karusnahku vaadelda ilma end neid kandmas kujutlemata ning küsimata endalt, millise võimsa ja täiesti teisenenud välimuse ta võiks omandada, kui teda rõivastab sama perfektne garderoobikunstnik. Kuid need huvid olid tõmbunud tahaplaanile ning enim häiris ja hämmeldas teda Ellie suhtumine – fakt, et armastus ning kalliskivid, bridžimäng ja õhtused dineed olid tema jaoks ilmselt samal tasapinnal.
Kleitide ülevaatamine kestis kaua ning selle kulgu märkis proua Vanderlyni meeleolu äärmuslik kõikuvus: võrdlemisi lootusrikkast olekust meeleheiteni, et tema garderoob on totaalselt sobimatu. Mingil juhul ei saa ju St. Moritzisse minna mingi hernehirmutisena ja pole enam aega, et saata kedagi Pariisi ja olgu mis on, ta ei kavatse end näidata kodus mingi tobeda rõivaste ümbertegemise juures. Kuid äkitselt lõi ta nägu särama ja ta lõi rõõmust käsi kokku. “Oh, aga Nelson toob ju mulle – ma olin Nelsoni täiesti unustanud! Aega on just nii palju, et saan talle kohe telegrammi saata.”
“Kas Nelson kavatseb sinuga St. Moritzis kohtuda?” üllatus Susy.
“Taevake, ei! Ta tuleb siia, võtab Clarissa kaasa ja viib ta koos oma emaga mingile jubedale ravile Austriasse. Praegu vedas: on just paras aeg talle telegramm saata, et ta mu asjad tooks. Ma ei tahtnud teda siia ootama jääda, aga see viivitus ei kesta kauem kui päev või paar.”
Susy süda vajus saapasäärde. Ta ei kartnud Elliet, kui see oli üksinda, aga koos Nelsoniga moodustasid nad täiesti talumatu paari. Keegi ei osanud ette aimata, milline tõesäde võib panna plahvatama nendevahelised suhted. Susy tundis, et tuleb mõlemaga üksiti edukalt toime, kuid mitte nendega koos ning ühel ja samal ajal.
“Aga Ellie, miks sa peaksid Nelsonit ootama? Ma olen veendunud, et keegi läheb siit St. Moritzisse ja võtab su asjad kaasa, kui Nelson on need siia toonud. Oleks kahju, kui kaotad oma hotellitoad.”
See argument mõjus hetkeks proua Vanderlynile. “See on tõsi; öeldi jah, et kõik hotellid on tuubil täis. Kallike, sa oled alati nii praktilise mõistusega!” Ta surus Susy oma lõhnastatud rinnale. “Ja tead, kullake, olen kindel, et rõõmustad, kui meist lahti saad – sina ja Nick ka! Oh ära hakka silmakirjatsema ja ütlema: “Rumalus!” Saad aru, ma ju mõistan… Ma mõtlesin teist nii tihti, teist mõlemast… nende õnnistatud nädalate jooksul, kui te saite siin kahekesi olla…”
Äkitselt ilmusid Ellie kaunitele ripsmetele rasked pisarad, mis ähvardasid laiali ajada ning põskede ruužiga seguneda sinistel hoolega maalitud poolringidel silme all; see pani Susy süümepiinu tundma.
“Vaeseke – oh sa vaeseke!” mõtles ta; ning kuulnud, et teda hüüab Nick, kutsudes teda nende tavapärasele päikeseloojangu imetlemisele laguunil, tundis Susy kaastundepuhangut selle eksiteele viidud olendi vastu, kes kunagi ei saa tundma sellist kõigist kujuteldavatest rõõmudest suurimat. “Aga pole minu mure,” mõtiskles ta siis, abikaasa juurde rutates. “Mul on hea meel, et veensin teda mitte Nelsonit ära ootama.”
Juba mõni päev oli möödunud sellest, kui päikeseloojang oli olnud vaid Susy ja Nicki päralt, ning selles ajavahemikus oli Susy taas tajunud vastastikuse tõmbe kõrgemat kvaliteeti, mis neid ühte liitis. Nüüd vaatas ta kogu ülejäänud elu, nagu oleks see mõni näitemäng: üks üpris lõbus näitemäng, millest oleks tuhat korda kahju lahkuda, ent mis võis alati taas alata, kui vajadus selleks tekib – eeldusel, et nad jätavad selle ühel meelel ja koos.
Videvikus, kui nende paadi käil libises üle tagurpidi pööratud palazzo’de veel ning läbi varjatud aedade aroomide, surus Susy end mehe vastu ja sosistas, mõtted ikka veel hiljutise kohtumise juures Elliega: “Nick, kas hakkad mind hirmsasti vihkama, kui ütlen, et mul pole üldse riideid?”
