ütles Pearu.
“Vuata hullu!” imestas eit. “Sinine ja põle valus.”
“Mehel mehe ihu,” kiitis Pearu.
Nõnda jäidki need Oru peremehe sinised laigud laupäeval saunas selgitamata.
XV
Kui Oru perenaine üleaedseilt oma vanamehe muhkude kohta seletust oleks küsinud, siis oleks ta seda tingimata saanud. Isegi kolmeaastane Liisi oleks ehk teadnud midagi nende kohta rääkida. Kuid Oru perenaine ei rääkinud nüüd enam üleaedsetega ja need ei rääkinud enam Oru rahvaga. Elasid teised samal Vargamäel, aga üksteise keelt ei mõistnud, ehk kui mõistsidki, siis ainult halbu sõnu, sõimusõnu, kõik teised sõnad olid ununenud. See algas kevadel, kui Oru Pearul oli tarvis lepiku all oma loodheinamaale vett paisutada.
Karjapoiss Mart oli Eesperes kangelaseks tõusnud. Ta oleks kangelaseks tõusnud kogu Vargamäel, kui oleks teatud, kust sai Oru Pearu oma kehale sinised laigud. Ei olnud tähtjas, kuidas just asi sündis, kindel oli ometi, et midagi oli lepiku all sündinud, sest kraavid seisid kuivad. Ka karjamaa pidi juba tahe olema, seda märkas Krõõtki lehmi lüpstes.
Ometi oli tema see, kes karjapoisi tegu alguses hukka mõistis. Temale oli sootuks vastuvõtmatu, et laps vanainimest nõnda näägutab ja teda kividega pillub, nagu Mart seda ütles teinud olevat. Aga kui poiss hakkas seletama, kuidas Pearu lehmi tümas taga ajanud ja neid vemmeldanud, siis muutus Krõõda arvamine. Kuidas? Lehmi vemmeldama? Oleks veel härjavärsse või mullikaidki.
Muidugi, kui lugu soos nõnda oli, siis talitas Mart õieti. Ja sest silmapilgust peale hakkas Eespere perenaine oma karjapoissi Matuks hüüdma. Tema eeskujul tegid seda viimaks ka teisedki, esteks Mari, siis Juss ja lõpuks peremees isegi. Mart oli surnud, elas Vargamäel ainult Matu. Hiljemgi, kui Mart tuli Mäele sulaseks, ei kuulnud ta aga muud nime kui aga ikka Matu ja Matu. Ja see nimi oleks talle eluotsani jäänud, kui ta poleks Vargamäelt lahkunud, et minna otsima paremat kohta.
Niisugune imelik mõju oli perenaisesse karjapoisi jutustusel, kuidas Oru Pearu nende lehmi vemmeldanud ja kuidas tema teda siis kividega vinninud.
Andres leidis aga asjas tõsisema külje, kui ta poisile ütles.
“Tammi tegemise on ta küll katki jätnud, aga küllap ta hakkab nüüd sind varitsema, ega ta seda sulle nõnda ei kingi.”
“Jah, Matu, katsu sa oma nahk hoida,” manitses perenaine. “Tema ta pargib, kui ta aga kätte saab.”
“Ei saa tema minu nahka kätte, siputagu või siidi,” vastas poiss pererahvale. “Pistan alati mõned head kivid tasku, küll ma siis näen. Mina kividega ees, Valtu hammastega tagant, tulgu.”
“Et mitte salaja ei juhtuks,” kartis perenaine.
“Valtu nina võtab ta poole versta pealt,” lohutas poiss.
Mõned päevad möödusid rahulikult, ilma et midagi iseäralikku oleks sündinud. Ainult Oru õues paugutati püstolit – peremees ise paugutas. Nähtavasti proovis ta tuliriista. Aga sellest ei osatud Eesperes head ega halba arvata.
Siis kadus üleaedse õuelt paugutamine ja peremees luusis siin-seal ümber. Käis teine kraavilgi aru pidamas, nagu mõtleks ta jällegi hakata tammi tegema. Aga ei teinud, pidas muidu niisama aru.
Ühel õhtupoolikul ilmus ta äkki Eespere karjamaale, peaaegu Aaseme raja äärde. Ta tuli siia Matut kimbutama, sest siin oli maa kõvem ja mehele jooksmiseks soodsam. Pearul oli pikk vemmal käes, et koera tõrjuda või et poisilegi jooksul mõni hea jõhkam anda, kui teda kätte ei peaks saama.
