tegi mind tuttavaks paruness Y-ga25, kes lausus mulle paar käibefraasi, mida kõnniteel möödatõttavate inimeste saginas oli peaaegu võimatu kuulda. Pomisesin vastuseks midagi seosetut, olles nördinud, et väike kaval kelm oli mu lõksu meelitanud. Kindlasti oli siin tegu mingi vandenõuga.
Preili X-i poolt mulle juba esitatud kutse üle korranud, paruness lahkus.
Tolle noore naise välimuses üllatas mind kõige rohkem see, et kahekümne viie aastasena nägi ta välja noore tüdruku, lapsena. Pea nagu kooliplikal, kaunist väikest näolappi piirasid sõnakuulmatud juuksekiharad, blondid nagu odrapea; õlad nagu printsessil, keha nõtke nagu pajuvits, ja kui ta oma pead kallutas, oli tema ilme ühtaegu aval, tähelepanelik ja kõrk. Ja mõelda vaid, see väike madonna oli minu tragöödiat26 lugenud ja pääsenud terve nahaga!
Abielus kaardiväekapteniga, kolmeaastase tüdruku ema, teatrist sisse võetud, kuid võimalust lavale pääseda tal polnud, arvestades tema mehe ja äia sotsiaalset seisundit; viimane oli kuningliku õukonna kammerhärraks.
Säärane oli asjade seis, kui minu maiunelm haihtus. Aurik viis minu „kaunitari” kohta, kus ta sai olla oma komödiandi lähedal. Too asus nüüd mind asendama ja lõbustama end minu kirjutatud kirjadega tema mõrsjale – kättemaks selle eest, et mina olin käitunud samamoodi tema kirjadega, mida olime äsja tema mõrsjaga üheskoos lugenud.
Aurikutrepil pidin õrnal hüvastijätuhetkel neiule tõotama, et lähen võimalikult ruttu parunessi külastama, ja sellega oli kõik öeldud.
See süütu armulugu, nii tohutult erinev kogenud boheemi lihalikust liiderdamisest, jättis endast maha tühimiku, mida oli vaja täita. Endaga võrdse naisega sõlmitud sõprus, kontakt kahe eri soost indiviidi vahel oli äratanud minus igatsuse ülevamate elamuste järele, mille igasuguste perekonnatülide kõrvaltvaatamine oli minu jaoks juba tükk aega tagasi välistanud.
Igatsus kodu järele, mille kohvikuelu oli maha surunud, tärkas taas pärast suhtlemist väga tavalise, aga selle sõna kõige üldisemas tähenduses kombeka naisega. Ja nii leidsingi end ühel õhtul kella kuue paiku ühe Norrtullsgatanil asuva maja õuevärava eest. 27
Milline saatuse kapriis! See oli minu vanematekodu, kus olin veetnud oma kõige keerukamad noorusaastad, üle elanud kõik puberteediea tormid, esimesel armulaual käimise järgse kriisi, oma ema surma ja kasuema majjatuleku. Tundsin end äkitselt halvasti ja mul tekkis kiusatus ära minna, põgeneda kartusest, et pean taas silmitsi seisma oma kõikide noorpõlveprobleemidega. Õu minu ees oli samasugune nagu vanasti; hiiglaslikud saarepuud, mille lehtepuhkemist ma igal kevadel kannatamatult ootasin, järsu kruusase nõlvaku serval asuv sünge maja, mille kokkuvarisemist oli karta juba hulk aega tagasi, mistõttu üürid olid seal madalad.
Süngetest mälestustest tekkinud ängistusest hoolimata võtsin südame rindu ja astusin sisse, läksin trepist üles, helistasin uksekella. Helina peale olin valmis, et mulle tuleb ust avama minu isa. Uksele ilmus teenijatüdruk ja kadus minu tulekust teatama; hetk hiljem saabus parun ja võttis mind vastu erakordse südamlikkusega. Ta oli umbes kolmekümne aastane, tüse, pikk, õilsa rühi ja täiuslike maailmakodaniku maneeridega. Tema suurt, veidi pundunud nägu ilmestasid sinised nukravõitu silmad, ja tema naeratus asendus pidevalt kummalise kibestunud ilmega, milles peegeldus pettumus tehtud eksimuste ja valearvestuste pärast.
Salong, minu perekonna endine söögisaal, oli sisustatud veidi lohakas boheemlikus stiilis. Parunil, kes oli pärinud oma nime riigi ajaloos tunnustuse pälvinud kindralilt28, mis on võrreldav Condé või Turenne’iga29, oli õnnestunud hankida kollektsiooni kolmekümneaastase sõja ajast pärit suguvõsaportreesid: helkivates raudrüüdes ja allonžparukates härrased, taustaks Düsseldorfi koolkonna vaimus maalitud maastikud. Vanad restaureeritud ja uuesti ülekullatud mööbliesemed seisid ruumis vaheldumisi märksa uuemate tumbade ja muu pehme mööbliga. Suure salongi iga nurk oli täidetud, nii et kogu ruumist kiirgas soojust, õhkus kodurahu ja hubasust.
