lisas ta juurde: “Enne esmaspäeva õhtut põle mind vaja oodata, mul on seal toimetamist.”
Sellest pidi ainult ühte mõistma: Andres ei tahtnud ise pulma minna, aga teisi ei tahtnud ta ka selles takistada, sellepärast läks ta tülist eest ära. Kõigil pääsiski Mäel nagu hing lahti, kui vana Andres väljamäelt alla oli sõitnud. Joosti kilgates sauna juurde, mindi õhtul Orulegi, nagu poleks naabrite vahel vaenu ega midagi.
Pearu aina muheles õlleankrute ümber, sest ta tundis, et tema oli praegu võidumees: Andres oli põgenema löödud, Pearu üksi askeldab siin, nagu oleks kogu väljamägi tema päralt.
Peiupoisse ja pruuttüdrukuid oli ainult viis paari. Kõigi arvamise järele oli see perepoja ja peretütre pulmade kohta liig vähe. Aga kõik said ka sellest aru, et polnud mingit mõtet suurt karja peiupoisse kokku ajada, sest pulmasõidust ei tulnud siin mail praegu niikuinii midagi välja. Hoopis teine lugu, kui pulmi oleks peetud lumetee ajal – siis küll! Siis oleks võidud kihutada – pruudisõitja kõige eest ja peigmees ja peiupoisid tagant järele – nii et vahutükid oleks lennanud. Aga mis teha vankripõlves Vargamäe soosillal ja rooplistel põlluvaheteil? Kes võiks vankril istuda, kui hobusele tõepoolest jalad alla teeks? Pealegi oli veel üks asjaolu, mis õiget pulmasõitu takistas: pruuti ei tohtinud põrutada.
“Muidu saame pulmad ja varrud korraga,” heitis rumalat nalja Rava Kustas, kes ka pulma oli kutsutud.
Nõnda siis sõideti tasa ja targu kiriku juurde ning samuti sealt tagasi, nagu peetaks Vargamäe kohaomanikkude esimeste laste pulmi ilma pruudisõitjata ja peiupoisteta.
Pilli- ja laulumeheks oli Joosep mõelnud kutsuda Laulu-Lullu, aga kui Liisi talle meelde tuletas, kui rumala laulu see nende kohta oli teinud, siis jäeti tema kutsumine katki. Viimaks arvati, et kui õige kutsuks va Kingu Priidu oma simliga, aitaks ehk sellestki viiele peiupoisile ja pruuttüdrukule. Simmel ei lõuga küll just lõõtsmooriku vastu, aga küllap temagi oma häält tõstab, kui Mihkel puutiku kõvemini näpu vahele võtab. Ka ei jää Priidu tantsutükkidega jänni, laseb teine reinlendrit, polkat, polkamasurkat, galoppi, aagenpitsi, labajalga nii mis laksub. Vaheaegadel võib ta mängida “Mo elu Kristus ise” või midagi muud mõnusat viisi, millele laulab kaasa tema ise ja ka teised.
Nõnda siis tuligi Kingu Priidu Vargamäe laste pulma oma simliga pillimeheks ning kõik aina imestasid, kui kenasti võib simli järele tantsida: poisid põrutasid jalga vastu põrandat ja pruuttüdrukute seelikusabad seisid taga aiva torus.
Eriti hakkas Priidu mänguriista kõla Mäe Indreku kõrvu ja hinge kinni. Kogu pulma ajal ei saanud ta mujale, kui istus aga Priidu juures ja ootas, millal see mängima hakkab. Tema’p see oligi, kes Joosepi ja Liisi pulmas Priidu kogu kunsti nägi ja imestas.
Pärast oli Indrekul tundmus, nagu ei heliseks mitte ainult simmel, vaid ka poiste ja tüdrukute hääled, nende tantsivad jalad, nende naervad suud ja silmad. Kogu pulma õhkkond oli täis imelist helinat, mis sai alguse Priidu simlist. Ja Indrek arvas, et seda ei kuule ega tunne mitte ainult tema, vaid ka teised, sest miks muidu muutuvad tüdrukute kehad poiste käte vahel tantsides nii pehmeiks ja painduvaiks, miks muidu löövad nende paled lõkendama ja silmad nii imeliselt läikima või kilama.
See kõik on nii imelik, et Indrek arvab: temagi paled kipuvad punetama, silmad läikima, luud-liikmed pehmenema. Jahedust ja karastust otsides läheb ta pimedasse õue, aga siin kostab mitmelt poolt korraga naerukihinat ja sosinat, mis ajaks nagu veel enam vere näkku ja läike silmi. Südagi hakkab valjemini lööma, nagu kipuks hirm peale.
Hommiku tulekul, koidu eel, kui olid kadunud peiupoisid ja pruuttüdrukud, et paariviisi omale uinumispaika leida kas lakas, põhulaos, laudil, aidas või reiaall vankris, lõõpisid veel Pearu ja Rava Kustas kahekesi väsimatult edasi, õllekannud käes. Viimaks läksid nad otsima, kes kellegiga ja kes kuhugi magama pugenud. Muidugi huvitasid neid selle juures mitte abielulised, vaid vallalised, poisid ja tüdrukud. Ja kui nad kusagilt paarikese teineteise kaisust leidsid, köitsid nad nende jalad nööriga kokku või õmblesid nende riided kotinõelaga ühte. Juba olid nad mitme paariga nõnda teinud, kui nad viimaks leidsid lakast ulualt Oru Karla ja Mäe Mareti. Rava Kustas tahtis ka need kokku köita, aga siin polnud Pearu nõus. Tema oli ebausklik ja kartis, et kui tema ise oma poja Andrese tütrega ühte seob, siis see ka igavesti nõnda jääb.
