pese, ikka on nad nõnda.”
“Ma mõtlesin esteks, et krae,” ütles Indrek.
“Ei, minu juuksed. Kui krae ka, siis on see ikkagi juustest,” seletas Milli ja küsis: “Kas teile meeldib?”
“See on kõige parem, mis ma nuusutand,” kiitis Indrek.
“Katsuge, kui pehmed nad on,” käskis Milli.
Indrek liigutas juba kätt, aga enne kui see juusteni küündis, kolises välisuks: ema tuli. Nagu välk oli Milli asemel teki all. Ema sisse astudes istus Indrek üksi käsipõsekil laua ääres ja katsus lugeda, kuigi ta ei seletanud, kas raamat õieti või tagurpidi ees.
“Kes seal on?” küsis Milli eesriide tagant, kui ema tuppa astus.
“Mina, mu kallike,” vastas ema ja Indrekule tundus, nagu kuuleks ta alles täna esimest korda sõna kallike. “Miks sa ei maga, homme peab vara tõusma.”
“Ma ärkasin kolina peale üles,” vastas Milli.
“Katsusin küll tasa tulla, aga see uks ju siin,” vabandas ema.
“See on üks hirmus uks,” siunas Milli. “Hea, et me siit linna saame.”
Indrekule oleks nagu jääpank rinda pistetud. Süda lõi tonks, tonks, tonks ja tahtis peatuda. Kus on tõde? Kas selles, mis oli laua ääres, või selles, mis oli nüüd asemel emaga juteldes? On tõde hirmsas ukses ja linnas või juuste lõhnas ja selgeis silmis.
Kogu öö ei saanud Indrek silma kinni. Kui teised vara hommikul tõusid, tegi ta, nagu magaks ta alles ja ei kuule midagi. Keegi ei tuletanud teda meelde. Aga siis tuli silmapilk, kus hobune juba ukse ees, kuna Milli ema ja kirikumees läksid midagi saani viima. Seda aega kasutas Milli. Ta astus Indreku aseme ette ja küsis sosinal, nagu jätkaks ta eileõhtust juttu.
“Magate?”
“Ei,” vastas Indrek samuti salaja. “Ma põlegi magand.”
“Sähke, katsuge,” ütles Milli Indreku juurde kummardudes, nii et see tema hingust tundis, tõmbas oma juuksepatsi, pistis selle lahtise otsa poisile teki alla ja jättis ta sinna natukeseks ajaks.
“Tunnete, kui pehmed,” ütles ta tõustes.
“Kole pehmed,” kiitis Indrek.
Nõnda nende jutt lõppeski, sest ema tuli uuesti tuppa.
“Oled valmis?” küsis ta tütrelt.
“Nüüd olen valmis,” vastas Milli.
Ja ema ajas ta enda ees välja, nii et tal võimalik polnud enam ainustki pilku tagasi heita.
Paari nädala pärast tuli Indrekule ümbriku sees kaart, mille ühel küljel ulatusid roosidest üksteisele kaks roosat kätt, kuna kaardi teisele küljele oli vene keeles kirjutatud: mälestuseks. Allkirjaks M. – see oli kõik.
Kaarti lähemalt silmitsedes tundis Indrek mingisugust lõhna – Milli juuste lõhna. Ja kui ta katsus meelde tuletada nende pehmust, siis seegi muutus nagu ainult lõhnaks kaardi küljes.
Kusagil oli Indrek varemalt midagi samataolist tundnud, see turgatas tal nüüd meelde. Kus? Ei mäletanud. Aga kui ta mõne päeva pärast hakkas omale liha küpsetama ja enne seda tahtis panni pesta, tuli tal äkki meelde, kuidas ema seda kodus teeb. Samal silmapilgul teadis ta ka, kus on ta tundnud midagi Milli kaardi lõhna taolist, mis hakanud sinna nagu juustest: ema kirstus aidas on samataoline lõhn, selles valges kirjatud kirstus, millel kumer, krägisev kaan peal. Milli juuksedki krägisesid katsudes pisut seda moodi, nagu selle lõhnava kirstu kaan avamisel.
