seal on roheline tšilli, boss,” ütles hääl otse tema kõrva ääres ja Bjarne Møller keeras ehmunult ringi – talle vaatas vastu Harry märg punaselaiguline nägu. „Paar sellist, lisaks mõni viil ingverit ja sa saad tom yam’i supi. Su kõrvad hakkavad selle peale auru ajama, kuid sa higistad omajagu sodi välja.”
„Tundub, nagu oleksid isegi seda nüüdsama proovinud, Harry.”
„Kõigest väike jalgrattaduell Halvorseniga.”
„Ah soo? Ja mis sul seal käes on?”
„Tšilli. Väike ja punane.”
„Ma ei teadnudki, et sa süüa teed.”
Harry vaatas kerge imestusega tšillipakki, nagu oleks see ka tema jaoks uudis. „Muideks tore, et ma sind kohtasin, boss. Meil on probleem.”
Møller tundis, kuidas ta peanahk kihelema hakkab.
„Ma ei tea, kes see oli, kes otsustas, et Ivarsson juhib Bogstadveieni mõrva uurimist, aga see ei toimi.”
Møller pani nimekirja ostukorvi. „Kui kaua te nüüd koos töötanud olete? Kaks päeva?”
„Mitte selles ei ole asi, boss.”
„Kas sa ei võiks ometi kord lihtsalt uurimisega tegelda, Harry? Ja lasta teistel otsustada, kuidas seda korraldada. Sa ei pruugi jäädavaid kahjustusi saada, kui proovid, kuidas on mitte opositsioonis olla.”
„Ma tahan lihtsalt, et juhtum kiiresti lahendatud saaks, boss. Siis võin selle teise juhtumiga tegeleda, tead ju küll.”
„Jah, ma tean. Kuid sa oled sellega kauem tegelenud kui pool aastat, mis ma sulle lubasin, ja ma ei saa seda lubada, et kasutame aega ja ressursse isiklikest soovidest ja tunnetest lähtudes, Harry.”
„Ta oli meie kolleeg, boss.”
„Ma tean!” nähvas Møller. Ta hoidis end tagasi, vaatas ringi ja jätkas vaiksemal häälel: „Mis sul mureks on, Harry?”
„Nad on harjunud rööve uurima ja Ivarsson ei ole absoluutselt konstruktiivsetest täiendustest huvitatud.”
Bjarne Møller pidi naeratama, kui kujutas endale ette Harry „konstruktiivseid täiendusi”. Harry kummardus ettepoole ja rääkis kiiresti ja tungivalt:
„Mis on esimene asi, mida me küsime, kui keegi on toime pannud mõrva, boss? Miks, mis on motiiv, eks ole? Rööviosakonnas peavad nad nii loomulikuks, et motiiviks on raha, et ei vaevu isegi küsimust esitama.”
„Ja mis sa siis arvad, mis motiiviks on?”
„Ma ei arva midagi, minu meelest kasutavad nad lihtsalt vale metoodikat.”
„Teistsugust metoodikat, Harry, teistsugust. Ma pean need juurikavärgid ära ostma ja koju minema, nii et ütle, mida sa tahad.”
„Ma tahan, et sa räägiksid nendega, kellega rääkima pead, nii et ma saaksin ühe neist kampa võtta ja omal käel tegutseda.”
„Uurimisrühmast kõrvale astuda?”
„Paralleelselt uurida.”
„Harry…”
„Niimoodi saime Punarinna kätte, mäletad?”
„Harry, ma ei saa sekkuda…”
„Ma tahan Beate Lønni endale appi ja me hakkame otsast pihta. Ivarsson hakkab juba praegu ummikusse sõitma ja …”
„Harry!”
„Jah?”
„Mis tegelikult selle põhjuseks on?”
Harry vahetas tooni. „Ma ei suuda selle krokodilliga koos töötada.”
„Ivarssoniga?”
„Ma saadan varsti midagi väga rumalat korda.”
