tahtmist endaga kaasa, ta anus, et ma tuleksin tema juurde koju, ja ma läksingi.
Mahajäetud korterisse sisenedes oli tunne, nagu oleks astunud ruumi, kus lebab surnu, ja me hakkasime uuesti nuuksuma. Ma olin segaduses ega teadnud, kuidas sellest mängust välja tulla, ja seepärast hakkasin naerma.
„Kas paruni arvates pole see naeruväärne? Kaardiväekapten ja kuninglik sekretär valavad krokodillipisaraid …”
„Aga nii hea on nutta,” vastas ta.
Ja siis andis ta korralduse koju tuua oma laps, kes taas kibeda igatsuse ellu ärataks.
Kell oli üheksa hommikul. Väsinud nagu me olime, tegi ta mulle ettepaneku sohval väike uinak teha, tema ise heitis pikali magamistuppa. Ta asetas padja mu pea alla, laotas oma mundrikuue mulle peale ja soovis head und, ning tänas mind veel kord selle eest, et ma teda üksi ei jätnud. Tema vennalikus hoolitsuses olnuks nagu kajastus naisest, mis täitis kogu tema sisemust; ma vajusin sügavasse unne. Just sel hetkel, mil mu teadvus kustus, nägin, kuidas ta kikivarvul minu aseme juurde hiilis, et veelkord üle küsida, on minuga ikka kõik korras.
Ärkasin kella kaheteistkümne paiku. Tema oli juba üles tõusnud. Üksindus ahistas teda, ja ta tegi ettepaneku minna Djurgårdenisse ja seal koos einestada. Öeldud, tehtud – ja me veetsime terve päeva vesteldes erinevatel teemadel, aga ennekõike sellest olendist, kelle olemasolu külge oli poogitud meie oma.
Kaks päeva järjest hoidusin eemale ja otsisin üksindust raamatukogust, mille alumine korrus, endine skulptuurimuuseum, pakkus minu meeleolule vastavat pelgupaika. Suures rokokoostiilis saalis, mis jäi Lõvide aia poole, säilitati käsikirju. Süvenesin nendesse ja valisin huupi välja mõned, mis tundusid olevat piisavalt vanad, et minu tähelepanu viimase aja sündmustelt lõplikult kõrvale juhtida. Aga mida rohkem ma lugesin, seda enam seostus olevik minevikuga, ja kuninganna Kristiina koltunud kirjad sosistasid minu kõrva pihtimusi, mis tulid otsekui parunessi suust.
Ma vältisin oma tavapärast söögikohta, et minu sõbrad ei tuleks mind tülitama. Ma ei tahtnud rüvetada oma keelt, rääkides ketseritega, kes iial ei tohiks minu uut usku tundma õppida; seisin kiivalt oma isiku eest, nüüdsest peale olin pühitsetud üksnes temale – tänaval kõndides oleksin tahtnud, et minu ees sammuksid väikesi kellukesi helistades kooripoisid ja kuulutaksid massidele, et siin läheneb minu südame reliikvialaekasse kätketud pühamaist püham; ma sisendasin endale, et niimoodi trotuaaril sammudes kannan endas leina, ma leinan kuningannat, ja olin valmis manitsema kõiki paljastama pea surma ees, minu surnult sündinud armastuse ees, mille ellujäämiseks polnud vähimatki lootust.
Kolmandal päeval, kella kaheteistkümne ja ühe vahel, ärkasin oma unetardumusest vahtkonnaparaadi trummipõrina peale, ja äkitselt hakkas kõlama Chopini leinamarss. Jooksin akna juurde ja nägin parunit, kes sammus auvahtkonna ees. Ta tervitas mind peanoogutusega, näol kelmikas naeratus. Tema oligi andnud korralduse mängida parunessi lemmikpala; isegi muusikud ei teadnud, et nad mängivad tema auks meile mõlemale, ammugi mitte neid kuulama kogunenud rahvahulk.
Pool tundi hiljem otsis parun mu raamatukogus üles. Ma juhatasin ta läbi pimedate seinakappide ja riiulitega ääristatud koridoride alumise korruse käsikirjade saali. Ta nägi hea välja ja temast õhkus rahulolu, ning üsna varsti jutustas ta mulle ümber abikaasalt saadud kirja sisu. Kõik oli kenasti ja hästi, ja kirjaga oli kaasas ka üks väike sedel minule, mille ma kohe kiiruga läbi lugesin, püüdes seejuures oma erutust varjata nii hästi kui suutsin. Avameelse ja südamliku tooniga tänas paruness mind selle eest, et olin tema „taadi” oma hoole alla võtnud ja tunnistas, et ta oli meelitatud, kui ma talle mõista andsin, et ma temast nii väga puudust tunnen. Parajasti viibis ta hingesid päästva noore daami juures, kellesse ta on soojalt kiindunud. Ta ei olnud kitsi kiidusõnadega neiu iseloomu kohta, ja lõpetas kirja sellega, et mul on veel mõningat lootust. See oli kõik.
