raamatud, õdedegi omad. Aga kooli Juljus ei toonud enam seda arusaamatut raamatut tema kätte ja nõnda vaevleb ta vahetpidamata mõistatuste käes.
Inimeste hõiskamine ja huikaminegi kõlaval suveõhtul vastukajavasse metsa polnud enam tühipaljas häälitsemine, nagu on seda karjapoiste pedakase pasuna puhumine, mille ots tugeneb sookase oksale, vaid nemad hõiskavad sellepärast, et neil on mingisugune imeline saladus, mida nad ei tihka sõnadega avaldada, nagu ei tihka Indrekki saladuslikke raamatuid ühegi hinge ees avada. Liisi ja Maretki lõõritaksid vaevalt nõnda, kui neil poleks tegemist selle saladusega, mis peidetud nende raamatuisse.
See veetlev saladus ei ilmene ainult nende lauludes, vaid ka nende sõnad on mõnikord samasugused, sest nad räägivad Indreku juuresolekul sagedasti nõnda, et see kuidagi ei taipa, millest neil jutt. Ometi armastab Indrek kuulata seda õdede arusaamatut juttu, sest see on sama hea ja erutav, nagu mõne arusaamatu raamatu lugeminegi. Niisugust juttu vestes löövad õdede silmad nii iseäralikult särama, nende näkku ilmub nii imeline ilme ja suu hoiavad nad siis hoopis teisiti kui muidu. Indrek kuulab nende arusaamatuid sõnu ja vaatab nende imelikke näoilmeid ja siis on tal mõnikord tundmus, nagu mõistaks ta, millest nad nii saladuslikult kõnelevad.
Enamasti ajasid Liisi ja Maret niisugust juttu aidas ja Indrek istus siis aidatrepil päikese paistel. Ta tegi ikka näo, nagu ei istukski ta siin õdede jutu pärast, vaid nagu soendaks ta ainult oma paljaid jalgu ja jalasääri, kuhu kured kevadel niipalju naireid külvanud, et nad rasvaga määrimise tõttu peaaegu mustaks muutunud. Päikese soojus on kurgede nairimaale väga mõnus, Indrek tunneb seda kogu kehaga õdede juttu kuulates, eriti kui ta nairipeenraid oma jalgel ja säärtel tasakesti silitab. Aga vahetevahel vilksab Indreku silmist õdede poole niisugune pilk, et neil millegipärast piinlik hakkab, ja siis ajavad nad poisi aidatrepilt kohe minema, nagu teeks ta siin miskit kurja.
“Kas ma siis ei või siin päikese paistel istuda?” küsib Indrek süütult.
“Ei või,” vastab Liisi. “Mine mujale, ega siin üksi päike ole.”
“Miks ma siis siin ei või istuda?” küsib Indrek. “Ma põle ju siin kellegi tüliks.”
“Oled küll,” ütleb nüüd Maret.
“Kelle tüliks ma siin olen?” ajab poiss vastu.
“Eks sa siis saa ükskord aru: meie tüliks,” ütleb nüüd Liisi. “Meie tahame Maretiga oma salaasju rääkida ja ei taha, et sina kuulad.”
Nüüd on asi selge ja Indrek ei saa enam vastu punnida. Tema küsib ainult, nagu oleks talle rasket ülekohut tehtud.
“Kuhu ma siis pean minema?”
“Mine kuhu tahad,” ütles Liisi, “terve ilm on sinu ees lahti. Mine või haopinu äärde, seal on samuti soe ja tuulevari.”
Ja Indrek lähebki haopinu äärde, kus seisavad püsti teibad, roikad, postid ja pakud, mõned kooritud, teistel ainult lahad külge aetud või üleni kivitäkkeid täis, et puu ei tõmbuks koore alt pehastuma. Siin tundub mitmesugust toore puu lõhna ja linavästrik karjub haopinu otsas, sest temal on siin kusagil haokubude vahel pesa. Siia istub Indrek pakkude ja roigaste vahele, sest siit võib aida poole piiluda, kust kostab Liisi ja Mareti jutukõma, ajuti mõni üksik sõnagi, kui nad jutlemisel vaimustusse satuvad ja kilkama ning naerma hakkavad. Indrekul polegi nende sõnadest suuremat lugu, sest neid arvab ta halvemini mõistvat kui nende naerukihinat, mida ta siiamaale kuuleb.
Mõnikord poeb Indrek ka siis siia pakkude vahele, kui päike ei paistagi ja kui aidas on Maret üksipäinis. See on alguses üsna vait ja vaga, nagu oleks ait päris tühi ja uks asjata lahti unustatud, aga varsti hakkab ta laulma, esteks tasakesti, siis pisut valjemini, nii et Indrekul siin pakkude ja postide vahel paras kuulata. Indrek on ikka laulu armastanud, aga eriti armastab ta just Mareti laulmist, sest tema hääles oleks nagu pisut ema häält, kui see vokivõrina sekka vahel varemalt laulis suurest tammest, mida läheb raiuma isa oma seitsme pojaga, igaühel seitse kirvest, kinnitades iga laulusõna otsa arusaamatu “sink sale proo”.
