style="font-size:15px;"> Lansing vaatas pitsi ja musliini laineid, mille keskel naine näis kui punapõskne nereiid. “Mitu karpi neid järel on?”
“Kõigest neli.”
“Võta need kohvrist välja, palun.”
Enne kui naine seda tegema asus, tekkis vastumeelsusest laetud paus, mille kestel Lansingi teadvusse jõudis kohatu sobimatus tema viha ja selle põhjuse vahel. Ja see tegi teda veel vihasemaks.
Sigarikarp oli nüüd naise käes. “Teised on all, sinu kohvris. Juba lukus ja rihmad peal.”
“Siis anna mulle võti.”
“Aga me saame need ju ka Veneetsiast tagasi saata, eks ole? Selle kohvri lukk on vist katki: sul kulub avamiseks pool tundi.”
“Palun anna mulle võti.” Susy andis.
Lansing läks allkorrusele ja maadles kohvri lukuga täpselt pool tundi, nagu naine oli ennustanud; tema pusimist saatmas Giulietta mõistmatu pilk ning autojuhi irooniline naeratus; viimane meenutas talle viisakalt, kui kaua Milanoni jõudmine aega võtab. Viimaks pöördus võti lukus ning Lansing, küüs murdunud ja pingutusest ähkimas, võttis kohvrist sigarid ja lonkis nendega mahajäetud salongi. Suured kuldkollaste rooside buketid, mida nad koos Susyga olid noppinud, pillasid oma kroonlehti keeruka mustriga marmorpõrandale, kahvatud kameeliad hõljusid alabastrist tazza’des akende vahel, aia nõiduslikud lõhnad kandusid temani järve poolt puhuva tuulekesega. Streffy väike maja tundus talle rõõmude pesana rohkem kui iial varem. Lansing asetas sigarikarbid aknalauale ja jooksis trepist üles viimaseid asju kokku panema. Kui ta taas alla tuli, nägi ta Susyt, kelle silm säras kordamineku rõõmust, laenatud sõidukis istumas, pagas hoolega virnastatud, kusjuures Giulietta ja aednik külvasid ta käed üle suudlustega, ise nuuksudes lohutamatult, et temast lahkuma peavad.
“Huvitav, mida ta neile küll andis?” mõtles mees tema kõrvale hüpates, ning auto kihutas läbi ööbikutest rõkkava tihniku värava poole.
IV peatükk
Charlie Streffordi villa oli olnud nagu pesake roosipõõsas, kuid Nelson Vanderlyni palee nõudis suurejoonelisemaid võrdlusi.
Võrdlus lossi üüratu suuruse ja pillava luksuslikkusega mõjus Susyle rusuvalt. Nende peatumine pimeduse laskudes vägeva varjulise trepi ees, õhtusöök ähmaselt valgustatud lauas kõrge lae all, mida rõhusid Kreeka jumalad Olympose mäelt, rõske õhtu päratu suure salotto nurgas – see kõlbas menuettide esitamiseks kuningliku trooni ees – oli Como õnneliku intiimsuse kõrval terav kontrast. Ka tema ja Lansingi ebakõla oli sügavas kontrastis eelmise õhtu vastastikuse usaldamatuse õhkkonnaga.
Nende sõit oli olnud iseäranis lõbus: nii Susyl kui Lansingil oli olnud küllalt aega, et arendada vastastikuste lahkhelide pehmendamist juba enne, kui peaks eriliselt pingutama oma esimese erimeelsuse varjamiseks. Kuid sügaval sisimas ja ilmutamata kujul jäi lahkmeel püsima; ning aimdus, et tema on selle põhjuseks, näris Susy rinda, kui ta gobeläänidega ehitud ja võlvitud magamistoas istus ning iidsusest tuhmi peegli ees juukseid kammis.
“Ma arvasin, et armastan grandioossust, aga see koht on selgelt ülepakutud,” mõtiskles ta, vaadates oma kahvatut kätt peegli ähmases sügavuses üle pea taha liikumas. “Aga ikkagi,” jätkas ta, “Ellie Vanderlyn on vaevalt pool tolli pikem kui mina ja kindlasti pole ta põrmugi rohkem väärikas… Ei tea, kas see, et ma ennast täna õhtul nii väiksena tunnen, tuleb sellest, et palee on nii hirmus suur.”
Muidugi armastas Susy luksust: parimatest parimad esemed toitsid ta eneseuhkust ning kõrged laed sisendasid üleolevat kõrkust; seni polnud ta tundnud, et päratu jõukuse ilmingud oleksid rusuvalt mõjunud.
