ära ja minema visata kogu inimmaterjali, mis ta teele sattus, aga nüüd hakkas ta lootma, et Nick ei mäleta tema soovitust Hicksidele sarnast mõõtu andma. Isegi kui ei olnud eriti meeldiv näha suurt jahti ukse all loksumas kõigil kuldsetel päevadel ja hõbevalgetel öödel, oleks Hickside siiras austus Nicki vastu tekitanud Susys süümepiinu, kui nad eemal oleksid olnud. Ta hakkas isegi taipama, et need inimesed meeldivad talle järjest enam ja see meeldivus sugenes nimelt neist isikuomadustest, mida ta kunagi oli pahaks pannud. Susy oli saanud piisavalt väljaõpet ülesannetes, mis nõudsid, et priske rahakotiga inimesed talle meeldiksid; selles osas oli tema möönduste ja vabandavate asjaolude leidmise varu ammendamatu. Kuid need tavalised inimesed pidid olema edukad; ja probleem oli selles, et Hicksid olid tema mõõdupuu järgi läbikukkunud inimesed. Mitte ainult seetõttu, et nad olid naeruväärsed; seda olid, taevas paraku, ka paljud nende rivaalid. Kuid Hicksid olid nii naeruväärsed kui edutud. Järjekindlalt olid nad vastu pannud kogenud nõuandjate pingutustele, kes püüdsid neid ülespoole aidata. Nad leidsid alati üles valed inimesed, korraldasid valet sorti pidusid ja kulutasid miljoneid asjade peale, millest ei hoolinud ükski inimene, kellest midagi olenes. Alati uskusid nad kirglikult mingitesse “liikumistesse”, “asjade algpõhjustesse”, “ideaalidesse” ning alati saatsid neid nende viimaste uskumuste esindajad; ning alati tahtsid nad, et teisedki kuulaksid mõne luidra, tuunikat kandva naise loengut; või lasksid end maalida mõnel hullul, kes oli alati moest maha jäänud.
See kõik oleks vanasti vaid suurendanud Susy halvakspanu; nüüd aga leidis ta, et talle meeldivad Hicksid just nende möödalaskmiste tõttu. Teda liigutas nende lihtne heausklikkus, nende eraldatus keset kummalisi apostleid ja parasiite, nende triivimine võõras ja ükskõikses maailmas ühes selle hoolikalt kokkupandud rühmaga, millest Eldorada Tooker, arst ja kaks sekretäri moodustasid välimise kaitsetõkke; ning nende enesehinnang, mis tähendas mingi iidse ja siniverelise kultuuri kollektiivset reinkarnatsiooni, millele proua Hicks leidis sobiva sümboolse nimetuse: “renessanslik õukond”. Eldorada oli mõistagi nende peamine preestrinna; aga isegi nende iseäranis “särava mõistusega” ja moodsad noored sekretärid, härra Beck ja härra Buttles, ilmutasid liigutavat kalduvust nende vaateid jagada ning ütlesid proua Hicksi kohta, et ta “toetab suurt kunsti”, nagu räägiksid Pandolfinost, kes ülistab Medicite piiritut heldust.
“Ma hakkan tõesti Hicksidest hoolima; ma usun, et oleksin ka siis nende vastu viisakas, kui nad peatuksid Danieli juures,” ütles Susy Streffordile.
“Ja isegi siis, kui sul endal oleks selline jaht?” torkas mees; ning Susyle tundus, et seekord ei tabanud tema nöökamine märki.
Lõpututel juunipäevadel kandis Ibis neid kaugele võlutud kallastele; nad rändasid mööda Euganeia vulkaanilisi mägesid, nägid Aquileiat ja Pomposat ja Ravennat. Võõrustajad oleksid neid veelgi kaugemale viinud, üle Aadria mere ja Egeuse kuldsesse võrgustikku; kuid Susy trotsis seda Nicki igapäevase režiimi rikkumist ning ka mees ise eelistas oma töö juurde jääda. Nüüd aga kirjutas ta ainult varahommikuti, seega asusid nad enamasti teele enne keskpäeva ning jõudsid tagasi rannajärve madalate tulede valgusse hilisõhtul. Mehe töö edenes ning sedamööda, kuidas üks lehekülg järgnes teisele, hakkas Susy ähmaselt, ehkki kindlalt tajuma, et igaüks neist sisaldas varjatud energiavarusid; midagi mehe hinges võttis aegamööda kuju, ning see miski võis viimaks muuta nende mõlema elu. Mil moel see võis toimuda, seda ei suutnud ta veel ette näha: ta lihtsalt tundis, et kui mees on valinud töö ja selle juurde jäänud, olgugi vaid mõne roosilise suvenädala vältel, siis oli mees juba omandanud teise hääletooni, kui lausus “Jah” või “Ei.”
VII peatükk
Et mingi uus ferment tema sees oma tööd teeb, sellest oli Nick Lansing ka ise teadlik. Ta oli parem kohtunik oma raamatu üle, mida üritas kirjutada, kui Susy või isegi Strefford; ta tundis selle nõrkusi, reetlikkusi, kalduvust lipsata käest, kui ise arvas, et haare on kõige kindlam; kuid ta teadis ka, et nimelt sel hetkel, kui näis, et teda on lõplikult alt veetud, on ta äkitselt tagasi ja peksab oma laiade tiibadega talle näkku.
