tema teatrikarjäär20; kuivõrd sõlmitud abieluvaraleping nägi ette, et mõlemad osapooled kohustuvad kandma poole majapidamiskuludest, siis pean tunnistama, et pärast kümmet aastat kooselu olen ma laostunud, paljaks riisutud, sest olen üksinda kandnud abielu majanduslikku taaka.
Sel hetkel, kui minu naine hülgab mu kui kõlbmatu, kes pole suuteline oma peret ülal pidama ning kirjeldab mind kui võrgutajat ja tema kujuteldava vara mahalaristajat, võlgneb ta mulle nelikümmend tuhat krooni, mis olnuks tema osa vastavalt meie pulmapäeval tehtud suulisele kokkuleppele.
Hoopis tema on minule võlgu!
Olles otsustanud kõik täpselt välja uurida, tõusin üles, hüppasin voodist kui halvatu, kes heidab kõrvale enda jaoks välja mõeldud kargud, panin end kähku riidesse ja läksin alakorrusele, et oma naisega rääkida.
Paokil ukse vahelt avanes minu lummatud silmadele imeline vaatepilt. Ta pikutas ülestegemata voodil, kaunis väike pea mattunud valgete patjade vahele, tema blondid juuksed lainetasid padjapüüridel otsekui nisupõld, öösärgi pael oli õlalt maha libisenud, jättes paljaks osa tema neitsilikust rinnast; pehme punavalgetriibulise teki all joonistusid välja tema nõtke kauni keha piirjooned, ja teki alt vaatas välja habras kõrge pahkluuga täiuslik jalake, mille roosakaid varbaid kroonisid laitmatud läbipaistvad küüned – täiuslik antiikse marmorskulptuuri järgi inimihust vormitud meistriteos. Muretu ja naeratav, näol vooruslikult emalik ilme, jälgis ta oma kolme prullakat lapsukest, kes ronisid ja sukeldusid lillelisel sulgmadratsil nagu värskelt kokku pandud heinasao otsas.
See kaunis lavapilt muutis mu relvituks ja ma mõtlesin endamisi: kui emapanter mängib oma poegadega, siis hoia oma nahk!
Taltsalt, selle emaduse võrdkuju ees abituna, astusin ebakindlate sammudega tuppa, uje nagu koolipoiss.
„Sa oled üles ärganud, sõbrake!” tervitas ta mind üllatunud ilmel, aga mitte nii üllatunult, nagu ma oleksin soovinud.
Püüdsin midagi selgituseks pomiseda, aga lapsed ronisid mulle selga ja oleksid mu peaaegu ära lämmatanud, kui kummardusin nende ema suudlema.
Kas see naine võiks olla kurjategija? küsisin endalt toast lahkudes, olles alistunud ilu ausatele relvadele, tema avalale naeratusele – üle nende huulte pole eales tulnud ükski vale! Ei ja tuhat korda ei!
Välja hiilides olin vastupidises veendunud, aga siis võtsid minus taas võimust hirmsad kahtlused. Miks mu ootamatu tervenemine teda nii külmaks jättis?
Miks polnud ta pärinud palaviku kulu kohta, küsinud, kuidas öö möödus? Ja millega selgitada tema nördinud, peaaegu ebameeldivalt üllatunud ilmet, nähes mind terve ja reipana, tema võimukat, üleolevat, kõrki naeratust? Oli ta hellitanud nõrka lootust, et leiab mu sel kaunil hommikul surnuna, et kord ometi lahti saada hullust, kes kangekaelselt tahab tema elu väljakannatamatuks muuta, ning seejärel minu elukindlustuse armetud tuhandekroonised välja võtta, et nende abil oma eesmärgile jõudmiseks uut karjääri alustada! Ei ja tuhat korda ei!
Ja ometi võtsid kahtlused üha enam võimust, ma kahtlesin kõiges, oma abikaasa vooruslikkuses, oma isaduses, oma vaimses tervises – need kahtlused jälitavad mind ega anna mulle asu.
Igal juhul pean neist vabanema, nendele tühjadele ettekujutustele lõpu tegema! Ma pean selgusele jõudma või surema! Ilmselt on kõige selle taga mingi truudusemurdmine või olen ma hull! Jääb üle vaid tõde päevavalgele tuua! Olla petetud abielumees! Mis minul sellest, peaasi, et ma tean! Nii et võiksin selle üle hiljem lihtsalt laginal naerda. Kas on maamuna peal ainustki meest, kes võib kindel olla, et ta on naise ainuke kallim? Kui ma lasen kõikidel oma noorpõlvesõpradel silme eest läbi joosta, siis tean vaid ühtainust, keda pole minu arvates kordagi petetud! Aga kõik nad on õnnelikud ega aima midagi. Ei tohi olla väiklane, sellega olen ma nõus; oled sa naise jaoks ainus või on teid kaks, mis vahet seal on. Aga kui sa ise midagi ei tea, siis muutud teiste naerualuseks. Selles ongi iva! Peab teadma! Kui abielumees elaks ka saja-aastaseks, ei saaks ta ikkagi iial aimu oma abikaasa elukommetest. Tal oleksid küll teadmised maailma ja universumi kohta, kuid tal puudub igasugune ettekujutus naisest, kellega ta on sidunud oma elu.
