te räägite, on tal siis keegi teine?” uuris paruness.
„Hea küsimus!”
„Oi! Sellest on tõepoolest kahju! See noor daam on tõeline pärl, ja vähemasti natukene peaks ta teisse ikka kiindunud olema.”
Mille peale jäi minul üle vaid vaesele komödiandile vihjata. Sellest hetkest moodustasime me ühisrinde õnnetu laulja vastu, kes noorele neiule vastu tema tahtmist oma armastust peale surus, ja paruness kinnitas mulle, et kõik peaks selgeks saama pärast tema Soomes käiku, mis pidi toimuma juba lähemas tulevikus.
„Seda ei tohi lubada!” teatas ta. Mõte nii silmapaistvat neiut, kelle tunded liikusid hoopis teises suunas, vägisi abielluma sundida, oli parunessi täiesti endast välja viinud.
Kella seitsme paiku tõusin hüvastijätuks püsti. Aga mind paluti tungivalt kauemaks jääda, ja mul tekkis tahtmine uskuda, et kolm aastat kestnud abielu, mida oli õnnistatud ingelliku väikese tütrega, oli neile tüütuks muutunud.
Õhtuks oodati külla parunessi nõbu30, ja abielupaar väitis, et nad tahaksid mind meeleldi temaga tuttavaks teha ja kuulda, mida mina selle noore neiu iseloomust arvan.
Meie vestluse ajal tõi teenijatüdruk parunile kirja. Too avas selle, luges kohe läbi ja ulatas siis seosetuid sõnu pomisedes parunessile.
„See on uskumatu!” pahvatas paruness, kui oli kirja läbi lugenud.
Ja minu kui sõbra asjaga kurssi viimiseks jätkas ta erutatult, eelnevalt abikaasale mõistvalt noogutades:
„Ta on ju ometi minu lihane nõbu! Suudate te endale ette kujutada, et minu onu ja tädi tahavad sel tütarlapsel üle meie ukseläve astumise ära keelata, sest rahva seas liiguvad jutud temast ja minu mehest.”
„See on küll liiast!” lisas parun. „Armas, süütu, õnnetu lapsuke tunneb end meie, noore abielupaari juures hästi, pealegi oleme tema sugulased, ja kui sellepärast leitakse põhjust meid taga rääkida …”
Võib-olla reetis mind skeptiline naeratus; igal juhul rauges innukus, mida abikaasad vestluse alguses olid üles näidanud, ja asendus peagi kimbatusega, mida ei suutnud varjata ka ettepanek aeda jalutama minna.
Pärast õhtusööki jätsin kella kümne ajal viimast korda hüvasti, ja välisukse kaudu õue astudes hakkasin järele mõtlema, mida ma tollel saatuslikul päeval kuulnud ja näinud olin.
Vaatamata abikaasade näilikule õnnele ja omavahelistele silmatorkavatele õrnusavaldustele pidi nende abielus olema mingi hämar punkt. Murelikud pilgud, rahutud ilmed, vihjed mahavaikitud probleemidele panid mind aimama saladusi, mille ilmsikstulekut ma kartsin.
Milleks end niimoodi maailmast isoleerida, küsisin endamisi, miks tõmbuda äärelinna? Nad oleksid otsekui laevahuku üle elanud, sedavõrd õnnelikud olid nad kohates ükskõik millist inimest, kellele võisid kohe oma südame avada.
Kõige rohkem hämmastas mind paruness. Kui püüdsin endale tema pilti silme ette manada, pani mind imestama erinevate iseloomujoonte paljusus, mille vahel oli valida. Ta oli heasüdamlik, kütkestav, karm, energiline, avameelne, reserveeritud, külm, äkiline, ja paistis, et teda vaevab raskemeelsus ning et ta hellitab auahneid unistusi. Ta polnud tühine, aga mitte ka eriti teravmeelne, ja ikkagi muljetavaldav: bütsantslikust kõhnusest tingituna langes tema kleit lihtsate ja laiade voltidena nagu Pühal Cecilial, ja samas oli tema keha võluvalt proportsionaalne. Tema randmed ja pahkluud olid erakordselt kaunid, ja aeg-ajalt lahvatav pulbitsev reipus muutis tema väikese kahvatu ja pingul näo äärmiselt elavaks. Mul oli raske otsustada, kumb abikaasadest oli selles abielus domineeriv. Mees, sõjaväelane, oli harjunud käsutama, aga tänu oma lõtvunud kehaehitusele tundus ta kuidagi allaheitlikuna, seda pigem küll kaasasündinud mugavusest kui tahtejõu puudumisest. Nende suhtlemine oli sõbralik, aga selles polnud esimese armastuse kirelõõma; minu astumine näitelavale äratas neis vajaduse leida kolmanda tegelase juuresolekul mineviku mälestustele värskendust. Millest järeldub, et selles kodus elati riismetest ja omavahel olles tunti igavust. Selle tõestuseks olid arvukad küllakutsed, millega nad mu pärast esimest visiiti üle külvasid.
