ta oma sünnipaika vaatama,” ütles Liisi.
“Sa ei luband ju oma lastele kunagi Vargamäed näidata,” ütles Maret.
“Ta on ju alles nii rumal, ei tea veel midagi, sellepärast,” seletas Liisi vastu, ise aga tundis väga hästi, et juba hakkab ta oma sõnu sööma, mis ta Vargamäest varemalt rääkinud. Aga täna ei hoolinud ta sellest. Kord-korralt hoolis ta sellest ikka vähem, kui ta nägi, mis ja kui palju isa temale oli käskinud kaasavaraks anda. Isa võis ju andes rääkida õigusest, aga Liisi tundis seda ainult kui armastust, sest et tema ise oli õppinud juba armastama.
Ning kui ta lõpuks Vargamäelt hakkas alla minema, kuhu jäid omaksed pisarsilmil talle järele vahtima, siis läks ta niisuguse tönniga, nagu polnud siit läinud veel keegi. Liisile näis äkki, nagu oleks siin iga koht ja nurk nii armas, nagu poleks seda miski kusagil. Ja tema ise oleks tahtnud siin kõigile olla armas, et kõik mõtleksid temast ainult head, nagu oli seda lubanud teha jalutu saunaonu, kes andis talle virvendaval pilgul käe jumalagajätmiseks. Oleks nüüd isa kodus olnud, siis oleks ehk Liisi oma lapsega tema jalge ette langenud, tema põlvede ümbert kinni võtnud ja mitte enne tõusnud, kui ka temaga oleks kõik hea olnud.
Aga midagi niisugust polnud võimalik, sest isa oli läinud kusagilt kaugelt telliskive tooma ja käis praegu, võib-olla, oma kangete jalgadega kivikoorma kõrval, nukker ja endasse süvenenud. Sellepärast polnud Liisil võimalik muud teha, kui surus oma väikest poega vastu rindu ja läks suure, suure tönniga Vargamäelt alla.
Nõnda oli siin kord ja kohus.
XXXVII
Liisi ja Joosepi lahkumisega Vargamäelt algas siin nagu mingisugune lagunemine: noored kadusid isakodust üksteise järele. Maret, kes Liisi ajal nagu tagaplaanile oli surutud, ei tõusnud ka üksi jäädes rohkem silmapiirile. Teda nagu ei pandud suuremat tähelegi, olgu kodus või väljas. Oma pikavõitu ja peeneldase kehaga käis ta ikka pisut ettepoole vimmas, pea nagu nukralt longus ja silmis asjatu kurbus ka siis, kui ta suu naeris. Leinas ta kedagi või oli tal mõni salamure? Keegi ei teadnud seda, sest Maret rääkis vähe. Töös oli ta hoolas ja väsimatu, ei rääkinud isale ega võõrasemale kunagi vastu, tegi, mis kästi, aga Liisiga ei suutnud ta võistelda, sest tal polnud tema jõudu ega tema lahtiseid käsi, eriti välistööks. Laulda võis ta Liisi minekust saadik peaaegu vahetpidamata, nii et isa vahel tüdines kuulamast ja talle ütles.
“Ei sinu suu änam seisagi kinni.”
Aga Maril oli asjast teine arusaamine kui Andresel ja tema küsis kord Maretilt naljatades.
“Hakkad ka õige mehele minema või, et nõnda laulad?”
Maret vaatas emale nukra naeratusega otsa ja vastas.
“Või need mehed näpuotsast võtta on.”
“Küsisin ju muidu niisama suusoojaks,” ütles Mari nüüd, “tuli mul ju mu oma noorus meelde. Mina ka armastasin kangesti laulda. Aga sel a’al ei olnd nii kurvad laulud kui sinul. Mina trallitasin, aina trallitasin.”
“Liisi ka armastas rohkem trallilaule,” ütles Maret.
“Aga põle sestsaadik änam trallilaulud minu suhu saand, kui Andres mu Mäe perenaiseks võttis,” rääkis Mari edasi. “Ei kohe ole aega ega jäksa laulda. Ja küllap need aastad nüüd olid ikka veel kergemad, teie olite mul Liisiga lükata ja tõmmata. Ma sain kohe hõlpu. Aga Liisi on juba läind ja kuniks sindki veel siin kõerutamas, kes seda teab.”
“Jah, ma olen ka vahel mõelnd, et kudas sa siis küll läbi saad, kui mind änam ei ole,” ütles Maret.
