veeres mööda Harry ninaselga alla ja jäi hetkeks ninaotsale pidama, enne kui alla linale kukkus. Aune vaatas imestunult märga plekki.
„Aeglane termostaat,” ütles Harry. „Ma tegin trenni.”
Aune krimpsutas nina. „Arstina peaksin ma ilmselt aplodeerima, aga filosoofina sean kehale sellise ebamugavuse valmistamise küsimärgi alla.”
Teraskann ja tass maandusid Harry ees. „Tänan, Maja.”
„Süümepiinad,” ütles Aune. „Mõned suudavad neid taluda ainult ennast karistades. Nagu siis, kui sa murdud, Harry. Sinu puhul ei ole alkoholism põgenemine, vaid äärmuslik viis end karistada.”
„Tänan, ma olen sinu suust seda diagnoosi varemgi kuulnud.”
„Kas sa sellepärast teedki nii kõvasti trenni? Süümepiinade pärast?”
Harry kehitas õlgu.
Aune jätkas vaiksemalt: „Kas sa mõtled ikka Elleni peale?”
Harry pilk hüppas üles ja kohtus Aune omaga. Ta tõstis kohvitassi aeglaselt suu juurde ja jõi kaua, enne kui selle nägu krimpsutades lauale tagasi pani. „Ei, praegu pole asi Ellenis. Me ei jõua edasi, aga mitte seepärast, et oleksime halba tööd teinud, seda ma tean. Küll midagi lagedale ilmub, peame vaid kannatlikud olema.”
„Hästi,” ütles Aune. „See pole sinu süü, et Ellen surma sai, pea seda meeles. Ja ära unusta, et kõik su kolleegid arvavad, et õige kurjategija nabiti kinni.”
„Võib-olla. Võib-olla mitte. Ta on surnud ega saa vastust anda.”
„Ära seda endale kinnisideeks muuda, Harry.” Aune torkas kaks sõrme tviidvesti taskusse ja tõmbas välja hõbeuuri ning heitis sellele kiire pilgu. „Kuid sa ei tahtnud ilmselt süütundest rääkida?”
„Ei.” Harry võttis põuetaskust välja hunniku pilte. „Ma tahan teada, mis sa sellest arvad.”
Aune võttis pildid ja hakkas hunnikut lappama. „Näeb välja nagu pangarööv. Ma ei arvanud, et see on vägivallaosakonna tööpõld.”
„Selgituse saad järgmisel pildil.”
„Ah soo? Ta näitab kaamerasse nimetissõrme.”
„Vabandust, järgmisel.”
„Oi. Kas ta…”
„Jah, sa vaevu näed relvasuus tuld, sest tegemist on AG3-ga, aga ta on just päästikule vajutanud. Nagu sa näed, tabas kuul naise otsaesist. Järgmisel pildil on see kuklast välja lennanud ja end klaasluugi kõrvale puuraami puurinud.”
Aune pani hunniku kõrvale. „Miks te peate mulle alati neid jubedaid pilte näitama, Harry?”
„Et sa teaksid, millest jutt käib. Vaata järgmist fotot.”
Aune ohkas.
„Seal on röövel oma raha kätte saanud,” ütles Harry ja näitas näpuga. „Nüüd on jäänud vaid põgenemine. Ta on proff, ta on rahulik ja enesekindel, ja enam pole vaja kedagi hirmutada või millekski sundida. Sellegipoolest otsustab ta põgenemist mõne sekundi võrra edasi lükata, et naist tulistada. Ainult seetõttu, et kontorijuhataja venitas rahaautomaadi tühjendamisega kuus sekundit kauem.”
Aune joonistas lusikaga aeglaselt tee sees kaheksaid. „Ja nüüd sa mõtled, mis ta motiiv võis olla?”
„Noh. Alati on olemas motiiv, aga pole kerge teada, kust mõistuse otsast seda otsima hakata. On sul mõni mõte?”
„Tõsised isiksusehäired.”
„Aga ta tundub kõiges muus nii ratsionaalne.”
