teisiti vaatama…”
“Oh, mingu see Nicki headus! See on õnnetunne, mis seda teeb, kullake. Sina oled just niisugune inimene, kellele see juhtumisi hästi mõjub.”
Susy nõjatus tooli seljatoele ja silmitses poollangetatud laugude vahelt mehe kõvera iroonilise naeratusega nägu.
“Ja mis sulle nii hästi mõjub, Streffy? Ma pole veel kunagi näinud sind nii inimsõbralikuna. Sa vist said oma villa eest pöörase hinna.”
Strefford naeris ja patsutas rinnataskut. “Oleksin viimane tola, kui ma poleks nüüd lahkus ise. Sain telegrammi, et nad tahavad veel ühe kuu seal veeta, ükspuha mis see maksma läheb.”
“Milline vedamine! Mul on nii hea meel. Muide, kes nad on?”
Mees kehitas end sirgemalt istuma toolil, millel ta oli lösutanud, ning vaatas Susyt muiates. “Veel üks armuhaigete idiootide paarike nagu sina ja Nick… Kuule, enne kui ma selle kõik tuulde lasen, lähme parem välja ja ostame Clarissale midagi põrutavat.”
Päevad läksid kiiresti nagu välgusähvatused ning kui poleks olnud vaja Clarissa eest hoolitseda, poleks Susy ilmselt perenaise pikale veninud äraolekut märganudki. Proua Vanderlyn oli öelnud: “Hiljemalt neli nädalat.” Neli nädalat oli möödas ja ta polnud välja ilmunud ega ka kirjutanud, et selgitada oma mitteilmumist. Tegelikult polnud majaproua lahkumisest saadik endast ühtki elumärki andnud, kui välja arvata postkaart, mis oli jõudnud Clarissani päev pärast Lansingite tulekut, ja milles proua Vanderlyn käskis lapsel olla nii hea, kui oskab, ja mitte unustada mangustile süüa anda. Susy märkas, et see läkitus oli posti pandud Milanos.
Ta rääkis oma kartustest Streffordile. “Ma ei usalda seda roheliste silmadega lapsehoidjat. Ta on alati koos noorema gondoljeeriga; ja Clarissa on nii jube närviline. Ma ei saa aru, miks Ellie ei tule: ta pidi juba eelmisel esmaspäeval siin olema.”
Tema kaaslane naeris ning miski Streffordi naeru toonis tekitas mõtte, et vist teadis mees Ellie liikumistest sama palju kui temagi, kui mitte rohkem. Vastikustunne, mida see jututeema temas alati sünnitas, sundis Susyt pilku mehe mõistvalt muigelt kiiresti kõrvale pöörama. Ta oleks teab mida andnud, kui oleks saanud nüüdsama vabalt Nicki juurde minna, rääkida talle ära, mida ta nende saabumise õhtul oli teada saanud ning siis temaga siit kadunud – ükspuha kuhu. Aga oli Clarissa…!
Et ennast selle kiusatuse vastu kindlustada, koondas Susy otsustavalt kõik mõtted oma abikaasale. Nicki südameheaduse suhtes polnud kahtlusevarjugi. Mees jumaldas teda, nautis Veneetsiat, oli oma töö juures rõõmus; ning mis puutus selle töö kvaliteeti, siis ühtis tema mõistuslik hinnang südame tundmistega. Endiselt kahtles naine, kas mees kunagi suudab teenida elatist sellega, mida kirjutab, ent enam ei kahelnud ta, et kirjutatu on igatahes märkimisväärne. Pelk fakt, et mees on süvenenud filosoofilise armastusloo, mitte aga romaani kirjutamisse, näis tõendavat tõelist üleolekut. Ja kui Susy oleks hakanud kahtlema, kas tema seisukoht on ikka täiesti erapooletu, siis oli Streffordi heakskiit seda kinnitanud. Kõigist nende sõpradest oli ainult Streffordil seesugune autoriteet: kokkuvõttes ütlesid kiitjad oma ilukõnes: “Noh, aga ta ju ikkagi kirjutab.” Tegelikult oli maksujõuline publikum tema väheste avaldatud lehekülgede vastu külmaks jäänud; ent Nick elas ju niisuguse rahva hulgas, kes ei tee vahet hea maitse ja tõelise ande vahel ning on lummatud mõnest kõige kohmakamast kirjandusliku väljenduse püüdest; ja kuigi mees nende arvamust millekski ei pidanud, nagu ka oma püüdlusi, teadis Susy, et tal pole kahju, kui kuuleb enda kohta öeldavat: “Oh, kui ainult Streffy oleks tahtnud…!”
Et Strefford oli filosoofilise armuloo heaks kiitnud, veenis see Susyt, et oleks mõistlik veel Nicki pärast Veneetsiasse jääda; ja kui vaid Ellie tuleks ja viiks Clarissa ära St. Moritzisse või Deauville’i, oleks väike tõrge nende õnnelikust elust kadunud nagu pilv taevast ning nende ühine rõõm oleks täiuslik.
