku selga. Ta pidi selle puusadest ülespoole tõmbama, et mulle taha istuda. Nägin ta silmadest, et ta tahtis musta astronauti. Andsingi selle talle. Võta, lapsuke, mängi. Ise tirisin teise koore pähe.
Mulle IZ ei meeldigi. Liiga raske. Suure tee peal on küll hea stabiilne. Motikad. See on omaette asi. Igaüks on omaette sünge. Panngi on mõnes mõttes lahe. Isegi roller on mõnes mõttes. Peab oskama näha, mil moel asjad sünged on. Aga noh, mitme otsaga värk. Nõrkade lohutus. Jawa on Jawa, kolme ja poolene, või siis vana kahe ja poolene, kerge, hea manööverdusega, Pann on Pann, aga näiteks Honda, oh mu jumal. Inimese jaoks tehtud.
– Mis saab siis.
– Mitte midagi ei saa.
– Miks.
– On nii ja kõik.
– Misasi.
– Vait olla.
Mulle pole õieti kunagi meeldinud või klappinud, kui räägitakse loodusest või taevast ja tähtedest. Nagu see teeks mingi erilise tunde, kui vaadata. Ma ei saa aru. Tähed. Kui ma õhtul taevasse juhtun vaatama, pole mul mingit tunnet, et nad on hirmus kaugel. Taevas näeb ikka selline välja nagu alati. Sihuke – lihtsalt pilt. Mis tähendust sellest? Lihtsalt on. Nagu kõik muugi. Miks muu peaks vähem tähtis olema kui tähed? Suured sõnad söövad tõelise tunde ära. Armastus. Ebamäärane, ebakindel. Aga palju udusem ja harvem külaline, kui räägitakse. Jah, võibolla kõige süngem ja parem, mis on. Võibolla küll.
Üksindus ja sõnad. Sõnad petavad, algul lohutavad, aga siis teevad veel üksildasemaks, mõistus, mõtlemine ka. Juba algusest peale on meid petetud või hakkasime ise ennast kohe petma. Milleks? Et vastu pidada? Kehv lugu.
Mis siis saab? Kõik läheb kiirakääruliselt edasi ja ei saa mitte midagi. Milleks see kõik? Ja veel sellest rääkida, rääkida? Ehk rääkida selleks, et mitte tuimuda? Aga lõpuks teeb see rääkimine tuimaks. Milleks verele kiskuda? Ikka elatud, räägitud, surdud. Oli varem midagi teisem, vaevalt küll. Või et tuleb. Mis siin ikka tuleb. Ikka seesama. Kummaline küll, et see kõik nii on. Ja vist kaua juba.
Ja see rahvuslik lora. Taevas küll. Kui oled rahul, siis oled olnud. Ja mis on olnud, ei kao mitte kuhugi. Sure rahus. Ah, kõik sõltub sellest, mispidi tuju asja võtta. Võin olla natsionalist või internatsionalist, ainult see kange olemine ja kuulutamine on veidi lääge. Miks peaks A olema õigem kui B, A on aam ja B on beem.
Kellad tiksuvad. Kui erinevate kellade tiksumisi ma olen kuulnud. Kord pugesin külas olles voodisse ja neil oli seal samasugune äratuskell nagu meil kodus. Ja tiksus peaaegu sama häälega. “Ei tea, kas heliseb ka sama häälega,” mõtisklesin ma, aga teada ei saanud. Mul oli üks käekell, millel ei olnud sekundiseierit. Mulle see meeldis. Et ei ole näha sekundiseierit, mis edasi kihutab. Kell läks edasi märkamatult ja vargsi. Ainult kui kõrva juurde tõstsid, kuulsid vaikset tiksumist. Muidu ei teadnud, kas käib või seisab.
Võibolla on see perekonnaviga. Ema on ka täpselt samasugune. Jälgib ennast, elab mõistuse järgi. Teeb, mida õigeks peab, ja räägib, nagu õigeks peab (mitte alati, aga tihti), aga ei tee seda, mille järgi himu käib, mida ta vahetu sooviga teeks, loomulikult teeks. Mõistuse kontroll. Teadlik käitumine. Mind ajab see närvi. Sest ma kaldun ka sinnapoole. Ainult mul pole mingeid reegleid. Mõistus jälgib lihtsalt niisama ja nendib: nüüd on küll sitasti, väga lahja lugu. Teinekord on see muidugi ilus ka, kui ema nagu häbeneb oma tundeid välja näidata ja püüab hoolimatut tooni võtta. Näiteks võib tal õudselt hea meel olla, kui ma üle pika aja koju ilmun, aga kuna ta teab, et mulle igasugu sentimentaalsus ei istu, siis hoiab ta ennast tagasi ja räägib hästi ükskõikse häälega. “Kas sul midagi pesta ka on,” tuleb ta minu tuppa küsima.
“Mis
