keeld Nicki juurde minna, kuni tema päevatöö pole veel tehtud.
“Kirjutab? Oh põrgut! Mida ta kirjutab? Ta veab sind ninapidi, mu armas, vaat seda ta teeb, ta kindlustab endale alibi. Ühes võid kindel olla: ta vaid istub seal, suitsetab ja loeb Le Rire’i. Lähme kohe ja vaatame.”
Kuid Susy jäi enesele kindlaks. “Ta juba luges mulle ette esimese peatüki: see on imepärane. See on filosoofiline armastuslugu – umbes Mariuse stiilis, tead küll.”
“Oojaa, ma tean!” vastas Strefford itsitusega, mida naine pidas totakaks.
Susy punastas äkitselt nagu laps. “Sa oled tobu, Streffy. Sa unustad, et ei Nickil ega minul pole mingeid alibisid vaja. Me oleme kõigest sellest silmakirjast lahti öelnud, kui leppisime kokku, et kui kumbki meist tahab oma teed minna, ei tee teine sellele mingeid takistusi. Me ei ole abielus nuhkimise ja valedega ega ka üksteise kallal näägutamiseks. Me moodustame partnerluse vastastikuse paremuse kasuks.”
“Saan aru, see on kapital. Aga kuidas sa võid kindel olla, et kui Nick tahab muutust, pead sa talle ikka kasulikuks, et tal see oleks?”
Nimelt see oligi punkt, mis Susyt kõige enam piinas; ta küsis endalt sageli, kas sama moment samavõrra piinab ka Nicki.
“Ma loodan, et mul on piisavalt tervet mõistust…” alustas ta.
“Oh jaa, muidugi. Just terve mõistus on see, millega te mõlemad tahate põhjendada oma väiteid, ükspuha, mille üle teie väitlus käib.”
Niisugune läbinägelikkuse välgatus ajas Susy segadusse ning ta ütles veidi ärritatult: “Ja mida sina siis teed, kui abiellud…? Vaiksemalt, Streffy! Sa ei tohi niimoodi karjuda – kõik gondlid jäävad seisma ja meid vahtima!”
“Mis mina sinna parata saan?” Mees kiikus oma tooliga ette-taha. ““Kui sa abiellud,” ütleb ta: “Streffy, mida sa oled otsustanud teha, kui järsku muutud märatsevaks maniakiks?””
“Ma ei mõelnud midagi säärast. Kui su onu või su onupoeg peaks hinge heitma, abiellud nagunii jalamaid, sa tead seda ise väga hästi.”
“Oh, nüüd sa räägid juba äriasjadest.” Ta ristas oma pikad käed, nõjatus palkonile ja vaatas all sumedalt virvendavale, tuledest vilkuvale kanaliveele. “Sellisel juhul ma ütleksin: “Susan, mu südamekallike, Susan, nüüd, kui sa jumaliku ettehoolduse armulise sekkumise tagajärjel oled saanud Altringhami krahvinnaks Suurbritannia aadelkonnas ning d’Amblay ja Dunsterville’i parunessiks Iirimaa ja Šotimaa aadelkonnas, tänan sind, et pead meeles, et oled Suurbritannia ühe kõige iidsema perekonna liige – ja et keegi ei tohi seda teada saada.””
Susy naeris. “Me teame, mida need hoiatused tähendavad! Mul on oma nimekaimust kahju.”
Mees pööras järsult pead ja heitis talle oma inetu väikese silma nurgast kiire pilgu. “Kas maailmas on siis veel Susani-nimelisi naisi?”
“Ma loodan küll, kui nimi on kõige olulisem. Isegi kui Nick mu minema saadab, ära minuga selle programmi läbi viimisel arvesta. Olen seda liigagi tihti näinud teoks tehtavat.”
“Noh, hüva! Niipalju kui mina tean, on Altringhamis kõik parima tervise juures.” Streffy sobras taskutes, tõmbas välja täitesulepea ning taskurätiku, millele see oli tinti lekitanud, viimaks üsna käkras sigaretipaki. Pannud sigareti põlema ja asjad taskusse tagasi, jätkas ta rahulikult: “Nüüd ütle mulle, kuidas sul õnnestus Gillow’dega asjad klaariks teha? Ursula jooksis amokki, kui olin mullu suvel Newportis; just siis hakkas rahvas rääkima, et tahad Nickiga abielluda. Mina kartsin, et ta torkab sulle kaika kodaratesse, siis aga sain teada, et ta pistis sulle hoopis priske tšeki pihku.”