“Lase minu poiss olla,” ütles ta Kustasele ja kiskus seda kättpidi magava paari juurest eemale.
“Mis see sinu poiss siis parem on kui teised,” vaidles Kustas vastu ja tahtis tingimata siduda. Meeste sõnelusest virgus Maret, kargas poisi kõrvalt üles, ronis mööda redelit maha ja jooksis koju.
“Las poiss magab edasi,” ütles Pearu, sest temal oli väga hea meel Mareti minekust.
“Magagu,” vastas Kustas, “aga kinni seon ta siiski, kas või kroovilati külge, kui ta tüdruku jalad lasi ära viia.”
Ütles ja siduski Karla jalad roovilati külge, nii et roovilatt pidi siin täitma tüdruku säärte aset. Enamasti olid need tugevad sääred ja jõudsid poissi hoida nagu roovilattki. Ainult Maretil olid oma ema luudliikmed, sellepärast polnudki mõtet Karlat siduda tema külge, niikuinii ei oleks suutnud tema teda pidada.
Aga kui lõõpijad olid oma köitmise ja õmblemisega valmis, tõstsid nad põrgukära, et magajaid äratada. Tõustes leidsid paarikesed, et ei saa teineteisest lahti, ja nüüd oli naeru ja rumalat nalja rohkem, kui tüdrukute kõrvad jõudsid kuulata. Lõpuks puudusid veel Karla ja Maret. Mindi neid otsima. Aga Maret jäigi kadunuks, ainult Karla siples jalgupidi roovilati küljes, kui ta äratati. See tegi ta kõige naeruväärilisemaks peiupoisiks, aga oma isale valmistas ta nõnda suurt rõõmu. Ühest oli poistel kahju: polnud Laulu-Lullut, kes oleks Maretist ja Karlast siinsamas laulu teinud, pealegi hästi soolase.
Noorpaar oli sauna magama läinud. Kui nad hommikul pulmamajja tagasi tulid, oli pulm juba täies hoos. Pearu oli jalul eilsest saadik. Tema silmad olid juba hoopis halliks läinud, nagu oleks nad terasest tehtud. Liisit nähes läks ta kohe sellele vastu, võttis tema käest kinni, pani ta oma kõrvale istuma ja hakkas rääkima. See oli üks neist Pearu purjus pea juttudest, millel polnud mingit algust ja kus polnud ka lõppu loota, ehk olgu siis, et Pearu rääkides väsis ja magama uinus, mis temaga mõnikord juhtus.
“Sest sina oled, mu kallis minijas, kui tall, mis viiakse tappa ja sina ep ole võind mitte tantsida,” nõnda algas Pearu oma juttu. “Ja sina oled nüüd minu esimese poja, minu kalli Joosepi naine, sest kirjutud on: ja siis jättis Joosep oma kuue ning põgenes. Minu kallis Joosep jätab oma kuue ning kasuka, oma särgi ja püksid, mis on kirjas ära seletud Vargamäe, seda jätab minu kallis Joosep oma isa vihamehe esimese kalli tütre pärast. Uamen! Sest kirjutud on: sina ei pea mitte… ja needsinatsed teised sõnad. Nõnda siis, mu kallis minijas, sina istud minuga, purjus vanamehega, ja a’ad vaga juttu ning ei nõua mitte teps ilma lusti ja rõemu taga, sest sina tead, et minu käes on keelda ja käskida ja sellepärast pead mind kartma ja armastama, nagu on üles pandud pühakirja Jehoova meie kalli jumala pärast. Hallelooja! Issand pikendagu tema päivi ja ülendagu tema hinge, sest kui sinu õnnis ema suri, siis tegin mina temale teed, et tema ei peaks mitte oma jalga vasta kivi tõukama, nagu ütleb Eesus Kristus. Aga tema isa ei ütle mitte nõnda, vaid tema on üks kange südamega vanamees, nagu oleks ta Vargamäel meie nuaber. Meie ka oleme kanged vanamehed ja sellepärast jätab Joosep oma kuue ning kasuka, nagu kirjutud on, kui ta põgeneb Potivari naise juurest, mis on kirja pandud Vargamäe. Ja tema hoiab sinu poole ning teie peate üks liha olema, sest tema jätab oma isa ja ema maha, nagu ta ise seda mulle pühakirjaga ära seletas. Uamen. Ja ma noomisin teda ning ütlesin kalli jumalasõnaga: sina ei pea oma naisele mitte tegema, nagu teeme meie Vargamäel, sest see on sinu isa vihamehe esimene tütar, kel on tema ema Krõõda hele jaal, kui ta kutsus sigu… ja sina pead teda armastama kõige ihu häda sees. Kürjeleisson! Ja tema nuttis