Poiss usaldas liiga palju oma väledaid jalgu, kive taskus ja koera hambaid. Selle tõttu pääses Pearu talle nii mõnigi kord lähemale kui kasulik. Küll oskas poiss põõsaste vahele põigates ikka oma nahka päästa, nii et Pearu tal kraest kinni ei saanud ja et selle vemmal aina kaski sopsis, ometi tundus seljal paar valusat kohta. Aga see ei sünnitanud niipalju hirmu kui viha. Vihane oli ka Pearu ja tulivihane Valtu. Matul oli veel ainus kivi taskus järel – kõige suurem. Selle tahtis ta hästi kasulikult ära tarvitada – tahtis temaga Pearule pähe anda, maksku mis maksab. Sellepärast ei hoidunudki ta temast nii väga kaugele. Et aga poiss juba tükk aega ühtegi kivi polnud visanud, siis arvas Pearu, et poisil enam kive taskus polegi. Nüüd oli siis paras silmapilk tulnud. Ja ta hakkas niisuguse ägedusega poissi taga ajama, et see juba varsti Pearu sõrmi oma kaelusel tundis. Aga nüüd raiskas Matu oma viimase kivi – virutas temaga tagasikätt Pearule otsa ette. Valtu omalt poolt kargas talle säärde kinni. Nõnda pääsis Matu jällegi.
Pearu oli hirmus vihane, silmad välkusid tal kurjas õeluses. Ja kui koer ikka veel irevil hammastega tema nina all haukus, tõmbas ta taskust püstoli ja andis tema pihta tuld. Kuul tabas looma otseteed pähe ja ta langes nagu niidetud rohi tummalt, vaevalt sirutas ta veel jalgu ja lõi sabaga.
Matu ehmus hirmsasti, ja kui Pearu teda praegu oleks püüda tahtnud, siis poleks poiss üldse joosta märganud. Võib olla, kui Pearu oleks käskinud, siis oleks ta ise tema juurde läinud ja enda tema kätte andnud. Sest on ta juba kord koera tapnud, siis tehku ta ka temaga, nagu heaks arvab. Aga koera surm rabas laskjat ennast peaaegu samuti nagu poissigi. Ka tema oimetus valus sipleva looma ees, sest selle surma polnud ta milgil tingimusel tahtnud. Äkiline vihahoog oli ta kaugele üle soovitud piiri hukutanud.
Nõnda oli poisil aega toibumiseks. Kui Pearu end lõpuks liigutama hakkas, oli Matul uuesti hing sees ja ta pistis kõigest jõust jooksma. Otseteed jooksis ta koju, ilma et oleks mõelnud, kuhu loomad jäävad või mis nendega saab. Nuttes jutustas ta seal perenaisele, mis metsas sündinud.
“Mis nüüd saab?” küsis see nõutult ja pühkis silmi, sest oli ju veri valatud, kuigi koera veri.
Kodust jooksis poiss välja äärde peremehe juurde, kes seal aeda tegi.
“Ah seda ta paugutaski oma püstoli,” ütles Andres. “Harjutas laskma.”
Ka tema ei teadnud alguses, mis teha. Aga siis läks ta poisiga koju ja sealt lepiku poole väljale Jussi juurde, kus see sõnnikut sisse kündis. Selle laskis ta hobuse põllu äärde ajada ja võttis ta enda sohu kaasa – tunnistajak.
Kui nad sinna jõudsid, kuhu olid jäänud loomad ja Pearu ühes surnud koeraga, siis ei leidnud nad siit enam kedagi. Ainult sel paigal, kus Matu tõenduse järele oli lamanud surnud koer, oli näha rohul ja samblal midagi pruuni.
Kuulati loomade kellu. Poiss näitas piirikraavi poole. Sinna mindi loomadele järele. Aru pidades astusid nad piirikraavi kaldale. Sel silmapilgul kostis teiselt poolt Pearu hääl, kes ütles.
“Tulge korjake oma raisk minu mua pealt ära!”
“Ta, sinder, on surnud koera seia vedand,” ütles Matu.
“Ä’ä sa valeta seal võrukael!” karjus Pearu, kes poisi sõnu kuulis. “Või mina vedand. Aga kes ajas koeraga minu mua peal tedrepoegi taga? Kes ässitas koera minu kallale? Mul seared praegu veel verised.”
Andres hüppas üle kraavi, Matu ja Juss järele. Varsti leidsid nad koera mätaste vahelt. Vaadati paika: veremärke polnud kusagilt leida. Nõutult seisid nad laiba ees. Kas ta ära viia või sinna jätta.
“Ma toon ta oma maa peale,” ütles poiss ja tahtis koeral tagujalgest kinni võtta.
“Las ta olla,” ütles peremees. “On tema ta seia toond, siis tehku temaga, mis tahab, milleks meie oma käsi hakkame määrima.”
Neid
