Ja Andres hakkas möödunud päevi meelde tuletama, et neist leida õpetust olevikule ja näpunäiteid tulevikule.
“Isa, kas ma võin nüüd ära minna?” küsis Maret. “Seakartulid jäid tuppa patta keema, lagunevad teised pärast ära.”
Andres ärkas mõtteist ja vaatas tütrele otsa. Ja et selle silmad nii väga kadunud Krõõda silmi meelde tuletasid, ütles ta.
“Sa siis kedagi teist ei taha?”
“Ei, isa,” vastas tütar. “Mina lubasin enda Sassile.”
“Siis lase ta tulla, millal ta tahab või millal sina tahad, tagasi ei lükka ma teda mitte,” ütles Andres nagu suure jõupingutusega ning omal oli pärast hea meel oma sõnade pärast.
Hea meel oli ka Maretil. Ta ei vastanud isale küll midagi, aga tema näos ja silmis paistis nii vaikne ja õnnelik naeratus, nagu Andres seda Krõõda näos oli märganud ainult surmavoodil. Ja nüüd oli Andresel veel parem meel, et ta tütre tahtmisele oli järele andnud.
Nõnda siis oli küsimus otsustatud ja Maret läks tuppa vaatama, et seakartulid puruks ei keeks.
Maril olid nüüd need päevad käes, mida ta kartnud: ta pidi tahes või tahtmata võõra tüdruku võtma. Sellepärast niisutas ta oma pisaratega iga kosjaviinalonksu, iga pulmavorsti, mida ta läbi trehtri valge puupulgaga toppis, iga saiapätsi, oli see rosinatega või ilma. Ei saanud ta Maretile midagi kotti panna ega kompsu siduda, ei saanud ta temaga lõpuks ainustki sõna rääkida, ilma et suunurgis poleks valusalt tõmmelnud ja põlle- või rätikunurk silmadele kippunud. Maril oli ajuti tundmus, nagu saadaks ta õnnist Krõõta veel kord Vargamäelt alla, ainult mitte surnult, vaid elavalt – nii väga tuletas tütar talle kadunud ema meelde.
Ka Maretil olid silmad lahkudes märjad. Oli see nutja Mari või kõige muu pärast, mis siia maha jäi, seda ei öelnud ta kellegile.
“Ega mina nii väga kaugele lähegi,” ütles ta Marile, “kirikumäele paistavad ju Vargamäe vanad pedakad ära, võin neid seal kas või iga päev kord vaatamas käia.”
“Seda minagi, et ega jah nii väga kaugele,” oli ka Mari nõus, aga ise ei saanud silmi peost.
Kui Vargamäe Eesperes pulmaaskeldused mööda ja endine rahu majas, ütles Andres tagakambris kord Marile.
“Nüüd oleme tütardest lahti.”
“Sedapuhku jah,” vastas Mari. “Ei Liinest, Tiiust, Kadrist saa veel millalgi asja.”
“Ei niipea,” oli ka Andres nõus.
“Mõtlen vahel, et kas minu silmad seda aega näevadki,” kurtis Mari. “Mõni teab, kes neid kord toimetab ja totsutab, kui neil aeg kodust minna.”
“Sa oled ju noorem kui mina,” vastas Andres.
“Noorem või vanem, mis see siin loeb,” arvas Mari.
“Küll ka minul tulevad omad rasked päevad,” ütles Andres Marile nagu lohutuseks. “Andres võetakse mõne aasta pärast kroonu, Indrekust ei saa vist talutöötegijat, põle tal seda konti ega õiget tahtmistki, ja Ants ei jõua seks ajaks veel sirguda.”
“Jah, ei tea, mis sest Indrekust meil saab,” ohkas Mari. “Hundipalu Tiit, tema ristiisa, a’ab ikka peale, et koolitada teist, aga…”
“Köstri juurde ma panin ta ju,” rääkis Andres. “See annab mulle aina nõu, et ma ta linna kooli saadaks, aga kohe ei jõua, tee mis tahes. Hull oleks sellepärast hakata laenu tegema, ei tihka kudagi, sest millal või miska sa, vennike, maksad. Olen rehkendand edasi ja tagasi, aga võtta põle kuskilt. Liisi ja Maret viisid oma jäo, ega seegi koha sissetulekut suurendand, aina aga kuivab teine vähemaks. Ja aastad põle nagu ka änam endised. Ei kasva änam endist vilja ega kartuleid ja ei makseta neistki änam endist hinda. Laseks teise õige veel ühe talve köstri juures käia, saaks ikka pisut targemaks.”
Nõnda sündiski. Suvel tegi Indrek Vargamäel tööd ja talvel pidi ta köstri juures õppima – ühes mõne teise poisiga, kellest taheti midagi teha, ilma et vanemad isegi õieti oleksid teadnud, mis neist nimelt köstri juures teha saab.
