tõmmanud ja võtnud välja musta ja oliivrohelist värvi relva AG3. Tumesinine villane müts kattis terve näo, välja arvatud silmad. Harry hakkas uuesti nullist lugema.
Nagu Hensoni nukulgi, hakkas villamüts liikuma selle koha peal, kus oleks pidanud olema suu: „This is a robbery. Nobody moves.”
Ta ei rääkinud valjult, kuid väikses umbses pangasaalis jäi vaikseks nagu pärast kahurikõminat. Harry vaatas Stinet. Eemalt kostva automüra taustal kuulis ta teravat klõpsatust, kui mees relva laadis. Naise vasak õlg vajus märkamatult allapoole.
Julge tüdruk, mõtles Harry. Või siis lihtsalt surmani hirmunud. Aune, politseikooli psühholoogiaõppejõud, ütles, et kui inimesed on piisavalt hirmul, tegutsevad nad nii, nagu on eelnevalt programmeeritud. Enamik pangatöötajaid vajutavad hääletule häirele peaaegu šokiseisundis, väitis Aune ja tõi näiteks, et kui neid pärast küsitletakse, ei mäleta paljud, kas nad vajutasid häirenupule või mitte. See toimus autopiloodil. Täpselt samamoodi on pangaröövel end eelnevalt programmeerinud tulistama kõiki, kes püüavad teda peatada, ütles Aune. Mida rohkem pangaröövel kardab, seda väiksem on tõenäosus, et ta meelt muudab. Harry ei liigutanud, püüdis ainult näha röövli silmi. Sinised.
Röövel võttis musta koti seljast ning lasi sel kukkuda sularahaautomaadi ja tööpükstega mehe vahele, kes seisis paigal, pastakaots jätkuvalt number kaheksa alumise pauna vastu surutud. Musta riietatud mees astus kuus sammu madala pöördukseni, toetus letiäärele, tõstis jalad üle ja võttis koha sisse Stine selja taga, kes istus vaikselt ja vaatas otse enda ette. Hästi, mõtles Harry. Ta teab, mida tegema peab, ta ei provotseeri röövlit talle otsa vaadates.
Mees surus relvatoru vastu Stine kukalt, kummardus ettepoole ja sosistas talle midagi kõrva.
Naine ei olnud veel paanikas, kuid Harry nägi Stine rinda tõusmas ja langemas, nagu ei oleks tema kleenuke keha valge ja korraga kitsaks jäänud pluusi all piisavalt õhku saanud. Viisteist sekundit.
Stine köhatas. Ühe korra. Kaks korda. Viimaks suutis ta hääle kuuldavale tuua.
„Helge. Sularahaautomaadi võtmed.” See oli madal ja kähe hääl, täiesti võõras võrreldes sellega, mis oli lausunud peaaegu samad sõnad kolm minutit varem.
Harry ei näinud teda, kuid teadis, et Helge Klementsen oli kuulnud röövija avarepliiki ning seisis juba uksel.
„Kiiresti, muidu…” Naise hääl oli vaevukuuldav ja järgneva pausi ajal oli pangasaalis ainsa helina kuulda August Schultzi kingataldu, mis lohisesid mööda parketti nagu paar vispleid, mida klopiti hirmaeglaselt vastu trummikilet.
„… laseb ta mind.”
Harry vaatas aknast välja. Arvatavasti seisis seal kuskil üks auto, mootor töötamas, kuid Harry seda sealt ei näinud. Ainult autod ja inimesed, kes kulgesid rohkem või vähem muretult mööda.
„Helge…” Tema hääl oli anuv.
