Kenake?”
Harry ohkas. „Te noored olete nii igavalt etteaimatavad. Ma loodan, et ta on andekas, muu mind ei huvita.”
„Oled sa kindel, et ta on tüdruk?”
„Härra ja proua Lønnil võis muidugi nalja nabani olla, kui nad oma pojale Beate nimeks panid.”
„Mul on eelaimus, et ta on kena.”
„Ma loodan, et mitte,” ütles Harry ja tõmbas harjumusest pea alla, kui kõige oma saja üheksakümne viie sentimeetriga uksest välja astus.
„Oh-oh?”
Vastuse sai ta juba koridorist. „Andekad politseinikud on inetud.”
Esmapilgul ei pakkunud Beate Lønni välimus põhjust ei ühte- ega teistpidi arvamuseks. Ta ei olnud inetu, mõni oleks nimetanud teda isegi nuku moodi kauniks. Ilmselt just seetõttu, et tema puhul oli kõik nii pisike: nägu, nina, kõrvad, keha. Eelkõige oli ta kahvatu. Tema nahk ja juuksed olid nii värvitud, et Harry mõtted liikusid ühe naise laibale, kelle tema ja Ellen Bunnefjordi põhjast olid välja õngitsenud. Aga vastupidi kui laibaga oli Harryl tunne, et kui ta vaid hetkeks pilgu kõrvale pöörab, läheb tal meelest, milline Beate Lønn välja näeb. Beate Lønnil ei tundunud olevat midagi selle vastu, kui arvesse võtta, kuidas naine tervituseks oma nime pomises ja Harryl oma väikest higist käekest pigistada lasi, enne kui ta selle kiirelt tagasi tõmbas.
„Hole siin on majas omamoodi legend, kas tead,” ütles politsei osakonnajuhataja Rune Ivarsson, kes seisis seljaga nende poole ja jahmerdas võtmekimbu kallal. Halli raudukse peale nende ees oli gooti tähtedega kirjutatud: House of Pain. Ja selle all: Koosolekuruum 508. „Kas pole nii, Hole?”
Harry ei vastanud. Polnud põhjust kahelda, millist legendiseisust Ivarsson silmas pidas; ta polnud kunagi püüdnud varjata oma arvamust, et Harry Hole on terve politseiameti häbiplekk ja pidanuks juba ammu olema lahti lastud.
Ivarsson sai lõpuks ukse lahti ja nad astusid sisse. House of Pain oli eriruum, kus rööviosakonna töötajad uurisid, töötlesid ja kopeerisid videoülesvõtteid. Ruumi keskel seisis suur laud ja eemal veel kolm töölauda, kuid mitte ühtegi akent. Seinu katsid riiul videokassettidega, tosina jagu märkmepabereid tagaotsitavate piltidega, ühel kitsamal seinal suur filmilina, Oslo linna kaart ja õnnestunud bandiidijahtidelt korjatud trofeed. Näiteks kaks ukse kõrval rippuvat mahalõigatud kampsunivarrukat, mille sees augud silmade ja suu jaoks. Peale selle sisustasid tuba arvutid, mustad teleriekraanid, VHS- ja DVD-mängijad ning hulk teisi masinaid, mille otstarbest Harryl polnud aimugi.
„Mis vägivallaosakond videolindilt leidis?” küsis Ivarsson ja võttis toolil istet. Ta hääldas „vägivallaosakond” ülepingutatult pika ä-ga.
„Üht-teist,” ütles Harry ja läks videokassettide riiuli juurde.
„Üht-teist?”
„Mitte just kuigi palju.”
„Kahju, et jätsite tulemata mu ettekandele, mille pidasin septembris kohvikus. Kõik osakonnad peale teie olid esindatud, kui ma õigesti mäletan.”