Praegune köster oli noorevõitu mees, kes tuli endise vana isamaalase ja aatemehe asemele. See suri paari aasta eest kindlas usus jumalasse ja isamaasse ning kihelkond mattis ta suure auga maha, nagu oleksid kõik tahtnud seega tema usku heaks kiita. Ainuke kihelkonna nimekamaist meestest, kes seisis nagu õndsa köstri usu vastu ja ei austanud tema viimist rännakut oma osavõtuga, oli rätsep Taar. Tõepoolest oli ka tema köstri usu pooldaja, kuid veel rohkem pooldas ta isamaad ja sellepärast puuduski ta köstriisanda matusel. Nimelt oli nõnda, et köstri abiga, kes talle kui aatelisele isamaa eest kannatajale Vargamäe Eespere varrudest ja Pearu kurikuulsaist pükstest saadik ikka truult tööd andnud, sai Taar oma ihatud tuhat rubla linna intressi peale täis. Esialgse kavatsuse tõttu pidi ta nüüd rätsepaameti maha panema ja ainuüksi isamaale elama hakkama. Aga mida enam tema pangasumma linnas tuhandele rublale lähenes, seda enam võitis teda veendumus, et selle summa intressidega ei või veel kuigi hästi isamaad teenida, vaid tema peab vähemalt kahekordseks tõstma. Sellepärast siis, kui Taaril ihatud tuhat rubla täis, hakkas ta veel suurema hooga tööd vuhkima, et kaks tuhat rubla linna intressi peale saada. See tähtjas silmapilk oli umbes aasta enne köstri surma. Ja kui nüüd see vaga jumala sulane ja truu isamaa ori siitilmast lahkus, ei võinud Taar kuidagi tema viimsele rännakule minna, sest tema oli teise tuhande rubla pärast Pearuga lepitust otsinud ning oli nüüd kaua aja tagant esimest korda Orul õmblemas. Aga mis oleks Pearu öelnud ja teinud, kui rätsep oleks töö lausa argipäeval pooleli jätnud – köster maeti ju argipäeval, et nõnda näha, kui palju on neid, kes teda tõeliselt armastavad ja teda saatma tulevad – ning kiriku juurde põõkinud selle põrmu pärast, kelle aadete vastu Pearu nii südilt oli võidelnud? Ei, rätsep pidi oma südamesoovist loobuma ja tööd murdma, kui teised sõitsid kiriku juurde köstrit matma. Aga viimasel silmapilgul pani ka Pearu hobuse ette, et köstri matusele sõita: tema leppis oma aatelise vastasega peale surma. Ometi ei võinud Taar Pearuga mitte kaasa sõita, sest ta oli juba kord teisiti otsustanud ja ei tahtnud kergemeelselt oma otsust viimasel silmapilgul muuta. Pealegi arvas rätsep, et kui Pearu köstri aadetega lepib, siis ikka ainult sellepärast, et ühes köstriga oleks nagu surnud ka tema aated, kuigi need on igavesed, nagu on igavene inimese hing, sest muidu poleks ju igavest elu ega lunastust, nojah – kui Pearu surnud köstriga ja tema aadetega lepib, siis ei lepi ta veel rätsepaga ega tema aadetega, sest nemad mõlemad on alles elus. Nõnda oli targem köstri matusele mitte sõita, vaid Orule jääda õmblusmasinat vuristama. Aga et köster oma viimasel rännakul rätsepa osavõtust mitte üsna ilma ei oleks, siis helistas see kogu päeva oma kumeda kurguga matuse- ja isamaalaule, nii et need, kes isamaast olid kuulnud, oleksid võinud arvata: rätsep matab Vargamäel oma isamaad, kihelkond kiriku juures oma köstrit. Ometi ei matnud rätsep oma isamaad, vaid töötas aina tema kasuks: õmbles, et võimalikult ruttu veel teise tuhande linna intressi peale saada, sest muidu võib surm ka temale järele tulla, enne kui tal võimalus avaneb kogu oma jõud isamaale pühendada. Puht isamaa kasu pärast loobus Taar köstri matusest ja sellepärast võis ta rahuliku südamega pressida ning nõeluda, sest elus isamaa on ometi rohkem väärt kui surnud köster. Nõnda arvas rätsep Taar.
Oleks vana õnnis köster kauem elanud, mõni teab, mis oleks siis sündinud Vargamäe Andrese poja Indrekuga, aga nüüd käis ta talveti noore köstri juures koolis. Kool mõjus Indrekusse kui mürk: oled kord teda millegipärast tarvitama hakanud, siis ei pääse temast enam, sest ihk tema järele aina kasvab. Seda mürki tundis Indrek juba vallakoolis, kus nad käisid Andresega kahekesi üheskoos. Õpetajaks oli neil noorevõitu mees, kel vend linnas õppis, kust ta
