Muretu. Jo Nesbø
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Muretu - Jo Nesbø страница 17
Harry tõusis toolilt, leidis telefoni automaatvastaja kõrvalt naise mobiilinumbri ja valis selle. Telefon kutsus neli korda, enne kui teises otsas vastati.
„Tere, Harry.”
„Tere. Kuidas sa teadsid, et see mina olen?”
Madal sügav naer. „Kus sa küll viimased aastad elanud oled, Harry?”
„Siin. Ja seal. Kas ma tegin ennast lolliks?”
Naine naeris valjemini.
„Aa, sa näed mu numbrit telefoniekraanil. Küll ma olen loll.” Harry kuulis, kui totakalt see kõlas, aga sellest polnud midagi, oluline oli öelda, mis tal öelda oli, ja toru ära panna. Üks, kaks ja valmis. „Kuule, Anna, see meie tänaõhtune kokkulepe…”
„Ära ole lapsik, Harry.”
„Lapsik?”
„Ma teen parasjagu aastatuhande parimat karrit. Ja kui sa kardad, et ma su ära võrgutan, pead sa pettuma. Ma arvan lihtsalt, et me võlgneme teineteisele mõne tunni õhtusöögilauas, et pisut vestelda. Mälestusi heietada. Paar arusaamatust sellest ajast ära klaarida. Või vahest mitte. Vahest ainult veidi naerda. Oli sul tšilli meeles?”
„Noh. Jah.”
„Tore! Täpselt kell kaheksa, okei?”
„Noh…”
„Kena.”
Kui naine oli toru ära pannud, jäi Harry paigale telefoni vahtima.
8. PEATÜKK
Jalālābād
„Ma tapan su õige pea,” ütles Harry ja pigistas relva külma metalli tugevamini pihku. „Ma tahan lihtsalt, et sa seda teaksid. Mõtleksid selle üle veidi. Tee suu lahti.”
Inimesed olid tema ümber kui vahanukud. Liikumatud, elutud, ebainimlikud. Harry higistas nüüd maski all, veri tuksus meelekohtadel ja iga löök tekitas nüri valu. Ta ei tahtnud näha inimesi enda ümber, ei tahtnud kohata nende etteheitvaid pilke.
„Pane raha kotti,” ütles ta ilma näota inimesele enda ees. „Ja tõmba kott üle pea.”
Näotu hakkas naerma, Harry pööras relva ja lõi talle relvasuuga vastu pead, kuid ei tabanud. Nüüd hakkasid teised ruumis olijad samuti naerma ja Harry vaatas neid läbi maski lõigatud ebaühtlaste aukude. Nad tundusid otsekohe tuttavad. Teise leti taga olev tüdruk sarnanes Birgittaga. Ja ta võis vanduda, et tumedanahaline mees järjekorraautomaadi juures oli Andrew. Ja blond naine lapsevankriga…
„Ema?” sosistas ta.
„Tahad sa raha või mitte?” küsis näotu. „Kakskümmend viis sekundit veel.”
„Mina otsustan, kui palju see aega võtab!” möirgas Harry ja lükkas relvasuu tema mustavasse suhu. „See olid sina, ma teadsin seda algusest peale. Kuue sekundi pärast oled sa surnud. Karda!”
Näota mehel rippus hammas nahariba küljes ja suust voolas verd, kuid ta rääkis, nagu poleks ta seda tähele pannud: „Ma ei saa selle eest vastutada, et me kasutame aega ja ressursse isiklike soovide järgi.” Kuskil hakkas telefon raevukalt helisema.
„Karda! Karda samamoodi, nagu tema kartis!”
„Ettevaatlikult, Harry, ära lase sel kinnisideeks muutuda.” Harry tundis, kuidas suu mälus relvatoru.
„Sa kuradi idioot, ta oli mu kolleeg politseist! Ta oli mu parim…” Mask kleepus Harry suu külge ja tegi hingamise raskeks. Aga näotu hääl jahvatas segamatult edasi: „Tõmbas seitsme tuule poole.”
„… sõber.” Harry vajutas päästiku põhja. Midagi ei juhtunud. Ta avas silmad.