Millegipärast on Indreku meeltesse kinni hakanud just see imelik “sink sale proo”, sest teda tuletab meelde oma lauluga mingisugune roheka kõhualusega lind, kes lendab ühe pika puu ladvast teise ja kordab neid ema arusaamatuid sõnu igal kevadel – mitte küll päris selgesti, ometi kordab, nii et Indrek neist aru saab. Ja kui Maret laulab, siis tundub Indrekule, et ka tema laulab mingisugusest “sink sale proo’st”, nagu oleks ka tema mõni ema või roheka kõhualusega nimetu linnuke. Mareti laulul on teised sõnad, aga Indrekule kostaksid nagu ema või linnukese laulusõnad. Maret algab näiteks nõnda: “Kord istus jõe kalda peal”, aga Indrekul kõlab kohe kõrvus “sink sale proo”, nagu muudaks mingisugune imevägi tõelikud sõnad tema kuulmeis viirastuslisiks ja mõistatuslisiks.
Sama laulu laulab ka Liisi, aga teisel viisil ja nõnda ei muutu laulusõnad Indreku kuulmeis mitte. Maret sai oma praeguse viisi isalt, kes talle selle kord õpetas nelipühis õhtuvidevikul, seistes aidatrepi ees, kuna Indrek istus trepil. Ta mäletab seda nii selgesti. Liisi ja Maret olid kahekesi aidas ja laulsid parajasti tütarlapsest, kes istus jõekaldal haledalt nuttes. Isa tuli aidatrepi ette, valge lambanahkne pihtkasuk seljas, kõver piip hambus, tuli, jäi seisma ja kuulas tütarde laulu. Aga kui need olid lõpetanud, ütles ta, et kuulaku nüüd nemad, las tema laulab. Ja ta lauliski, mitte rinna-, vaid peene kurguhäälega, nagu tahaks ta jäljendada mõnda naist. Kahel korral laulis ta sama laulu esimest salmi ja küsis siis.
“Kumb on ilusam, kas teie või minu viis?”
“Meie oma meeldib mulle rohkem,” ütles Liisi.
“Isa, laula veel kord,” lausus Maret.
Ja isa laulis jällegi kaks korda järgimööda.
“Isa, sinu viis on palju ilusam,” ütles Maret nüüd. “See on nagu tõesti nutt jõekaldal.”
“Õpi ta selgeks,” käskis isa ja laulis jällegi, ikka vaikselt ja peene kurguhäälega. Maret laulis kaasa, kuni uus viis peas.
“See on mustlasetüdruku viis,” seletas isa. “Mina olin siis mõisas kärneri juures poisiks, kui mustlane oma tütre, ahvi ja leierkastiga sinna tuli. Tütar laulis ja tantsis, ahv tegi kometit ja tõmbas õnneloosa, vanamees ise väntas leierkasti. Seal kuulsin ma seda viit ja sestsaadik on ta mul meeles.”
Peale seda õhtut laulis Maret nutvast tütarlapsest jõekaldal ikka isalt õpitud viisil ja Indrekule tundus, nagu oleks selles mustlasetüdruku kaeblevas ja igatsevas viisis helisenud ema laulu arusaamatu “sink sale proo”. Oli kordi, kus Indrekut valdas võitmatu härdus õe laulmist kuulates, sest see tõi talle jumal teab mis meelde. Pisut oli selles härduses nagu õdede järelt näpatud saladuslikke raamatuidki, aga ei puudunud ka kooli Juljuse mõistmatu raamat, millest poisile meelde jäänud ainult sõna “paavst”, sest selle viimasega hakkas ta ühendama ja siduma kõike, mis arusaamatu ja mõistatuslik.
Kui Liisil algas see Joosepi lugu, mis lõppes suure riiu ja pahandusega, nii et Liisi pidi sauna elama minema, nagu polekski ta oma isa laps, siis kõneles midagi Indreku südames.
“See on just see! See on seesama! Sellepärast läheb Liisi sauna elama ja sellepärast on isa nii hirmus kuri, et ei kannata peale Liisi ka ühtegi teist inimest, kärgib kõigi peale ja virutab esimese paraja asjaga, mis kätte puudub. Sellesama pärast on sõnnid sarvipidi koos ja puistavad kas või teineteise soolikaid; sellepärast põmmivad jäärad vastastikku oma pealuid, nii et silmi niriseb veri; sellepärast on kultide kihvakad lõuad valges vahus; sellepärast kaklevad teisepere kuked, kuni on mõlemad üleni verised ja väsimusest laabakil maas, ja sellepärast lasid mineval kevadel kaks metsiskukke