Rohkem ei saanud Indrek mõelda, sest siis tuli tal emast ja endast midagi väga rasket ja valusat meelde ja sellepärast kippus nutt otse vastu tahtmist peale. Ta ei võinudki muidu, kui pidi nutma hakkama. Kui ta lõpuks endast võitu sai, oli tuli üsna kustunud. Uuesti pidi ta tema üles tegema, et pannipesemist ja lihaküpsetamist jätkata. Ühes uue tulega tuli tal mitte ainult pähe, vaid ka kogu kehasse ja hinge mingisugune seletamatu hele valgus või aimdus ja panni pestes peatudes rääkis ta endamisi.
“Õige! See ongi see! See on seesama! Nüüd ma tean! Nõnda ta tuleb, nõnda ta hakkab!”
Ja äkki arvas ta mõistvat Liisi ja Joosepi lugu, isa ja Liisi riidu, Liisi ja Mareti arusaamatuid kõnesid ja nende imelikke näoilmeid, Mareti laulu, poiste ja tüdrukute jalgade sidumist ning kõike muud, mille üle ta niipalju pead murdnud.
Aga kui ta oma arvatavast selgest arusaamisest või aimdusest mõnele teisele oleks pidanud rääkima, siis oleks tal sõnadest kahtlemata puudus tulnud, nagu oli tal kord sõnust puudus kooli Juljusele vastamisekski. Kogu hinge täitva suure ja sügava aimduse seletuseks oleks võinud ta ehk nüüdki lausuda üheainukese sõna – “Milli” ning seegi poleks lõpuks muud olnud kui väikese kaardikese küljes pisut ema kirstu lõhna – koi- ja raudrohu lõhna, mis haihtub päev-päevalt ikka rohkem.
Kui Indrek järgmisil päevil köstri küsimustele nagu juhm vastas, siis kuulis ta teistelt poistelt niipalju pilget ja naeru ja köstrilt endalt – tema vagast ametist hoolimata – nii tõredaid ja torkavaid sõnu, et ta paremaks pidas arvestada kirikumehe hirmsa uksega ja mingisuguse igatsetud linnaga, millest Milli emaga rääkinud, kui väikese kaardikese uimastava lõhnaga, mis röövib aru peast. Nõnda muutus Indrek õppimises varsti endiseks, veel paremakski, sest imelikul viisil oli talle kusagilt nagu värsket jõudu ja selgemat arusaamist juurde tulnud.
Teise kooliaasta kevadel, kui Vargamäe Andres läks poega köstri juurest koju tooma ja arveid õiendama, ei saanud see muidu, kui pidi isale ülema.
“Poisi peaks linna kooli panema, minu juures ei jõua ta kuigi kaugele.”
Andres mõtles nii ja mõtles naa, aga lõpuks pidi ta ometi ütlema, et tema hammas praegu linnakooli peale ei hakka.
“Nõnda läheb poiss vanaks, ei pääse enam kuhugi sisse,” arvas köster.
“Mingu ta vanaks või mis tahes, aga ei ole parata,” vastas Andres köstrile.
Viimaks lepiti kokku, et Indrek pidi siiski veel üheks talveks köstri juurde minema ja see lubas erilise hoolega tema käsile võtta. Ehk saaks ometi niigi kaugele, et pääseks kuhugi koolmeistriks või selle käealusekski.
Ometi läks kõik teisiti, kui köster ja Andres arvanud ning kavatsenud. Kolmanda kooliaasta kevadel otsis nimelt vallakirjutaja omale abilist ja pöördus kord naljatades köstri poole, et see võiks oma “tudengitest” mõne temale kantseleisse anda. Imelikul viisil oli köster kohe vastanud.
“Ega nüüd teistest küll asja ei saa, aga Paasiga, Vargamäe Andrese pojaga võiks ehk katsuda.”
“Räägite ikka tõesti või?” küsis kirjutaja.
“Päris tõesti,” vastas köster. “Temaga saate hakkama, seda usun ma.”
Lepiti eneste vahel kokku, et Indrek läheb mõneks päevaks kirjutaja juurde proovile, alles pärast seda näeb, kas maksab asjast isale rääkida või mitte.
Poiss kannatas proovi välja ja nüüd tuubiti talle pähe, et ärgu mingu enam suveks isakoju tööle, vaid jäägu kirjutajale abiks.
“Siin õpite juurde ja saate edasi,