Tal polnud pettekujutelmi raamatu ärilise edu suhtes, ning oli võpatanud, mitte rõõmustanud, kui Susy mainis, et talle meenub Marius. Tema raamatu pealkirjaks pidi saama “Aleksander Suure kannupoiss”. Nicki kujutlusvõimet innustas idee kujutada noore vallutaja rännakut üle Aasia muinasjutuliste väljade: talle meeldisid kirjeldused ning ta tundis ähmaselt, et ilukirjanduse varju all saaks ta arendada oma teooriat idamaade mõjust lääne kunstile vähema eruditsiooniga, kui oleks nõudnud püüdlus panna oma mõtted teadustöö vormi. Ta tundis oma teemat piisavalt, et teada – ta ei tea piisavalt, et sellest kirjutada; kuid ta lohutas ennast meenutusega, et Wilhelm Vallutaja on üle elanud palju raskeid pakse köiteid esteetikast; ning enesepõlguse hetkedel tõi ta teksti Susyle hinnata, ent siis leidis taas võltsimatut rõõmu ettevõetud üritusest.
Ei iialgi, ei iial varem polnud ta tundnud end nii piiritult õnnelikuna. Usina, ent tüütu kirjatöö ajad olid sisendanud Nickile harjumuse olla piinlikult korrektne, ja nüüd kandis see harjumus inspiratsiooni hiilgavaid rõivaid. Tema varasemad riskantsed kirjanduslikud katsed olid olnud pelglikud ja algelised: kui praegune kasvas ja muutus ta käe all aina jõulisemaks, siis pidid selle põhjuseks olema täiesti erinevad elutingimused. Tal polnud elumuresid, tal oli turvaline olla, ta oli rahul, ning esimest korda pärast varast noorust, enne ema surma, oli tal tunne, et peab kellegi järele valvama; tal on keegi, kes on tema erilise hoole all, keegi, kelle ees ta peab vastutama enda ja oma tegude eest nii, nagu ta polnud tundnud end vastutavana rutakate ja ükskõiksete inimeste eest, kelle hulgas ta oli heaks arvanud elada.
Susyl olid samad standardid nagu neil inimestelgi: ta kõneles nendega ühist keelt, ehkki tundis muidki keeli, ta jagas nende mõnusat elu, ehkki ei kummardanud nende iidoleid. Ent alates hetkest kui naisest oli saanud tema varandus, oli Nickis hakanud arenema mõistmine, et naine vastab tema sügavas sisimas istuvale vajadusele austuse järele. Naine oli tema oma, mees oli ta valinud, Susy oli võtnud üle koha Lansingi perekonna naiste pikas reas, keda olid armastanud, austanud ja küllap ka petnud hulk Lansingi mehi. Nick ei üritanudki selle asjaolu loogikat mõista, ent fakt, et nimelt see naine oli tema abikaasa, andis ta hajevil impulssidele eesmärgi ja terviklikkuse, ning ettevõetud tööülesandele salapärase nimbuse.
Kord või paar nende abielu alguspäevil oli mees endalt kerge külmajudinaga küsinud, mis juhtub siis, kui Susy peaks tüütuks muutuma. Seda oli temaga juhtunud teiste naiste puhul, kellega ta esimesed emotsioonid polnud vähem erksad kui need, mida tekitas Susy. Rolli, mida Nick Lansing oli mänginud eelmistes armusuhetes, võis tõesti kokku võtta mälestusväärse lausega: “Ma olen jahimees ja ma olen jahisaak,” kuna muutumatult oli ta lakanud olemast esimene ainult selleks, et avastada end teisena nimetatud rollis. Sellised kogemused tekitasid tänini teravat valu, kuivõrd tema kaastunne jälitaja vastu oli vaid veidi vähem terav kui ta enesehaletsus; ent kuna tal endast alati rohkem kahju oli, siis lõppes kogu lugu ikka ja jälle jälitatava rollist loobumisega.
Kõik need eelmise elu kogemused tundusid nüüd täiesti kõlbmatud uue inimese puhul, kelleks ta oli saanud. Ta ei suutnud kujutella, kuidas Susy võiks talle tüütav olla – või kuidas ta püüaks tema eest pageda, kui see nii oleks. Ta ei suutnud kujutleda naist vaenlase rollis, ega ka kuriteole kaasaaitajana, kuivõrd kaasosaline on võimalik vaenlane: see oli inimene, kellega koos, mingi senikuulmatu ime läbi, sai maitsta rõõmu, mis on suurem kui rõõm sõprusest, aga kes, isegi kui need põgusad ekstaasid olid möödas, jäi endiselt lihtsalt ja kindlalt ta sõbraks.
Need uued tunded ei mõjutanud tema üldist ellusuhtumist: need pelgalt kinnitasid tema usku inimolu viimsesse mõttesse kui “rõõmsasse olekusse”. Kunagi varem polnud ta nii põhjalikult nautinud asju, mida ta alati oli nautinud. Hea lõunasöök polnud tema jaoks kunagi nii hea olnud, päikeseloojang nii ilus kui nüüd; tal oli hea meel, et hindas mõlemat võrdselt kõrgelt. Ta oli uhke Susy terava taibu ja eelarvamustest vaba oleku üle: ta ei saanud Nicki jaoks olla enam liiga “modernne” nüüd, kui naine kuulus talle.
