style="font-size:15px;"> Kui Pearu parajasti lõhutud tammi juures seisis ja sajatas, jõudis ka Eespere poiss loomadega sohu. Koer pistis kohe ägedalt haukuma. Südametäiega hakkas Pearu teda kaigastega pilduma.
“Tere, tere, Oru peremees!” hüüdis Mart eemalt. “Kudas su kalli tammi käbarad käivad?”
Peremees tegi, nagu ei kuulekski ta koera kisa kõrval poisi sõnu.
“Su kraavid na kuivad kõik, vaevalt kassil juua, kuhu sa nüüd minu uputad?”
“Sinu tõmban nüüd oksa, seda pea meeles!” kähvas Pearu.
“Kui kätte saad,” irvitas poiss.
“Suan, ä’ä muretse,” vastas Pearu ja hakkas poisi poole minema. See andis päkkadele valu. Aga Pearu ei läinudki teda püüdma, vaid hakkas loomi ajama, kes mööda muda roomasid.
“Ega need sinu loomad ole, mis sa neist tahad!” hüüdis poiss.
“Tahan katsuda, kas suan su kätte või mitte,” vastas Pearu.
“Jäta loomad rahule!” karjus poiss.
“Tule ise seia, siis jätan, muidu a’an ära.”
“Sina, sitavares, ajad minu loomad ära? Küll ma sulle näitan, kudas loomi aetakse,” karjus poiss vihaselt. Ja ta jooksis karjasillale ning korjas sealt omale parajaid viskekive tasku. Siis tuli ta uuesti Pearule lähemale, kes ikka alles loomi ajas, neid vemmeldades.
“Kas jätad loomad rahule või ei?” küsis poiss.
“Ahah!” naeris mees. “Juba vesi ahjus, mis?”
Poisi peost lendas esimene kivi Pearu poole, kuna ta ise koerale hüüdis.
“Võta teda, kuradit! Võta!”
Koer tungis ägedamalt mehele kallale ja poiss usaldas lähemale nihkuda, nii et paras oli kividega pilduda. Juba kolmandaga tabas Pearut, pahema käe küünarnuki otsa.
“As sa sinder!” karjatas mees ja võttis parema käega valusast kohast kinni.
“Paras, paras!” karjus poiss. “Peksa veel teisepere loomi!”
Jällegi sihtis poiss kiviga. Mõne korra järele tabas ta Pearu paljast jalga.
“Hästi paras!” kähistas poiss kõigest südamest ja pistis ise jooksu, sest nüüd polnud enam nalja, Pearu jättis ju loomad ja hakkas poissi taga ajama. See kestis tükk aega, aga ilma tagajärjeta, sest poiss oli soos väledam. Pealegi jooksis ta nagu kurjast mööda mudasemaid ja pehmemaid kohti. Parajat silmapilku valides pöördus ta ümber ja viskas vahetevahel mõne kivi. Veel tabas ta paar korda märki. Viimaks jättis Pearu poisi püüdmise ja hakkas piirikraavi poole minema, kuna koer teda vihase haukumisega saatis.
“Pai peremees, kuhu nii ruttu, päev alles pooles õhtupoolikus!” lõõtsutas Mart mättalt. “Ja ega kividestki veel puudu ole, ühega tahan sulle pähe visata, tule tagasi!”
Pearu ei pannud poisi sõnu kuuldavakski, läks ja hüppas üle kraavi ning jäi selle vallile seisma, käed seljal koos. Koer plõksis tal teisel pool kraavi nina all. Peremees ei teadnud, mis ta selle eest oleks andnud, kui oleks võinud sauna palavaks kütta vähemalt koeralgi, sest see oli tal paar korda jooksul jalga kinni karanud, kui ta just valmis oli poissi tabama. Koer, sinder, oma hammastega päästis selle õeluse ja tasuks lööks Pearu ta ristluust maha. Siis võib ta elada, kui ta tahab, ilma ristluuta.
Pearu seisis, puhkas ja mõtles. Koer muutus viimaks nii julgeks, et läks kraavist vett jooma, sest juba ammugi lõõtsutas ta, keel ripakil lõugade vahelt väljas. Oli paras silmapilk: mees virutas tõrvikuga koerale. Ei tabanud küll hästi, aga tabas siiski, sest koer karjatas.
“Kas said, suadana silmamuna!” parastas Pearu. “Tule veel minu kruavile vett lakkuma.”