Bjarne Mølleri kulmud koondusid nina kohal mustaks V-täheks: „Kas see oli ähvardus?”
Harry asetas käe Mølleri õlale. „Üksainus teene, boss. Ma ei palu siis enam kunagi midagi. Mitte kunagi.”
Møller torises. Mitu korda oli ta aastate jooksul Harry pärast oma pea pakule pannud, selle asemel et vanemate kolleegide heatahtlikku karjäärinõuannet kuulda võtta ja sellest etteaimamatust uurijast eemale hoida? Ainus asi, mille peale Harry Hole puhul kindel võis olla, oli see, et ühel päeval läheb midagi tõeliselt nihu. Aga kuna tema ja Harry olid seni alati imelikul kombel jalgadele maandunud, polnud keegi saanud midagi dramaatilist ette võtta. Praeguseni. Aga kõige huvitavam küsimus oli järgmine: miks ta seda tegi? Ta vaatas Harry poole. Alkohoolik. Riiukukk. Aeg-ajalt talumatult ülbe ja kange kui oinas. Ja Waaleri kõrval tema parim uurija.
„Sa hoiad end vaos, Harry. Muidu saadan su kirjutuslaua taha ja keeran ukse lukku. Arusaadav?”
„Vastu võetud, boss.”
Møller ohkas. „Mul on homme kokkusaamine järelevalve juhi ja politseiülemaga. Vaatame seda asja. Aga ma ei luba midagi, kas sa kuuled?”
„Just nii, boss. Tervita prouat.”
Harry pööras minnes veel kord ringi. „Koriander on alumise riiuli vasakus ääres.”
Bjarne Møller jäi ostukorvi põrnitsema, kui Harry oli poest välja läinud. Nüüd tuli talle meelde, miks ta seda tegi. Talle meeldis see alkoholilembene riiakas oinas.
7. PEATÜKK
Valge kuningas
Harry noogutas ühele püsikundele ja istus laua taha, mis seisis Waldemar Thranes gate poole avaneva kitsa krobelise klaasiga akna all. Tema selja taga seinal rippus suur maal, päikesepaisteline päev Youngstorgeti platsil, kus silinderkaabudega mehed tervitasid rõõmsalt päikesevarjudega naisi. Suuremat kontrasti kui maali ning igavese sügishämaruse ja Schrøderi restorani peaaegu et harda pärastlõunase vaikuse vahel polnud ilmselt olemas.
„Tore, et tulla said,” ütles Harry tüsedusele kalduvale mehele, kes istus juba laua ääres. Polnud raske märgata, et tema polnud seal püsiklient. Mitte tänu elegantsele tviidjakile ega punasetäpilisele kaelasidemele, vaid seetõttu, et ta istus ja segas lusikaga valges kruusis teed, mis seisis õllelõhnalisel linal, milles olid mustad sigaretijäljed. Too juhuslik külastaja oli psühholoog Ståle Aune, omal alal riigi paremaid ja asjatundja, kes oli Oslo politseile palju rõõmu toonud. Ja natuke ka muret, sest Aune oli läbinisti usaldusväärne mees, kes kaitses oma puutumatust ega tulnud kunagi ühegi kohtuasja puhul välja avaldusega, millele tal polnud sajaprotsendilist teaduslikku katet. Ja kuna psühholoogias saab harva midagi teaduslikult tõestada, tuli tihti ette, et temast sai riikliku süüdistaja tunnistajana kaitsja parim sõber, sest tema külvatud kahtlus tuli üldjuhul süüalusele kasuks. Politseinikuna oli Harry psühholoog Aune ekspertiisi kasutanud sama kaua, kui oli teda oma kolleegiks pidanud. Ja alkohoolikuna oli Harry end sellele soojale, arukale ja mõnusalt üleolevale mehele nii põhjalikult paljastanud, et ta võinuks – mõnel survealusel silmapilgul – hakata teda sõbrakski nimetama.
„Nii et see siin on sinu pelgupaik?” ütles Aune.
„Jah,”