Alguses arvas ta, et oli vaid tukkuma jäänud. Ta istus sellessamas rohelises tugitoolis ja vaatas kustunud teleekraanile. Aga nüüd oli tal jakk. See oli tema peal ja kattis poole näost, ta tundis suus märga nahka. Ja päevavalgus täitis tuba. Siis tundis ta vasarat. See tabas närvi otse silmade taga, üha uuesti ja uuesti, üha halastamatuma täpsusega. Tulemuseks oli ühtaegu üllatav ja hästi teada valu. Ta üritas sündmusi rekonstrueerida. Oli ta Schrøderis maandunud? Oli ta hakanud Anna juures jooma? Aga kõik oli, nagu ta kartis – must. Ta mäletas, et oli pärast telefonikõnet Annaga elutuppa istunud, kuid seejärel valitses tühjus. Samal hetkel ajas magu üles. Harry kummardus üle tooliääre ja kuulis, kuidas okse parketile laksatas. Ta oigas, sulges silmad ja üritas ignoreerida telefoni, mis muudkui helises ja helises. Kui automaatvastaja sisse lülitus, oli ta juba uinunud.
Keegi oleks justkui aja katki lõiganud ja tükkidel kukkuda lasknud. Harry ärkas, aga ootas silmade avamisega hetke, et aru saada, kas tal on parem olla. Ei olnud. Ainsad erinevused olid, et haamrilöögid lajatasid laiemal alal, et toas oli oksehais ja et ta teadis, et ei suuda enam uuesti uinuda. Ta luges kolmeni, tõusis püsti, vaarus kumaras kaheksa sammu vannitoani ja tühjendas taas magu. Ta otsis potiäärest tuge, kuni jälle hingata sai, ja nägi endale üllatuseks, et kollane ollus, mis voolas mööda valget portselani alla, sisaldas mikroskoopilisi punaseid ja rohelisi tükikesi. Tal sai ühe punase tükikese nimetissõrme ja pöidla vahele, viis selle kraani alla, pesi puhtaks ning tõstis vastu valgust. Seejärel pistis tüki ettevaatlikult hammaste vahele ja näris. Tema nägu läks tšilli põletavat mahla tundes krimpsu. Ta pesi näo ja tõusis püsti. Ning nägi peeglist hiigelsuurt sinikat. Elutoa valgus paistis häirivalt silma, kui ta automaatvastaja mängima pani.
„Siin on Beate Lønn. Ma loodan, et ma ei sega, aga Ivarsson ütles, et pean kõigile kohe helistama. On toimunud veel üks rööv. DnB pank Kirkeveienil Frogneri pargi ja Majorstua ristmiku vahel.”
9. PEATÜKK
Udu
Päike oli kadunud terashalli pilvekihi taha, mis oli madalalt Oslofjordi kohalt pärale hiilinud, ja justkui avamänguna ennustatud vihmale puhus lõunatuul vihaste hoogudena. Kirkeveieni majade vihmaveerennid vilistasid ja päikesevarjud paukusid. Puud olid nüüd täiesti alasti, viimasedki värvid paistsid olevat minema pühitud ja Oslo oli muutunud mustvalgeks. Harry kummardus tuule ees ja hoidis taskus kätega jakihõlmu koos. Ta leidis, et viimane allesjäänud nööp oli läinud oma teed, tõenäoliselt millalgi õhtul või öösel, ja see polnud ainus kadunud asi. Kui ta Annale helistama hakkas, et too aitaks õhtut meelde tuletada, oli ta avastanud, et ka mobiiltelefon on läinud. Ja kui ta naisele lauatelefonilt helistas, vastas hääl, kelles Harry arvas ähmaselt ära tundvat ühe kunagise teadustaja, kes teatas, et sel, keda ta parasjagu kätte proovis saada, pole hetkel võimalik vastata, kuid ta võib soovi korral jätta oma numbri või teate. Harry loobus sellest.
Ta oli võrdlemisi ruttu taastunud ja saanud üllatavalt kiiresti jagu soovist edasi juua, põigata läbi liigagi lähedal asuvast alkoholipoest või Schrøderist. Selle asemel käis ta duši all, pani riidesse ja kõndis piki Sofies gatet, möödudes Bisleti staadionist ja Pilestredetist, jättes selja taha Stensparkeni ning jätkas läbi Majorstua. Ta mõtles, mida ta küll joonud oli. Kohustuslike kõhuvalude asemel, mis kõnelesid Jim Beamist, oli kõigile ta meeltele laskunud justkui mingisugune udu ja isegi kõige värskemad tuuleiilid