Muretu. Jo Nesbø
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Muretu - Jo Nesbø страница 3
Summutatud, vinisev hääl. Harry teritab kõrvu. Kuid need ei ole politseisireenid, kõigest kõrvaltoas helisev telefon.
Röövel pöörab ümber ja vaatab leti taga lae all olevasse turvakaamerasse. Ta hoiab kätt üleval ja ajab viis mustas kindas sõrme harali, seejärel surub pihu kinni ja näitab nimetissõrme. Kuus sõrme. Kuus sekundit üle aja. Ta pöörab uuesti Stine poole, haarab kahe käega relvast, hoiab seda puusa kõrgusel ja tõstab relvatoru nii, et see on suunatud naise pea poole, ajab tagasilöögi tõttu jalad veidi harki. Telefon heliseb ja heliseb. Üks minut ja kaksteist sekundit. Teemantsõrmus sätendab, kui Stine käe pooleldi üles tõstab, nagu tahaks ta kellelegi hüvastijätuks lehvitada.
Kell on täpselt 15.22.22, kui ta päästikule vajutab. Pauk on lühike ja tömp. Stine tool nihkub tahapoole, tema pea tantsiskleb kaela otsas nagu katkisel nukul. Siis kukub tool ümber. Kostab matsatus, kui naise pea käib vastu kirjutuslaua äärt, ja Harry seda enam ei näe. Ta ei näe enam ka Nordea uue pensionisäästu reklaami, mis on liimitud laua kohal oleva klaasi välisküljele, sest see on korraga punaseks värvunud. Harry kuuleb vaid telefoni, mis muudkui heliseb ja heliseb, vihaselt ja pealetungivalt. Röövel tõstab jalad üle laua ja jookseb keset põrandat seisva koti poole. Harryl tuleb otsustada. Röövel haarab koti. Harry otsustab. Tugeva nõksatusega tõuseb ta toolilt püsti. Kuus pikka sammu. Siis on ta kohal. Ja tõstab telefonitoru hargilt.
„Räägi.”
Järgneva pausi ajal kuuleb ta vaid elutoa telerist kostvaid politseisireene, naabri korteris mängivat Pakistani poplugu ja raskeid samme trepikojas, mis tunduvad kuuluvat proua Madsenile. Seejärel kuuldub telefonitoru teisest otsast mahedat naeru. See on naer kaugest minevikust. Mitte küll ajalises mõttes, aga ometi kauge. Nagu seitsekümmend protsenti Harry minevikust, mis aeg-ajalt naaseb ähmaste kuulduste või otseste väljamõeldistena. See oli aga lugu, mille tõelisust Harry võis kinnitada.
„Kasutad sa ikka veel seda macho-repliiki, Harry?”
„Anna?”
„Jessas, sa avaldad lausa muljet.”
Harry tundis, kuidas magus soojus kõhus laiali voolab, peaaegu nagu viski. Peaaegu. Peeglis nägi ta pilti, mille oli kinnitanud vastasseinale. Iseendast ja Søsist ühel ammusel suvepuhkusel Hvitstenil, kui nad veel väikesed olid. Nad naeratasid, nagu naeratavad lapsed, kes arvavad veel, et midagi halba ei saa juhtuda.
„Ja millega sina pühapäeva õhtul tegeled, Harry?”
„Noh.” Harry kuulis, kuidas tema hääl üritas automaatselt naise oma jäljendada. Pisut liiga madal ja pisut liiga aeglane. Aga see polnud see, mida ta tahtis. Mitte praegu. Ta köhatas ja leidis natuke neutraalsema tooni: „Sellesamaga, millega enamik inimesi.”
„Ja see on?”
„Vaatan videot.”
3. PEATÜKK
House of Pain
„Vaatasid videot?”
Katkine kontoritool käuksus protestiks, kui politseiametnik Halvorsen tahapoole nõjatus ja vaatas otsa endast üheksa aastat vanemale kolleegile, vaneminspektor Harry Holele, umbusklik ilme noorel, süütul näol.
„Muidugi,” ütles Harry ja tõmbas nimetissõrme ja pöidlaga üle õhukese kottivajunud naha punaste silmade all.
„Terve nädalavahetuse?”
„Laupäeva ennelõunast pühapäeva õhtuni.”
„Siis said sa vähemalt reede õhtul natuke puhata,” ütles Halvorsen.
„Jah.” Harry tõmbas jakitaskust sinise kausta ja pani selle kirjutuslauale, mis seisis Halvorseni omaga vastamisi. „Ma lugesin ülekuulamiste aruandeid.”
Teisest taskust tõmbas Harry välja kotikese French Coloniali kohvi. Tema ja Halvorsen töötasid ühes kabinetis, Grønlandi politseiprefektuuri kuuenda korruse punases tsoonis eelviimase ukse taga koridori lõpus, ja kahe kuu eest olid nad ostnud Rancilio Silvio espressomasina, mis seisis nüüd aukohal arhiivikapil, selle kohal rippus raamitud foto tüdrukust, kes istus, jalad kirjutuslauale visatud. Tema tedretähniline nägu oleks justkui püüdnud mingit grimassi ette manada, kuid naer sai temast enne võitu. Taustal paistsid samad kabinetiseinad, millel pilt rippus.
„Kas sa teadsid, et kolm neljast politseinikust ei suuda õigesti kirjutada sõna „kahtlemata”?” ütles Harry ja riputas jaki varna. „Nad kirjutavad selle kahe t-ga või…”
„Kahtlemata.”
„Mida sa nädalavahetusel tegid?”
„Reedel istusin Ameerika suursaadiku residentsi juures autos ühe anonüümse autopommiähvarduse tõttu, mille keegi lollpea oli telefoni teel teinud. Valehäire, loomulikult, aga praegusel ajal on nad ju nii piiri peale aetud, et pidime terve õhtu seal passima. Laupäeval üritasin jälle oma elu armastust leida. Pühapäeval tegin järelduse, et teda pole olemas. Mis ülekuulamised röövli kohta ütlesid?” Halvorsen mõõtis topeltfiltrisse kohvi.
„Nada,” vastas Harry ja võttis kampsuni seljast. Selle all kandis ta tuhmhalli T-särki, mis kord oli olnud must ja millelt oli kiri „Violent Femmes” peaaegu kustunud. Ta vajus ohkega kontoritooli. „Keegi pole teatanud, et oleks tagaotsitavat pärast röövi panga lähedal näinud. Üks tüüp väljus Bogstadveienil teistel pool teed 7-Eleveni kioskist ja nägi röövijat mööda Industrigatat üles jooksmas. Mees märkas teda tänu kapuutsile. Panga välisseinal rippuv turvakaamera näitas, kuidas röövel möödus pealtnägijast 7-Eleveni juures seisva raudkonteineri ees. Ainus huvipakkuv fakt, mis ta oskas videolt nähtule lisada, on see, et ülevalpool Industrigatal käis röövel kaks korda paremalt kõnniteelt vasakule ja tagasi.”
„Tüüp, kes ei suuda otsustada, kummal pool teed käia. Minu meelest on see kahtlemata igav.” Halvorsen asetas topeltfiltri masinakäppa. „Kahtlemata, ühe t-ga.”
„Siis ei tea sa küll pangaröövidest kuigi palju, Halvorsen.”
„Miks ma peakski? Meie ülesandeks on mõrvarite kinninabimine, Hedmargi omad hoolitsegu varaste eest.”
„Hedmargi mehed?”