Ta siis armastas mind, see peletis – juba üksnes tema meenutamine tekitas minus vastikust, ja nüüd olin sunnitud vastu oma tahtmist mängima armunut, kohustatud kaasa tegema jälgis komöödias, millele võib-olla ei tulegi iial lõppu. Tõepoolest, armastusega mängimise eest järgneb karistus. Lõksu langenuna üritasin nüüd sõgedas raevus sellelt näruselt tõpralt maski maha rebida, see pilusilmne, halli näojume ja punetavate käsivartega naine oli mind kavalusega temasse armuma pannud. Kuratliku rahuldustundega tuletasin nüüd endale meelde tema võrgutamistrikke, tema kahemõttelist käitumist, mis andis minu sõpradele põhjuse taktituks küsimuseks, kes on see libu, kellega ma linnaservas ringi luusin. Meenutasin kahjurõõmsalt tema pealetükkivust ja teesklust, otsisin mälusoppidest üles tema nippe minu konksu otsa saamiseks; näiteks nõks võtta korseti vahelt kella nii, et särgiriba paistis. Ja siis see pühapäev, kui me jalutasime Djurgårdenis! Me olime kõndinud mööda suuri teid, ja äkitselt tegi ta ettepaneku võsa vahele põigata. Seda kuuldes tõusid mul juuksed peas püsti, mõeldes kui halva mainega sedasorti metsaskäigud olid. Aga minu vastuväitele, et nii pole sünnis, vastas ta:
„Äh, vilistame sündsusele!”
Tal tuli tahtmine sarapuupõõsaste alt sinililli korjata, ta keeras teelt kõrvale ja jooksis kärmelt võserikku. Kõmpisin talle kohmetult järele. Valinud välja varjulise koha paakspuupõõsa taga, istus ta maha, tõstes seejuures seelikud üles, nii et sai näidata oma jalgu, mis olid iseenesest üpris kenad, aga külmamuhkudega. Tekkis kohutav vaikus, mulle meenusid Korintose templineitsid, kes läksid marru, kui tavapärane vägistamine end oodata lasi. Ta vaatas mulle väljakutsuvalt otsa, ja tookord – võite mind uskuda – päästis tema süütuse vaid see, et ta oli erakordselt inetu ja et kerged vallutused on mulle vastumeelt.
Kõik need detailid, mida olin siiamaani püüdnud kõrvale tõrjuda kui vähetähtsaid, tungisid nüüd taas esile väljavaate ees teda veel kunagi endale kaela saada, ja ma palusin taevast, et see armuafäär lõpeks komödiandi võiduga. Mina oleksin sunnitud taanduma ja seejuures head nägu tegema.
Kuni ma lugesin, oli parun istunud suure vanade raamatute ja käsikirjadega ülekuhjatud laua taha; ta sõrmitses hajameelsel ilmel oma elevandiluust nikerdistega ametikeppi, otsekui tundes raamatute seas minu kui tsivilisti ees teatud alaväärsust, ja kõik minu pingutused temas oma palju tööd ja vaeva nõudva ameti vastu huvi äratada põrmustas ta ühe ja sama korduva fraasiga:
„See on tõesti väga huvitav.”
Minus omakorda tekitasid alaväärsust tema staatussümbolid: rinnamärk, vöö, paraadmunder, ja ma püüdsin oma teadmistega hiilates tasakaalu jalule seda, aga sellega tekitasin temas vaid kimbatust.
Mõõk ja sulepea; õilsa soo allakäik, tiitlita inimeste tõus! Võib-olla naine, ise seda mõistmata, aimas juba ette, kelle päralt on tulevik, valides hiljem oma tulevaste laste isa uue aadli ridadest.
Paruni ja minu vahel valitses sõnulseletamatu kohmetus, vaatamata kõikidele temapoolsetele püüdlustele kohelda mind kui võrdset. Vahel osutas ta mulle isegi austust, mille ma olin tänu oma haritusele ära teeninud, tunnistades sellega oma allajäämist antud punktis, ja kui ta mõnikord üritaski ennast tähtsaks teha, piisas parunessi ainsast sõnast, et teda sadulast maha paisata. Naise silmis ei omanud päritud vapikilbid vähimatki tähtsust, ja kapteni paraadmunder pidi andma rohelise tee õpetatud mehe tolmusele pikk-kuuele. Küllap tajus ta seda ka ise, kui tõmbas selga maalikunstniku ürbi, olles end algaja õpilasena ateljeesse kirja pannud! Vähimagi kõhkluseta. Aga ka hea kasvatuse ja traditsioonide mõju polnud kusagile kadunud. Tema kui ohvitseri sallimatus üliõpilaste vastu oli tal veres.
Antud hetkel vajas ta mind, et kellelegi oma muresid usaldada, ja ma sain kutse tema juurde õhtusöögile.
Pärast kohvi tegi ta mulle ettepaneku parunessile kiri kirjutada, tuues mulle oma käega paberi ja sulepea. Kuna mul tuli tingimata midagi kirja
