Kuupaiste heiastused. Edith Wharton

Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Kuupaiste heiastused - Edith Wharton страница 12

Kuupaiste heiastused - Edith Wharton

Скачать книгу

Ellie Vanderlyn polnud silmapiirile ilmunud, ning hakkas vaikselt lootma, et palee jääb nende kätte ka ülejäänud suveks. Kui nii, siis oleks tal aega oma raamat lõpetada; ja Susy võiks tallele panna väikese intressi nende pulmadeks saadud tšekkidelt; ja siis juba võiks nende nõiduslik aasta saada kaheks selliseks.

      Hooaeg oli hiline ning nende ja Streffordi viibimine Veneetsias oli juba tõmmanud sinna kokku mitmeid üle ilma rändavaid seltskonna liikmeid. See oli neile ükskõiksetele, kuid ühtehoidvatele inimestele omane, et nad ei suutnud iialgi üksteisest liiga kaua eemal viibida, tundmata ähmast ebamugavust. Lansing oli selle tundega tuttav. Ta oli endas selle torkeid tundnud ning sageli märganud niisuguseid paineid teistes. Vaevu oli see tugevam kui nõrk näriv tundmus, mis meenutab teeaja saabumist inimesele, kes on korralikult hommikust söönud ja ootab sama külluslikku õhtusööki; ent selline tundmus andis ajendi midagi teha inimestele, kel polnud midagi teha, ühtlasi aitas paljudel kõhklevatel hingedel saada üle iga-aastasest raskusest otsustada Deauville’i ja St. Moritzi, Biarritzi ja Capri vahel.

      Nick ei olnud üllatunud, kui sai teada, et tol suvel oli moeks muutunud Veneetsiast läbi hüpata ja Lansingid üle vaadata. Streffy oli eeskuju näidanud, ja Streffy eeskuju järgiti alati. Ning Susy abielu oli endiselt kaastundlike poolt- ja lahkarvamuste teema. Inimesed teadsid nende lugu pulmatšekkidega ja neid huvitas, kui kauaks nad on suutnud need kestma panna. Sel hooajal oli saanud äkki oluliseks aidata pikendada nende mesinädalaid sellele seikluslikule paarile üksteise võidu majutusi pakkudes. Enne kui juunikuu läbi sai, peesitas kamp sõpru koos Lansingitega Lido rannal.

      Nick leidis ootamatult, et nende saabumine häirib teda. Igasugu kommentaaride ja uudishimutsemiste vältimiseks pani ta raamatu kõrvale ning keelas Susyl sellest rääkida selgitusega, et tal on vaja lühikest puhkust. Naine nõustus sellega otsekohe ja liigagi agaralt, valvates nüüd, et mehel ei tekiks tahtmist töötada, sama armukadedalt, nagu polnud heaks kiitnud tema laisklemist. Nick oli piisavalt ettevaatlik, et naine ei avastaks tõsiasja: muutus tema päevakavas langes kokku asjaoluga, et ta oli raamatus raske punktini jõudnud. Kuigi tal polnud kirjutamisest loobumisest kahju, avastas ta, et jõudeelu rusub teda. Esimest korda oma elus leidis Nick, et tavaline seltskondlik ajaviitmine oli kaotanud oma võlu; mitte seepärast, et teised ajaviitjad oleksid olnud vähem vaimukad kui enne, vaid seetõttu, et vahepeal oli ta kogenud midagi mõõtmatult paremat. Ta oli alati tundnud end sellest tavapärasest seltskonnast üle olevat, nüüd aga oli ta paremus liiga suur: tõepoolest, teiste suhtes sai see vaevalt enam aus olla.

      Esmalt oli ta end meelitanud mõttega, et Susy jagab ta tundeid; ent ta märkas pahameelega, et nende sõprade saabumine tegi naise erksamaks. Tundus, nagu oleks sisemine hõõgus, mis talle uut ilu oli kinkinud, jagunenud nüüd nagu tuhandes peeglikillus vastu helkides nimelt selle seltskonna kohalolu tõttu, keda nad olid Veneetsiasse vältima tulnud.

      Lansing oli kergelt ärritunud; ja kui ta küsis, kuidas Susyle meeldib jälle vana kambaga kokku saada, kasvas ta ärritus naise naeruga pooleks vastusest, et ta loodab südamest ainult üht – et need vaesekesed ei mõistaks, kui hirmsasti nad teda tüütavad. Selle vastuse ilmne ebasiirus oli Lansingile šokk. Ta teadis, et Susy pole tegelikult tüdinud, ja ta mõistis, et naine oli lihtsalt ta tunded läbi näinud ja need vaistlikult omaks võtnud: et siitpeale mõtleb naine alati nii nagu tema. Et sellele hirmule kinnitust leida, sõnas ta ükskõikselt: “Ah, ükspuha, päris lõbus on nendega veidi ringi tolkneda,” ja naine vastas otsekohe ning samaväärse veendumusega: “Jah, eks ole? Vanad head tuttavad – ikka sama asi!”

      Hirm tuleviku ees tervitas Lansingit taas tuttava jääkülma puudutusega. Susy sõltumatus ja enesekindlus oli olnud üks tema ligitõmbavamaid omadusi; kui naine tahab muutuda nende meeldivas duetis tema arvamuste kajaks, tekib oht, et sellest saab peagi kõige igavam monoloog maailmas. Nick unustas, et viis minutit tagasi oli ta pahaks pannud naise rõõmu vanu sõpru nähes; ning hetkeks leidis ta, et näeb sentimentaalse elu peadpööritavat, lahendamatut mõistatust: olla erinev tähendab pahandusi – kõigega päri olemine tähendab üksluisust.