Mees läitis parajasti sigaretti ning tikuvalgel oli näha ta lai muie: “Aga mu kallis, olen ma kunagi näidanud vähimatki märki…”
“Oh, jama! Kui naine ütleb: “Riideid pole,” mõtleb ta: “Õigeid riideid ei ole.””
Nick mühatas mõtlikult. “Ah soo, sa vaatasid koos Elliega tema uhkuseasju.”
“Jah, üks kirstutäis teise järel. Ja ta leiab, et tal pole St. Moritzi jaoks midagi sobivat!”
“Aga muidugi,” pomises mees rahuldustundest pooluniselt; ilmselt oli tal vaid väga vähe huvi leedi Vanderlyni garderoobi vastu.
“Kujutleda vaid – ta jõudis juba peaaegu otsusele, et jääb siia kuni Nelsoni tulekuni järgmisel nädalal, et see talle Pariisist veel paar-kolm kirstutäit tooks. Aga õnneks suutsin teda veenda, et meest oodata oleks rumal.”
Susy tundis vaevu tajutavat muutust mehe lõdva keha hoiakus ning tema alati valvel tundlad registreerisid, et mehe poolsuletud silmad avanesid.
“Sul “õnnestus”…?” Naine aimas tema pausis irooniasädet. “Aga miks?”
“Miks… misasja?”
“Miks sa üldse peaksid püüdma takistada Elliel kokku saada Nelsoniga, kui see on ainus kord tema elus, kui ta seda tahab?”
Susy tundis, et punastab, ning tõmbus mehest eemale, nagu oleks ta reetlik süda võinud karata läbi sinise flanelli, mille vastu ta nõjatus.
“No tõepoolest, kalleim…!” pomises ta; kuid äkilises keeldumuses taanduda, kordas mees: “Miks?”
“Sellepärast, et tal on pöörane kihk St. Moritzisse saada – ja ta pole oma välimusega rahul ja ta kaotab oma hotellibroneeringu,” hingas Susy veidi vaevaliselt.
“Ah nii… saan aru.” Nick vakatas taas. “Sa oled üks truu sõber, eks ole nii?”
“Mis imelik küsimus! Vaevalt on mul põhjust olla kellelegi nii truu sõber kui Elliele,” vastas naine; ning ta tundis mehe kahetsevat pigistust oma randmel.
“Armsaim! Egas minagi teisiti… Või olen talle nüüd rohkem tänulik, et ta jätab meid kahekesi sellesse paradiisi.”
Vete kohale oli laskunud hämarik ning naise huuled sirutusid puudutama mehe omi, mis naeratades kõverdusid.
Õhtusöögile hilinenud Ellie aga teadustas kohe, et lõppude lõpuks on ta otsustanud, et kõige kindlam on Nelson ära oodata.
“Ma lihtsalt muretseksin ennast haigeks, kui ma pole kindel, et saan oma asjad,” lausus ta õrna leebusega, toonil, millel ta alati oma isiklikest raskustest rääkis. “Pealegi muutuvad inimesed, kes endale kõike keelavad, süngeks ja tigedaks, on ju nii?” seletas ta kaeblikult, ilusate suurte silmade pilk abiotsivalt ühelt sõbralt teisele rändamas.
Strefford kinnitas surmtõsiselt, et nimelt sedasorti hädad on tema enda tervise sõna otseses mõttes saatuslikult kihva keeranud; ning seltskonna üksmeelne naer kandus avarasse võlvitud söögisaali.
“Oh, ma ei pane pahaks, et minu üle naerad, Streffy, kallike,” vastas võõrustajanna, mehe käevangu asudes; aga Susy, keda rabas nende kiire vandeseltslaslik pilkude vahetus, ütles enesele teravas äratundmishoos: “Aga muidugi teab Streffy kõike; ta ei üllatunud, kui leidis saabudes, et Elliet ei olegi siin. Ja kui ta seda teab, siis mis takistaks Nelsonil seda teada saamast?” Sest Strefford, kui ta oli riukalikus tujus, polnud rohkem usaldusväärne kui pahatahtlik poisijõmm.
Jalamaid otsustas Susy riskida ja mehega rääkida, kui ka peaks vaja olema kirjade saladust reeta. Ainult oma isikliku ohu sügavike paljastamisega saaks ta loota, et kindlustab mehe vaikimise sellest.
Palkonil, samal hilisõhtul, kui teised kuulasid salongis