Susy oli vait. Streffordi ilmumise hetkest peale oli ta teadnud, et selle küsimuse esitab mees varem või hiljem nagunii. Streffy oli uudishimulik nagu pärdik, ja kui ta oli otsustanud midagi teada saada, oli mõttetu mehe tähelepanu kõrvale juhtida. Pärast kõhklushetke ütles Susy: “Ma flirtisin Frediga. See oli tüütu, aga ta käitus väga sündsalt.”
“Muidugi sündsalt – vaene Fred. Ja sa ajasid Ursulale hirmu nahka!”
“Noh – piisavalt. Aga siis õnnekombel tuli Roomast see noor Nerone Altineri: ta tuli New Yorki tööd otsima, insenerina. Ja Ursula viis Fredi niikaugele, et too leidis noormehele koha nende metallurgiatööstuses.” Susy vaikis jälle, siis aga lisas ägedalt: “Streffy! Kui sa teaksid, kui väga ma sihukesi asju vihkan. Parem oleks, kui Nick praegu sisse astuks ja ütleks mulle ausalt ja otse, nagu tal kombeks on, et ta sõidab ära koos…”
“Koos Coral Hicksiga?” pakkus Strefford.
Naine naeris. “See vaeseke Coral Hicks! Mis küll sundis sind Hicksidele mõtlema?”
“Sest kohtasin neid Capril. Nad on oma laevaga lõbusõidul; ja ütlesid, et tahavad siia tulla.”
“Milline nuhtlus! Ma tõesti loodan, et nad meid üles ei leia. Nad olid Nicki vastu nii õudselt kenad, kui ta nendega Indiasse kaasa läks; pealegi on nad nii lihtsameelsed, et arvavad, nagu oleks tal nüüd suur rõõm neid näha.”
Strefford sihtis sigaretikoniga üht turbanit kandvat turisti, kes oli pilgu tõstnud reisiteatmikult ning vahtis ainiti palee fassaadi. “Ah,” pomises ta rahuldustundega, kui nägi, et lask toimis. Siis sõnas: “Coral Hicksist kasvab päris ilus tüdruk.”
“Oh, Streffy, mis sa unistad! See matsakas prillidega plika, pahkluud nagu pakud! Vaene proua Hicks ütles Nickile vahel: “Kui härra Hicks ja mina hakkasime Coralile koolitust otsima, siis arvasime, et Euroopas on kultuuri järele kõrgem nõudlus, kui see nüüd paistab olevat.””
“No küll sa näed: selle tüdruku haridus ei saa talle takistuseks, kui ta kord on otsustanud midagi tahta. Niisiis, kui Nick sisse astuks ja ütleks, et läheb ära koos…”
“Siis oleksin tänulik, et koos sihukese peletisega nagu see Coral! Aga tead,” lisas Susy muiates, “me oleme kokku leppinud, et sel aastal seda ei juhtu.”
VI peatükk
Susy leidis, et Strefford on pärast esimest totruste puistamist ebaharilikult lahke ja osavõtlik. Huvi, mida ta ilmutas Susy ja Nicki tuleviku vastu, ei tundunud lähtuvat tema tavalisest teadusliku uudishimu vaimust, vaid ehtsast, lihtsast sõprustundest. Streffordile võimaldati privileeg lugeda Nicki esimest peatükki, millest mees kujundas nõnda soodsa arvamuse, et kõneles karmilt Susyga, kui tähtis on abikaasat töötamise ajal mitte segada; tema üldine heasoovlikkus ulatus koguni selleni, et ilmutas isalikku huvi Clarissa Vanderlyni vastu. Strefford oli lastega alati hästi läbi saanud, siiski end selleks sundides ja vaevaliselt, ikka oma sõltumatust säilitades ning valvel olles, et lapsed teda tüütama ei hakkaks. Susy polnud veel kunagi näinud, et mees oleks need ettevaatusabinõud nii täielikult unustanud, kui Clarissaga suheldes.
“Vaene väike naljanina! Kes ta järele vaatab, kui sina ja Nick siit läinud olete? Kas tahad mulle öelda, et Ellie lasi guvernandi lahti ja läks minema ning ei leidnud kedagi tema asemele?”
“Minu meelest ta lootis, et mina olen asendaja,” lausus Susy veidi karedal häälel. Esines hetki, kus tema kohustused Clarissa suhtes tundusid olevat eriti rõhuvad. Mil iganes ta koos Nickiga välja läks, jälitas teda nägemus, et üks väike kuju seisab palkonil ja lehvitab neile igatsevalt.
“Ah, see on täpselt Ellie moodi: sa ju oletasid niikuinii, et kui ta selle kõik sulle laenab, nõuab ta vastuteenet. Aga ma ei usu, et ta teadis, kui tundlik