Just sellepärast ongi vaene monsieur Bovary kõikidele õnnelikele abielumeestele nii kustumatu mulje jätnud.
Aga mina, mina tahan teada tõde! Selleks, et kätte maksta! Või nii – ja kellele siis? Väljavalitutele? Aga nemad on ju lihtsalt kuritarvitanud oma mehelikke õigusi! Abikaasale? Ei saa olla liiga pedantne! Ja hävitada nende väikeste inglikeste ema, mida te õige mõtlete?
Aga ma pean ilmtingimata kõiges selgusele saama! Ja selle nimel kavatsen ette võtta põhjaliku, diskreetse – kui soovite, siis teadusliku uurimuse; ma võtan appi uusima psühholoogiateaduse kõik abivahendid, kasutan sugestiooni, mõtetelugemist, vaimset piinamist, seejuures loobumata äraproovitud meetoditest, nagu sissemurdmine, vargus, teisele saadetud kirjade lugemine, valetamine, allkirjade võltsimine ja nii edasi. On see tõesti monomaania, üks hullumeelsuse ilminguid? Pole minu asi selle üle otsustada! Jäägu kohtumõistmise viimaseks instantsiks erapooletu lugeja, kui ta on selle ausa raamatu läbi tudeerinud. Võib-olla avastab ta siit killukesi armastuse füsioloogiast, raasikese patoloogilist psühholoogiat ja nende kõrvalt ka fragmendi truudusetuse filosoofiast.
Esimene osa
On maikuu kolmeteistkümnes päev Stockholmis. Suudan endiselt end ette kujutada Kuninglikus Raamatukogus, mis võtab enda alla lossi kogu tiiva21, suures saalis, mis on kaetud pöökpuupaneelidega – aegade jooksul on need tuhmunud nagu hästi sissesuitsetatud merevaigust piip. Tohutu ruum, mida kaunistavad rokokoo-kartušid, rippvanikud, ketid ja vapikilbid ning mida esimese korruse kõrgusel ümbritseb Toscana sambakestega galerii. Minu jalge all avaneb otsekui kuristik, meenutades oma sadade tuhandete köidetega hiiglaslikku aju, mille riiulitele on korralikult ritta seatud kadunud sugupõlvede mõtted.
Kahte peamist osakonda, mille moodustavad kogu põrandat täitvad kolme meetri kõrgused riiulid, eraldab saali ühest otsast teise viiv vahekäik. Kevadpäike saadab oma kiiri läbi kaheteistkümne akna, valgustades pidulikult renessansiajastu kuldvalgeid pärgamentköiteid, seitsmeteistkümnenda sajandi hõbemusti mustrilisi nahkköiteid, kaheksateistkümnenda sajandi punasega ääristatud vasikanahkseid köiteid, ampiirajastu rohelisi nahkköiteid ja tänapäevaseid odavaid pappkaasi. Teoloogid on siin kõrvuti musta maagia harrastajatega, filosoofid loodusteadlastega, ajaloolased poeetidega. Selles põhjatus geoloogilises kihistuses on kõik kihid sulandunud ühtseks pudingiks, milles kajastuvad nii inimliku rumaluse kui inimliku geniaalsuse erinevad arengustaadiumid.
Näen end endiselt tõttamas möödas galeriid, et kataloogi kanda koormatäit päevinäinud raamatuid, mille on äsja annetanud üks tuntud bibliofiil, kes on olnud piisavalt ettenägelik tagamaks endale surematuse, signeerides kõik köited oma vesimärgiga, mida kroonis deviis Speravit infestis22.
Ebausklikuna nagu ateistile kohane, ei saanud see sentents mulle mõju avaldamata jätta, sest juba nädal aega järjest olin iga raamatut avades sellega silmitsi seisnud. – Ta oli aumees ja kuue peapiiskopi pärija, tagasilöögid polnud tema julgust murdnud; ja see oli tema suur õnn! Mina ise ei heietanud enam mingeid lootusi oma tragöödia suhtes, mis koosnes viiest vaatusest ja kuuest pildist, kusjuures kolm lavapildivahetust pidi toimuma avatud eesriidega; ning selleks, et oma ametiredelil järgmisele pulgale tõusta, tulnuks mul enne hauda saata seitse mittekoosseisulist, kes kõik olid suurepärase tervise juures ning neli neist olidki juba palgale võetud. Kahekümnekroonise kuupalga juures, viievaatuseline tragöödia kirjutuslauasahtlis23, on ärklitoas elutsev kahekümne kaheksa aastane inimene
Abiellumise ajal oli Siri rase.
1874. aastal, kui Strindberg seal tööd alustas, paiknes Kuninglik Raamatukogu Stockholmi kuningalossi kirdetiivas. Aastavahetusel 1877–78 viidi kogud üle vastvalminud uude hoonesse Humlegårdenis, kus see toimib tänaseni.
Draama „Meister Olof” oli selleks ajaks tagasi lükatud nii Kungliga Dramateni kui ka Nya Teaterni poolt.