      Taas kord tuli talle pähe, kas ta on põhimõtteliselt üldse abielumeheks kõlblik; ja meeleheitest säästis teda vaid meenutus, et Susy järeleandlikkus tema tujudele tõenäoliselt ei kesta kaua. Aga ka siis ei tulnud Lansingile pähe mõelda asjaolule, et tema kartused on ülepingutatud, kuna nendevaheline side pidi olemagi ju ajutine. Erilaadsest teineteisemõistmisest, millel nende abielu rajanes, ei olnud jäänud jälgegi mehe mõtetesse Susyst; mõte, et nii tema kui naine võivad igal ajal vastastikuse kasu nimel teineteisest lahkuda, oli juba ammu taandarenenud vana anekdoodi tontlikuks varjuks.

      Pärast nädalat-paari seltskonnaelu hakkas Nickile pärale jõudma, et vanadest sõpradest tüütavad teda kõige vähem Hicksid. Nad olid Ibise pardalt kolinud ühte korterisse hiigelsuures lagunevas palazzo’s Canareggio lähedal. Nad olid selle üürinud ühelt maalikunstnikult (üks nende uusim avastus) ning filosoofiliselt loobunud moodsatest mugavustest ühe hindamatu eelise, nimelt “loomingulise õhkkonna” kasuks. Selles privilegeeritud õhustikus kogusid nad enda ümber hariliku segaseltskonna vaiksetest püüdlikest inimestest ja lärmakatest uute teooriate kuulutajatest, ise kübetki aimamata, kui erineval tasemel olid nende erinevad külalised, ent särasid veendumusest, et viimaks ometi asuvad nad tarkuse allikal.

      Vanadel aegadel oleks Lansing saanud vähemalt pool tundi lõbu, mis järgnes tüütule pärastlõunale, kui vaatas proua Hicksi, hiigelsuurt ja juveelidega üle külvatud, istumas vaikse arheoloogi-professori ja kõrgelaubalise helilooja või uusima tantsusammu uusima ülempreestri vahel, samas kui härra Hicks, rõõmust punetav nägu valge krae kohal, hoolitses, et šampanjat voolaks rikkalikumalt kui inimeste juttu, ja noored sekretärid püüdsid usinalt “sammu pidada” prohvetlike ettekuulutuste ja eruditsiooni sogastes voogudes. Kuid Lansing oli nüüd muutunud. Seni oli kontrast vanade sõprade ja Hickside vahel muutnud nad kõige talumatumateks; nüüd oli pagemine nendesamade sõprade eest muutnud nad meeldivaks, isegi huvitavaks. Ikkagi oli midagi muud viibida inimeste seas, kes ei pidanud Veneetsiat ainult kohaks, kus supelda ja abielu rikkuda, vaid kes olid aupaklikult, ehkki kobavalt teadlikud, et asuvad millegi unikaalse ja asendamatu läheduses, ning on otsustanud sellest privileegist viimase võtta.

      “Lõppude lõpuks,” ütles Nick endale ühel õhtul, kui ta pilk eksles, nagu haigusest paraneva lihtsas rõõmus, ühelt rahulolevalt näolt teisele, “lõppude lõpuks on neil ju mingi religioon…” See fraas jahmatas teda niipea, kui teadvusse jõudis, kuna see näitas uut elementi tema enese vaimses seisundis ning oli tõepoolest võti tema uute tunnete juurde Hickside vastu. Nende lootusetult sassis iha suurte mõtete ja tunnete järele oli kooskõlas ta enda uue maailmavaatega: inimesed, kes kui tahes ähmaselt tundsid elu imelisust ja raskust, peavad sestpeale alati olema talle lähemal kui need, keda hinnati üksnes nende pangaarve järgi. Järele mõeldes oletas ta, et seda ta oligi silmas pidanud mõttega, et Hicksidel on “mingi religioon”…

      Mõni päev hiljem segas ootamatult ta heaolu Fred Gillow’ saabumine. Lansing oli alati mõneti sallivalt suhtunud meeldivasse Gillow’sse, kes oli pikk, alati naeratav ja vaikne noormees, kelle ainus erk ja püsiv huvi oli mitte märkamata jätta miskit, mida tema varandus ja seisus oleksid saanud võimaldada. Millist tegelikku kasu ta oma kogemustest sai, ei suutnud ära arvata Lansing, kes oli oma tagasihoidlikke seiklusi alati põhjani läbi elanud; kuid ta oli alati kahtlustanud, et see priiskaja Fred pole midagi enamat kui hästi varjatud kõrvaltvaataja. Nüüd hakkas ta esimest korda seda meest teises valguses nägema. Gillow’de paar oli tegelikult üks häiriv plekk Nicki südametunnistusel. Esiteks ei rääkinud tema ega ka Susy neist kunagi nii palju kui oma seltskonna teistest liikmetest: nad olid delikaatselt hoidunud selle nime mainimisest sest ajast saadik, kui Susy oli Lansingi juurde tulnud ja mehele öelnud, et Ursula Gillow oli palunud tal Nickist eemale hoida. Ja seda kuni nende järgmise kohtumiseni vahetult enne nende kihlumist, kui Ursula oli ilmunud jalustrabava karjatusega: “Siin on teile esimene pulmakingitus! Üks rabavalt ilus tšekk Fredilt ja Ursulalt!”

      Lansing teadis, et hulk kaastundlikke

Скачать книгу