Ellie ei tulnud; tulid aga härra Mortimer Hicks koos prouaga, mistõttu Nick Lansingit tabasid süümepiinahood, mida ta naine oli ette näinud. Lido rannast ühel õhtul tagasi tulnud, raporteeris Strefford, et kaugema sadamakai ääres lõbusõidujahtide vahel oli ta hämaras ära tundnud Ibise üüratu suured piirjooned; ja juba järgmisel õhtupoolikul, kui palazzo Vanderlyni külalised rüüpasid Floriani juures kokteili, kerkisid teisel pool piazza’t nende silme ette Hickside kogud.
Susy palus asjata, et ta abikaasa peaks oma privaatsust kaitsma. “Pea meeles, et oled siin kirjutamas, kalleim; sinu kohus on keelata kellelgi vahele segada. Miks me ei tohiks neile öelda, et oleme kohe lahkumas?”
“Sest sellest pole kasu: me kohtame neid nagunii alati. Ja muide, olgu ma neetud, kui püüan Hicksidest mööda hiilida. Ma veetsin tervelt viis kuud Ibise pardal ja kui nad muutusidki vahel tüütavaks, siis India polnud seda teps mitte.”
“Igatahes sunnime neid meid Aquileiasse viima,” sõnas Strefford filosoofilisel toonil; ja kohe olidki Hicksid kaitsetu kolmiku kallal.
Nad moodustasid hirmsa löögijõu, mitte ainult oma füüsilise kohaloleku poolest – nii härra kui proua Hicks olid majesteetliku kehaehitusega –, vaid ka seetõttu, et nad ei läinud kunagi välismaale ilma eskordita, kuhu kuulus kaks erasekretäri (üks võõrkeelte tarbeks), härra Hicksi ihuarst, õuedaam, tuntud nime all Eldorada Tooker, kes oli proua Hicksi onutütar, ning stenografist, ja viimaks nende tütar Coral Hicks.
Kui Susy oli viimati seda seltskonda näinud, oli Coral Hicks olnud paks prillidega kooliplika, kes alati oma vanemate sabas jõlkus, tema järel vastupunniv puudel. Nüüd oli koer kadunud ning hoopis tema käskijanna juhtis kogu protsessiooni. Paksust kooliplikast oli saanud noor daam; kui mitte graatsiline, siis harmoonilise figuuriga, prille asendasid pika varrega okulaarid, ning läbi nende ei hinnanud preili Coral Hicks maailma enam tuimalt jõllitades, vaid nii rahuloleva kui kriitilise pilguga. Tema olek oli nii jõuline ja enesekindel, et Susy, harjunud olukordi otsekohe mõistma, sai aru, et Corali positsioon protsessiooni eesotsas ei olnud juhuslik; ning miski temas lisas kommentaari: “Tänu taevale, et ta kaunitar ei ole, lisaks sellele kõigele!”
Kuigi ta mingi kaunitar polnud, oli Coral igatahes hästi riides; ja kui oligi üleharitud, siis näis ta olevat suuteline, nagu Strefford oli arvanudki, ka seda kõike kroonivat halvemust trotsima. Olgu kuidas on, aga seda varjata ta ei kavatsenud; ja kui kogu seltskond oli viie minutiga istuma seatud, kokteiliklaasid ees (Eldorada ja sekretärid lauas veidi tagaplaanil), hakkas Coral otsekohe Nickiga arutama Mesopotaamia ajaloo uurimise üksikasju.
“Imelik laps, see Coral,” ütles mees Susyle tol õhtul hiljem, kui nad palkonil viimast sigaretti tõmbasid. “Täna õhtul rääkis ta mulle, et mäletab hulka asju, mida ta minult Indias kuulis. Mina arvasin siis, et teda huvitavad ainult karamellkommid ja piltmõistatused, ent paistab, et ta kuulas kõike pealt, luges iga raamatut, mis pihku sattus, ja on nüüd idamaade arheoloogiast nii sisse võetud, et võttis mullu isegi ühe kursuse Bryn Mawris. Ta tahab tuleval kevadel Bagdadi minna ning tagasi üle Pärsia platoo ja Turkestani.”
Susy naeris südamest: ta istus Nickil käest kinni hoides, kui hiline kuuketas – taas täiesti nende oma – ümbritses San Giorgio kellatorni kirka oranži lüümega.
“Vaene Coral! Oh kui hirmus…” ümises Susy.
“Hirmus? Miks? Niisugune reis ette võtta on niisama hea kui üks-puha milline teine, mida mina tean.”
“Oh, ma mõtlesin: hirmus, et ta peab selle ilma sinu või minuta läbi tegema,” naeris naine end laisalt püsti ajades, et tuppa minna. Kuuvalguse pikk riba jagas ruumi kaheks varjuliseks osaks, sirutus üle laia Veneetsia voodi, tagasivolditud lina, vana damastist päevateki ja pitsiliste patjade. Susy tundis Nicki sooja kätt enda ümber ja tõstis pilgu, et mehele otsa vaadata.