„Isiksusehäired ei tähenda, et sa oled loll. Selliste häiretega inimesed on sama nutikad, tihti isegi nutikamad, et saada oma tahet. Meid ja neid eristab see, et nad tahavad teisi asju.”
„Aga narkootikum? Kas on olemas mõni selline aine, mis muudab muidu normaalse inimese nii agressiivseks, et ta tahab tappa?”
Aune raputas pead. „Narkouim vaid tugevdab või nõrgendab juba olemasolevaid kalduvusi. Kui keegi lööb purjus peaga oma naist, on ta enamasti ka kaine peaga mõelnud, et tahaks teda lüüa. Inimesed, kes panevad toime ettekavatsetud mõrva nagu see siin, on peaaegu alati ka vastavate eeldustega.”
„Nii et sa ütled, et see tüüp on püsti hull?”
„Või eelprogrammeeritud.”
„Eelprogrammeeritud?”
Aune noogutas. „Kas sa mäletad röövlit, keda kätte ei saadudki, Raskol Baxhetit?”
Harry raputas pead.
„Mustlane,” ütles Aune. „Mitu aastat käisid jutud müstilise tegelase kohta, kes pidavat olema kaheksakümnendate Oslos kõigi rahatranspordi ja rahakeskuste suurte röövide tegelik aju. Läks palju aastaid, enne kui politsei üldse aru sai, et ta olemas on, ja ka siis ei suudetud tema vastu ühtegi asitõendit hankida.”
„Nüüd hakkab koitma,” ütles Harry. „Aga ma justkui mäletan, et ta saadi kätte?”
„Vale. Kõige ligemale jõuti kahe röövli kinninabimisega, kes lubasid väiksema karistuse eest Raskoli vastu tunnistada, aga nad kadusid järsku müstilistel asjaoludel.”
„Mitte kuigi ebatavaline,” ütles Harry ja võttis välja paki Cameli sigarette.
„Ebatavaline, kui nad vanglas kinni istuvad,” ütles Aune.
Harry vilistas vaikselt. „Ma arvan siiski, et ta maandus lõpuks trellide taga.”
„Jah, see on õige,” ütles Aune. „Aga teda ei saadud kätte. Raskol andis end üles. Ühel päeval istub ta järsku prefektuuri vastuvõtus ja ütleb, et tahab üles tunnistada terve hulga vanu rööve. Sellest tekib muidugi meeletu segadus. Keegi ei saa millestki aru ja Raskol keeldub selgitamast, miks ta end üles andis. Enne kui asi kohtusse jõuab, helistavad nad mulle, et ma kontrolliksin, kas ta on täie mõistuse juures, kas tunnistustel on kohtus ka alust. Raskol nõustus minuga rääkima kahel tingimusel. Et me mängime ühe partii malet – ära küsi, kuidas ta teadis, et ma olen aktiivne mängija. Ja et ma toon kaasa prantsuskeelse tõlke raamatust „Sõja seadused”, üks igivana Hiina teos sõjataktikast.”
Aune avas karbi Nobel Petit’ sigarillodega.
„Mulle saadeti Pariisist see raamat ja ma võtsin kaasa ka malelaua. Mind lukustati kongi ja ma tervitasin meest, kes sarnanes kõige enam mungaga. Ta palus mult laenuks pastakat, hakkas raamatut lehitsema ja andis mulle peanoogutusega märku, et ma mänguga algust teeksin. Ma sean malendid paika ja alustan Reti avanguga – käiguga, mis ründab vastast alles siis, kui keskpositsioonid on sisse võetud, toimib tihti hästi keskmise kaliibriga mängijate vastu. On võimatu vaid ühest käigust näha, et ma seda avangut silmas pidasin, aga too mustlane vaatab üle raamatuserva malelauale, silitab oma kitsehabet, vaatab mind teadjal moel naeratades, teeb raamatusse märkmeid…”
Hõbedane välgumihkel paneb sigarillo otsas leegi lahvatama.
„…ja loeb edasi. Nii et mina küsin: „Kas sa ei käigi?” Ma näen tema