Aga juba lendas poisi peost esimene kivi üle kraavi mehe poole: poiss tõttas koera eest kätte maksma.
“Ennäe mul raiska,” kirus poiss, “või siis, kui koer läheb palavaga jooma.”
“Kas sa jätad oma loopimise seal!” hüüdis Pearu.
“Mitte enne, kui sina sealt läind,” vastas poiss.
Ja jälle lendas kivi. Varsti sai peremees hoobi pihta, siis teise, sest poiss oli ju lähemale tulnud. Pearu tahtis juba üle kraavi karata, et poissi vemmeldama minna, aga siis tabas teda üks kivi vastu paljast jalasäärt. See oli valus, kuigi kivi ise polnud suur asi. Hüppamine jäi katki.
“Kui sa oma loopimist ei jäta, lähen koju, toon püssi ja lasen su maha!” karjus Pearu.
“Kallis külaonu, kivid otsas, see oli viimane, enam ei saagi loopida,” irvitas poiss. Pearu hakkas kodupoole minema. “Kulla peremees, tamm alles tegemata, mul tuleb tööst puudu!” hüüdis poiss.
Pearu ei vastanud, läks ainult. Ta polnud niipalju vihane kui nukker. Aastate kaupa kestnud kavatsused kippusid luhta minema. Algusest saadik oli ta paika otsinud, kus saaks Andresega sarved kokku panna, aga nüüd pidi ta tema karjapoisiga soos hundiratast lööma.
Tema plaanid ei tekkinud päris halvast südamest ja kurjast meelest, vaid ta tahtis ainult katsuda, mis mees see uus üleaedne õieti on. Mõistab ta mehega mehemoodi asju ajada ja on tal nutti ka või murrab ta ainult rammuga igalt poolt läbi? Pearu mõtles seda umbes samuti nagu hobustega võiduajamist, koerte kiskumist, härgade kaevlemist ja jäärade puksimist, ühesõnaga – kumb on üle? Siin ilmas, eriti aga Vargamäel, oleks hirmus igav elada, kui poleks neid jõukatsumisi ja ärplemisi. Igav oleks talvel ja igav oleks sügisel, aga eriti igav oleks kevadel ja suvel, kui valitseb Vargamäel tõsine elu.
Muidugi, võiks ju samuti hommikust õhtuni tööd rühmata, nagu teeb seda üleaiamees Andres, aga Pearul pole selleks jumalaandi. Pearu isa rühmeldas niisama, aga tema kordas alatasa, et rühmeldab ainult selleks, et lastel oleks kergem. Nõnda peab siis Pearul kergem olema, kui oli tema isal. Pearu sõidab ennem laatadel ümber, praalib seal ühes Kassiaru Jaskaga ja vahetab kas või mustlastega hobuseid, kui et hakkaks end hommikust õhtuni tööga tapma. Ta istub meeleldi ka kõrtsi saksatoas, lärmab seal kohtumehega, vallatalitajaga, mõisa aidamehe või mõne muu suurema ja tähtsama isikuga, kes mõtlevad suuri ja tarku mõtteid. Nende tarkusest ja mõtteist tahab Pearu osa saada, et oskaks ka kodus õieti “rehnutti” pidada.
Üks niisugune “rehnutt” on ka see piirikraav ühes lepikualuse kraaviga, mis vee paisutamiseks hädasti tarvilik. Aga Eespere Andres ei saa sellest õieti aru, sest temal pole aega mõtelda, tema peab aina tööd murdma. Mustlanegi hobust vahetades on nutikam, sest kui sa tema üle lööd, siis ei saa ta vihaseks, vaid katsub järgmisel korral sinu enda või mõne muu omakorda üle lüüa. Aga Andres vihastab, kui Pearu on ta üle löönud. Täismees vastab vingerpussile vingerpussiga, aga Andres tuleks kohe jõuga kallale. Ja lõpuks saadab ta Pearu vastu oma karjapoisi. On see mõni mehetegu? On see mõni õige Vargamäe peremees.
Nõnda nägi Pearu oma asja, kui ta pikkamisi kodu poole lonkis. Ta oli pisut pettunud. Uue tammi tegemisel polnud praegu suuremat mõtet, sest kuivade ilmade tõttu oli vett vähe. Ainult see poisiraisk ja see koerarajakas, kui need kätte saaks! See soov kõvenes tal laupäeva õhtul saunas veel enam, sest kui eit teda seal leilitas, vihtus ja pesi, ütles ta mehele.
“Mis sinised laigud sul keha peal on?”