Ivarsson oli pikka kasvu ja pikkade jäsemetega mees, hele tukk siniste silmade kohal lokkis. Tema nägu iseloomustasid maskuliinsed jooned, mida võib tihti näha Bossi-suguste Saksa kaubamärkide modellidel, tema nahk oli pärast suviseid pärastlõunaid tenniseväljakul ja küllap ka mõnda solaariumikülastust jätkuvalt pruun. Teisisõnu oli Rune Ivarsson mees, keda enamus peaks kenaks, ja nii kinnitas ta igati Harry teooriat välimuse ja andekuse seosest politseitöös. Kuid selle, mis Rune Ivarssonil jäi ande poolest vajaka, tegi tasa tema hea nina poliitika ja liidusobitamise peale prefektuuri sisehierarhias. Ivarssonil oli olemas loomulik enesekindlus, mida paljud pidasid ekslikult juhiomaduseks. See enesekindlus oli Ivarssoni puhul põhjustatud ainult ja üksnes sellest, et teda oli õnnistatud täieliku pimedusega iseenda võimete piiride suhtes, see omakorda pidi teda viima aina kõrgemale ja kõrgemale ning ühel päeval ka – otseselt või kaudselt – Harry ülemuseks. Harryl polnud iseenesest mingit põhjust pahandada, et keskpärased tegelased löödi ülespoole, uurimise juurest minema, aga Ivarssoni-suguste puhul oli olemas oht, et nood võisid endale kergesti ette kujutada, nagu võiksid nad vahele segada ja juhtida nende tööd, kes tegelikult uurimisest midagi jagasid.
„Kas me jäime millestki ilma?” küsis Harry ja tõmbas sõrmega üle kassetiselgadele kleebitud väikeste käsitsi kirjutatud siltide.
„Võib-olla mitte,” lausus Ivarsson. „Kui teid ei huvita just need pisiasjad, mis kriminaaljuhtumeid lahendavad.”
Harry suutis vastu panna kiusatusele öelda, et ta polnud kohale läinud, sest varasem publik oli rääkinud, et tegu on ühe kiidulauluga, mille ainus eesmärk oli ümbritsevale maailmale teada anda, et pärast seda, kui tema, Ivarsson, asus rööviosakonda juhtima, on pangaröövide lahendamise protsent tõusnud 35-lt 50-le. Jättes muidugi mainimata, et ametisse asumine toimus koos osakonna töötajate arvu kahekordistamisega, uurimismeetoditega seotud volituste laiendamisega, ja et osakond sai ühekorraga lahti oma viletsaimast uurijast – Rune Ivarssonist.
„Ma pean end mingil määral huvitatuks küll,” ütles Harry. „Niisiis räägi mulle, kuidas te selle lahendasite.” Harry tõmbas riiulist ühe kassetti ja luges valjusti sildilt: „20.11.94, Sparebanken NOR, Manglerud.”
Ivarsson naeris. „Meeleldi. Vanal heal viisil. Nad vahetasid Alnabrul ühe prügimäe juures põgenemisautot ja panid põlema selle, mille maha jätsid. Aga auto ei põlenud täielikult ära. Me leidsime sealt ühe röövli kindad, mille sees oli DNA-jälg. Me sobitasime seda kurjategijatega, kellele meie eriuurijad olid eelnevalt videot vaadates viidanud, ja üks neist sobiski. Too idioot sai neli aastat, sest oli lakke tulistanud. Kas oli veel midagi, Hole?”
„Mm.” Harry näppis kassetti käes. „Mis sorti DNA-jälg see oli?”
„Ma ju ütlesin: sobiv DNA-jälg.” Ivarssoni vasak silmanurk tõmbles.
„Tore, aga mis? Surnud nahk? Küüs? Veri?”
„On see nii tähtis?” Ivarssoni hääl oli terav ja läbematu.
Harry ütles iseendale, et ta suu kinni hoiaks. Et ta lõpetaks need Don Quijote-üritused. Ivarssoni-sugused ei õpi nagunii kunagi.
„Võib-olla mitte,” kuulis Harry iseennast ütlemas. „Kui just ei olda huvitatud nendest pisiasjadest, mis kriminaaljuhtumeid lahendavad.”
Ivarsson oli pilgu Harryle naelutanud. Helikindlas ruumis tundus vaikus lausa vastu kõrvu suruvat. Ivarsson avas suu, et midagi öelda.
„Ihukarvad sõrmenukilt.”
Mõlemad mehed pöörasid end Beate Lønni poole. Harry oli peaaegu unustanud, et naine seal viibis. Beate vaatas kord ühele, siis teisele otsa ja kordas peaaegu sosinal:
„Ihukarvad sõrmenukilt. Sellised karvad sõrmede peal… kas nende kohta ei öelda…”
Ivarsson köhatas: „See on õige küll, et tegemist oli karvaga. Aga see oli siiski – ilma et me peaksime asjasse süvenema – käeselja karv. Eks ole, Beate?” Vastust ootamata koputas ta nimetissõrmega kergelt oma laia käekella klaasile. „Aga nüüd pean ma minema. Nautige videot.”
Samal hetkel, kui uks Ivarssoni taga pauguga kinni käis, napsas Beate Harry käest videokasseti ja järgmisel silmapilgul imes kassetimängija selle suminaga endasse.
„Kaks