Lase nüüd käia, Helge, mõtles Harry. Harry teadis omajagu ka vananeva kontorijuhataja kohta. Ta teadis, et mehel on kaks kuningpuudlit, abikaasa ja äsja maha jäetud rase tütar, kes ootasid teda kodus. Et nad olid asjad kokku pakkinud ja olid valmis mägimajja sõitma niipea, kui Helge Klementsen koju jõuab. Kuid praegusel hetkel mõtles Klementsen, et ta on vee all unenäos, kus kõik liigutused kukuvad aeglased välja, ükskõik kuidas ta kiirustada ei püüaks. Siis ilmus ta Harry vaatevälja. Röövel oli Stine tooli ringi keeranud, nii et ta seisis naise taga, aga näoga Helge Klementseni poole. Nagu hirmul laps, kes hakkab hobusele süüa andma, seisis Klementsen, keha tahapoole kallutatud, ja hoidis võtmeid endast võimalikult kaugel. Röövel sosistas Stinele midagi kõrva, samal ajal relva Klementseni poole pöörates, mispeale too tuikus kaks ebakindlat sammu tahapoole.
Stine köhatas: „Ta ütleb, et sa avaksid rahaautomaadi ja paneksid uued rahakassetid musta kotti.”
Helge Klementsen jõllitas kui hüpnotiseeritult relva, mis osutas tema poole.
„Sul on kakskümmend viis sekundit aega, enne kui ta tulistab. Mind. Mitte sind.”
Klementsen avas suu ja pani selle uuesti kinni, nagu tahtnuks midagi öelda.
„Kohe, Helge,” ütles Stine. Uks surises avanedes ja Helge Klementsen astus kohkunult pangasaali.
Röövi algusest oli möödunud kolmkümmend sekundit. August Schultz oli jõudnud peaaegu välisukse juurde. Kontorijuhataja vajus rahaautomaadi ette põlvili ja põrnitses võtmekimpu. Selles oli neli võtit.
„Kakskümmend sekundit veel,” kostis Stine hääl.
Majorstua politseijaoskond, mõtles Harry. Nad on oma autodega siiapoole teel. Kaheksa kvartalit. Reedene tipptund.
Värisevate sõrmedega valis Helge Klementsen ühe võtme välja ja surus selle lukuauku. Poole peal jäi võti pidama. Helge Klementsen vajutas kõvemini.
„Seitseteist.”
„Aga…” alustas ta.
„Viisteist.”
Helge Klementsen tõmbas võtme välja ja proovis järgmist. See läks lukuauku sisse, kuid keeldus keeramast.
„Aga jumala pärast …”
„Kolmteist. Võta see, millel on roheline ots, Helge.”
Helge Klementsen jõllitas võtmekimpu, nagu näeks ta seda esimest korda.
„Üksteist.”
Kolmas võti läks sisse. Ja tegi ringi. Helge Klementsen avas kapiukse ja pööras Stine ja röövli poole.
„Ma pean ühe luku veel lahti tegema, et kasse…”
„Üheksa!” karjus Stine.
Nuuksatus vallandus Helge Klementseni rinnust, kui ta sõrmed vastu võtmesakke surus, nagu oleks järsku nägemise kaotanud ja sakid oleksid punktkiri, mis peaks talle ütlema, milline võti on õige.
„Seitse.”
Harry kuulatas pingsalt. Politseisireene polnud veel kuulda. August Schultz haaras välisukse lingist.
Metall kõlises, kui võtmekimp maha kukkus.
„Viis,” sosistas Stine.
Uks avanes ja tänavalt kostvad hääled voolasid pangasaali sisse. Kauguses tundus Harryle, et kuuldus tuttav vinisev hääl, mis muutus vaiksemaks. Ja siis jälle valjemaks. Politseisireenid. Siis läks uks kinni.
„Kaks. Helge!”
Harry sulges silmad ja luges kaheni.
„Käes!” Hüüdjaks oli Helge Klementsen. Ta oli saanud teise luku lahti, end jalgele ajanud ja kükitas nüüd automaadi ees, üritades pingsalt kassette välja tõmmata, need olid aga silmanähtavalt kinni kiilunud. „Lase mul vaid raha välja võtta! Ma …”
Samal hetkel katkestas teda kriiskav kisa. Harry vaatas pangasaali teise otsa, kus naisklient vaatas hirmunult pangaröövlit, kes seisis liikumatult, relv Stine kuklal puhkamas. Naine pilgutas kaks korda silmi ja noogutas tummalt lapsevankri poole, samal ajal kui lapse kisa kogus aina toone juurde.
Helge Klementsen kukkus peaaegu selili, kui esimene kassett