Ta pani kammi käest ja toetas lõua ristatud kätele… Nüüdki veel mõlkusid tal meeles need sigarid… Mis sundis teda neid võtma? Ta oli alati olnud teravalt teadlik oma päritud süümepiinadest: piisava põhjendusega arvamustes oli ta ebaharilikult hoolimatu, ent tegude suhtes, millele ta seda põhjendust ei leidnud, muutus ta imelikult tundlikuks. Ikkagi oli ta tahtnud Streffy sigarid kaasa võtta! Ta oli need võtnud – jah, siin oligi asja iva –, ta oli tahtnud need võtta Nicki jaoks, soovist talle meeltmööda olla; soov muuta elu pisimad üksikasjad lihtsaks, meeldivaks, isegi luksuslikuks, oli hõivanud enamuse ta tegevuse motiividest. Ta oli mehele pühendunud, nimelt niisuguste väikeste alatute võtete abil, mida ta oleks põlastanud, kui neid tema suhtes rakendatuks; ning, kuna ta mees seda erinevust kohe ei märganud, siis ei oska temagi seda talle viimseni selgeks teha.
Ohates tõusis Susy püsti, raputas soengusse seadmata juukseid ning vaatas tahveldatud seintega ruumis ringi. Teenijatüdruk oli maininud midagi, et signora’le on kiri; ja seal see oligi, nähtaval kohal kirjutuslaual, ühes tema ja Nicki muu postiga; paks ümbrik, millel väänlesid Ellie lapselikud kraakjalad, lisaks silmatorkav “Privaatne” risti üle nurga.
“Mida tähtsat tal siis öelda on – ta ju ei salli silmaotsaski kirjade kirjutamist,” mõtiskles Susy.
Ta rebis ümbriku lahti ning sellest pudenes neli-viis margistatud ja tembeldatud kirja. Kõik olid Ellie käekirjaga adresseeritud tekstiga Nelson Vanderlyn, Esqre; ning iga ümbriku nurgas seisis õrnas pliiatsikirjas number ja kuupäev: üks, kaks, kolm, neli – kuupäevade vahe oli nädalane.
“Oh taevake…” oigas Susy olukorda mõistes.
Ta oli vajunud tugitooli laua kõrval ning istus kaua nummerdatud kirju vahtides. Üks leht, Ellie segast käekirja täis, oli nende vahelt välja laperdanud, kuid Susy ei puutunud seda – ta teadis liigagi hästi, mis seal öeldi! Oma sõbrannast teadis ta loomulikult kõike, erinevalt vaesest Nelsonist, kes ei teadnud, ent ta polnud ka iganes arvanud, et Ellie julgeb teda niimoodi ära kasutada. Uskumatu… niisugust alatut käiku polnud ta oodanud… Veri tungis Susyle näkku ning ta kargas vihaselt püsti, pooleldi täis tahtmist kirjad tükkideks rebida ja kaminasse visata.
Ta kuulis abikaasa koputust uksele nende tubade vahel ning lükkas ohtliku kirjakuhja kuivatuspaberite paki alla.
“Oh, ära praegu tule, palun, kallis,” hüüdis ta. “Ma ei ole veel kõiki asju lahti pakkinud ja siin on tohutu segadus.” Korjanud kokku Nicki paberid ja kirjad, ruttas ta üle toa ja torkas need ukse vahelt sisse. “Siin on midagi, mis sind vahepeal rahustab,” naeris ta, särades hetkeks mehele lävel seistes vastu.
Susy läks tagasi häbist nõrkenuna. Ellie kiri vedeles põrandal ning vastumeelsusest üle saades võttis ta selle üles ning üksteise järel kargasid talle näkku juba oodatavad laused.
“Üks heategu on väärt teist samaväärset… Muidugi võite koos Nickiga kogu suveks jääda… Teil ei teki mingeid kulutusi – teenrid on käsud kätte saanud… Kui sa vaid oleksid inglike ja paneksid need kirjad ise posti… See on praegusel ajal mu ainus võimalus, kui kohtume, siis selgitan kõik. Ja kõige hiljem kuu aja pärast olen tagasi ja võtan Clarissa…”
Susy tõstis kirja lambivalguse poole, et veenduda, kas ta õigesti aru sai. Võtan Clarissa! Ellie laps oli siis siin? Siin, selle katuse all ja jäetud nende hoolde? Raevust pulbitsedes luges ta edasi. “Ta oli nii rõõmus, väike kallike, kui kuulis, et te tulete. Ma pidin ta hirmsa guvernandi häbematu käitumise pärast lahti laskma ja kui teid ei oleks, jääks ta üksi koos teenritega, keda ma eriti ei usalda. Nii et palun teid väga, olge mu lapse vastu head ja andke andeks, et ta sinna jätsin. Ta teab, et läksin ravile, ja ta teab, et ta ei tohi issile öelda, et olen ära, sest ta läheks murest hulluks, kui kuuleb, et olen haige. Teda saab täielikult usaldada, küll näete, milline nutikas inglike ta mul on…” Ja siis, lehekülje