“Ah oled mõelnd vahel?” küsis Mari ja tema väsinud silmis säras rõõmuhelk. “Eks mul rasked päevad hakka siis, kes teab kauaks tervis ja jõud ette lööb. Lapsed on igaüks tüki viind, aga kes annab siinilmas midagi tagasi. Külg teeb ka vahel kuuma valu, ei tea, mis seal on.”
Seda viimast häda ei kaevanud Mari kunagi Indreku kuuldes, sest see ei suutnud seda välja kannatada. Aga Maretile võis ta sellest rääkida ja võis isegi seletada, et nagu kõva tükk oleks kusagil sügavas küljekontide all, mis teeb vaeva kodusel ja välisel tööl. Viimasest tuli tal tänavu õige sagedasti osa võtta, sest tööjõud oli peres kasinam kui mineval aastal: Liisi asemele oli astunud Indrek, kelles oli midagi Mareti taolist pikka ja painduvat, nagu oleksid nad ühe ema lapsed. Pealegi oli algusest saadik märgata, et Indrekul pole nagu head tööhakkamistki.
Muidu elati Vargamäel üsna vaikselt, ei kohtukäimist ega riidu. Kanged naabrid olid lössi löödud oma esimeste laste abielu pärast. Pealegi tabas Pearut sügisel raske hoop: Karla võeti kroonuteenistusse. Küll oli ka tänavu palju mehi, nii et Karla oleks võinud järele jääda, aga tal polnud õnne, võttis numbri ligi. Nõnda siis pidi Pearu omale võõra sulase palkama, sest järgmine poeg Toomas oli alles nõrk, et töömehe kohuseid täita. Sellest mõistis Mäe Andres, et jumal teeb mõnikord õigust ka Vargamäel. Pearu oli küll hoobelnud ja suurustanud, aga nüüd pidi ta ometi kord mõistma, et tema pole ilmas see kõige vägevam. Aga sellesama kõigeväelise kätt sai ka Andres varsti tunda. Sest talvel tuldi Maretile kosja ja tuldi jälle nõnda, et see Andresele ei meeldinud. Sõideti küll paukuvate kellade ja kangete magusate viinadega ukse ette, aga ikkagi ei meeldinud see Andresele: kosilaseks polnud peremees, vaid käsitööline – tisler kiriku juurest, kes tegi tellimise peale kummuteid ja kappe ning ka puusärke, kui see nõnda pidi olema. Pealegi oli kosilasel viga, et ta paremat jalga lonkas, mitte küll palju, aga ikkagi lonkas, sinna polnud midagi parata. Muidu peeti mehest lugu ja leidus niipalju peretütreidki, kes kinnitasid, et tisleri Sass tantsib oma vigase jalaga paremini kui suurem hulk poisse oma tervete jalgega.
Peaaegu oleks Mareti meheleminek samasuguseks muutunud nagu Liisigi oma, aga Mareti vaiksem ja pehmem iseloom päästis seisukorra. Kui Maret Mari kaudu isale juba varakult asjast teada andis, ütles see kohe.
“Sass on ju sant, muidu põleks mehel viga.”
“Ega see lastesse hakka,” vastas Mari, “eks lapsed tule ikka terve parema jalaga.”
“Ükskõik,” ütles Andres, “aga sandile ma oma tütart küll ei taha panna, kas siis meie tõesti vallas need kõige halvemad oleme, et me need viimased peame ära korjama?”
“Sass ei ole ju see viimane, tema on ju meistrimees,” seletas Mari.
Aga Andres ei olnud nõus. Ta laskis kohe Mareti kutsuda ja ütles temale.
“Kas sa siis paremat ei saa, et pead selle sandi võtma?”
“Teised põle mind tänini taht,” vastas Maret.
“Aga sul on ju ometi aega oodata, ega sa veel vana ole,” ütles isa.
“Peas see vanuski ei tule,” arvas Maret norus peal.
“Ei mina küll sellega paergu nõus ole, et sa Sassile lähed. Mul on kohe valus sind temale lasta,” ütles isa.
“Eks me või siis Sassiga oodata,” lausus Maret üsna alandlikult ja vaikselt.
“Mis!?” hüüdis isa nagu hirmul ja imestanult. “Sa tahad siis teda ootama jääda?”
“Tema on ju valmis mind ka ootama,” vastas Maret. “Tema ootab ükskõik kui kaua. Veel mineval pühapäeval ütles ta mulle, et kui vaja, ootame, mina põle änam poisike, kes iga seeliku järele jookseb. Ja siis ütles ta mulle veel, et tema teist ei võta, kui mina temale ei lähe, tema tahab ainult mind. Sellepärast on