Sisse astus paruness: šarmantne, südamlik, lihtne, viisakas. Aga tema käitumises oli teatud jäikust, kerget kohmetust, mis tegi mind veidi valvsaks, kuni taipasin selle põhjust. Kõrvalruumist kostuvad hääled andsid mulle mõista, et neil on külalised, ning ma palusin vabandust, et olin tulnud ebasobival ajal. Noorpaari sugulased olid kogunenud partiid whist’i mängima, ja järgmisel hetkel seisin ma silmitsi nelja perekonnaliikmega: kammerhärra, erruläinud kapteni, parunessi ema ja tädiga. Kui vanem seltskond oli mängulaua taha istunud, hakkasime meie, nooremasse põlvkonda kuuluvad, omavahel vestlema. Parun tunnistas, et tema huvi maalikunsti vastu on pärit ajast, mil ta õppis kadunud kuningas Karl XV-lt saadud stipendiumi toel Düsseldorfis. Siin leidsin ma kokkupuutepunkti, kuivõrd mina olin saanud samalt monarhilt stipendiumi draamakirjanikuna.
Meie jutuajamine hakkaski keerlema maalikunsti, teatri ja meie patrooni isiku ümber. Tasahilju meie entusiasm siiski jahtus, põhjuseks vanema seltskonna juuresolek, kes aeg-ajalt vestlusse sekkus, puudutades meie õrnu kohti ja kiskudes lahti paranemata haavu, nii et mina tundsin end selles segases seltskonnas häiritult ja üleliigselt.
Tõusin püsti, et hüvasti jätta. Parun ja paruness saatsid mind esikusse ja mulle tundus, et vanemate kuuldeulatusest välja jõudes heitsid nad oma maskid kõrvale. Nad palusid mul tulla järgmisel laupäeval lõunasöögile kitsamas ringis. Ja pärast väikest lobisemist trepimademel lahkusime veendunud sõpradena.
Kokkulepitud päeval läksin kella kolme paiku Nortullsgatanile. Mind võeti vastu kui vana ustavat sõpra ja abielupaar ei pidanud vajalikuks mind oma perekonnaasjadesse pühendada. Vastastikune usaldus lisas sellele väikesele õhtusöögile vürtsi. Parunile tema sõjaväelaseamet ei meeldinud ja ta kuulus nende hulka, kes ei olnud rahul kuningas Oscari troonile astumisega kaasnenud uue režiimiga. Olles kade oma kadunud venna suurele populaarsusele rahva seas, pingutas uus monarh kõigest väest rõhutamaks oma vastumeelsust kõige vastu, mida tema eelkäija oli soosinud. Tulemuseks oli see, et kõik, kellele oli meeldinud vana valitsus ja valitseja vahenditu rõõm, leplik meel ja edumeelsed pürgimused, ühinesid valgustatud opositsiooni, laskumata seejuures riigipäevaparteide väiklastesse tülidesse.
Endise aja mälestusi elustades leidsime üksteisega ühise keele, ja nii haihtusid kõik minu vanad väikekodanlikud eelarvamused kõrgaadli kohta, kes pärast 1865. aasta parlamendireformi oli sunnitud oma positsioonid loovutama, ning asendusid sümpaatia ja kaastundega langenud suurmeeste vastu.
Paruness, kes oli soome päritolu ja äsja Rootsi elama asunud, ei suutnud algul meie ülevoolava südamepuistamisega kaasa tulla, aga niipea kui õhtusöök läbi sai, istus ta klaveri taha ja laulis meile. Seejärel avastasime meie paruniga, et meis mõlemas on peidus varjatud anne laulda Wennerbergi duette, ja nõndaviisi möödus aeg kiiresti. Seejärel korraldasime ühe lühikese, äsja Kuninglikus Draamateatris mängitud näidendi kõva häälega ettelugemise, jagades rollid omavahel vastavalt igaühe võimetele.
Taoliste meelelahutuste järel tekkis paus, mis on igati loomulik, sest kui pingutatakse selle nimel, et teistele meeldida ja end parimast küljest näidata, siis inimene väsib. Selle pausi ajal valdas mind taas varasem rusutus. Ma jäin vaikseks.
„Mis siis nüüd lahti on?” küsis paruness
„Siin kummitab,” vastasin mina. „Vaadake, ma olen varem siin elanud, sada aastat tagasi – jah, sada aastat tagasi, ma olen juba nii vana.”
„Aga kas me ei saaks kummitusi minema kihutada?” küsis ta, pilk täis emalikku õrnust.
„Mis sellesse
„Meister Olof”