Päev enne parunessi Soome minekut läksin lahkumisvisiidile. Oli juunikuu õhtu, kui ma nende õuele astusin. Äkki märkasin teda seismas aialapi tara taga tobiväätide vahel, ja ma olin tema erakordsest ilust lausa rabatud. Ta oli riietatud üleni valgesse, seljas niplispitsiga kaunistatud pikeekoes kleit, ühe vene naispärisorja tõeline meistriteos. Alabastrist kaelakee ning samast materjalist valmistatud kõrvarõngad ja käevõrud ümbritsesid teda kumaga, mida võinuks heita piimklaasist kupliga lamp. Lopsakate lehtede roheluse peegeldus lisas tema kahvatule näole surma värvitoone ja varje, tema silmaterad olid mustad ja hiilgasid nagu kivisüsi.
Sel hetkel olin üdini vapustatud, otsekui oleksin näinud ilmutust. Sügavale hingepõhja tõrjutud austamise ja jumaldamise tunne tungis uuesti esile; tühik täitus, allasurutud religioossuse ja kummardamise vajadus võttis uuel kujul taas võimust. Jumal oli minema kihutatud ja tema koha võttis sisse naine. Kuid naine nii neitsi kui ka emana; ja nähes tema kõrval väikest tütrekest, ei suutnud ma mõista, kuidas see sünnitus üldse aset võis leida. Abikaasade omavahelist lähedasemat suhtlemist jälgides ei tulnud mulle mingisugune sensuaalne läbikäimine iial mõttessegi, nende kooselu tundus mulle sedavõrd mittefüüsiline. Ja sellest hetkest peale on see naine minu jaoks puhta ligipääsmatu hinge inkarnatsioon, rüütatud täiuslikku kehasse, mida pühakiri näeb ette lahkunute hingedele. Ühesõnaga, ma kummardasin teda, aga ei himustanud. Kummardasin teda sellena, kes ta oli, abikaasana, emana, säärasena nagu ta seal seisis; selle mehe naisena, selle lapse emana; ja sellepärast tundus mehe juuresolek minu jaoks vältimatu tingimusena, et ma üldse võiksin seda kummardamise õnne nautida. Sest, ütlesin ma endale, ilma meheta oleks ta lesk, ja ma polnud sugugi kindel, et suudan teda kummardada kui leske.
Aga kui ta kuuluks mulle, oleks minu abikaasa? Ei! Esiteks ei mahtunud nii riivatu mõte mulle pähegi; ja teiseks ei oleks ta minuga abielus olles enam selle mehe naine, selle lapse ema, selle maja valitsejanna. Kas sellisena nagu ta on, või üldse mitte!
Lühidalt öeldes, tulenes see siis minu karmidest mälestustest sellest majast, kus ta elas, või sellest, et mina oma alama klassi instinktidega vaatasin nende kui kõrgema rassi ja nende puhta vere poole alt üles, igal juhul kaoks see austus kohe, kui ta ei oleks enam seal kõrgel. Selle naise kummardamine meenutas minu puhul aegunud religiooni, mille ma äsja olin hüljanud. Jumaldada, ohverdada, kannatada – vähimagi lootusesädemeta võita midagi muud peale naudingu, mida pakub jumaldamine, ohverdamine, kannatamine.
Ja ma määrasin end tema kaitseingliks, valvasin teda selle eest, et minu armastuse palang teda endaga kaasa ei tõmbaks. Vältisin pingsalt temaga kahekesi jäämist, et meie vahel ei tekiks usalduslikkust, mis võinuks tema mehele kahjulikuks osutuda.
Päev enne ärasõitu, kui ma teda põõsaste vahel nägin, oli ta niisiis üksi. Vahetasime mõned mittemidagiütlevad repliigid. Aga äkitselt kandus minu erutus temale üle, ja mu leegitsevad pilgud äratasid temas ilmselt vajaduse mulle oma hinge avada. Ta tunnistas murelikult, et hakkab oma mehest ja tütrest eemal olles nendest puudust tundma. Ehkki see aeg oli ju iseenesest lühike. Ta vannutas mind, et ma pühendaksin oma vaba aja tema abikaasale, ning et ma ei unustaks ka teda ennast, kui ta nüüd noort soomlannat silmas pidades püüab omalt poolt minu heaks midagi ette võtta.
„Te ju olete temasse siiralt armunud?” küsis ta ja vaatas mulle õrnalt otsa.
„Kuidas te üldse söandate seda küsida?” küsisin ma vastu, tundes end oma vale pärast ebamugavalt.
Ja
