niipalju kui oma tööd vähegi mahti andsid. Vanemate kraavide ääres muutsid kased juba karva ja aastast kasvu. Andresele tegi see nii suurt rõõmu, et peaaegu igal pühapäeval ühes või teises kohas kraavikaldal kõndimas käis. Sealt tõi ta ikka hea meeleolu koju kaasa. Ja kui Krõõt vahel tütreid kuidagi meelde tuletas, ütles Andres naljatades.
“Minu pojad kasvavad soos kraavikallastel, sihvakad ja lopsakad teised, nii et aina lust vaadata. Mina võin surra, aga ei minu pojad niipea sure, need kasvavad ka pärast mind Vargamäel.”
“Seni kui võerad käed nad maha raiuvad,” lausus Krõõt.
“Kännust tõusevad uued asemele, Vargamäel on visa seeme,” ütles Andres.
Visadust oma kemplemises ilmutas Oru Pearugi. Tänavu elas ta küll Andresega rahus, aga seda mitte tüdimuse või väsimuse pärast, vaid et tal oli nüüd omas kodus tegemist. Ta oli omale uue sulase kaubelnud ja, nagu ikka, võimalikult tugeva, et oleks toeks üleaedse vastu. Aga nüüd juhtus nõnda, et Pearu läks ise oma tugeva sulasega vastamisi. See sündis millalgi, kui Pearu jälle suure ajuga kõrtsist koju tuli ja õuevärava maha ajas, mis eest ta naist ja lapsi tahtis karistada. Kui kisa ja karjumine liig suureks läks, ei suutnud Jaagup välja kannatada ja astus pererahvale vahele. Ta tuuseldas pisut marru läinud peremeest ja viis ta siis sängi magama. Küll oli Pearu sulasele küüntega näkku ja kõrri kinni karanud, aga sulane ei hoolinud. Lõpuks sai peremees hammastega sulase pöidlast kinni. Nüüd võttis sulane taskust kinnise liigetega noa ja pistis selle Pearule hammaste vahele. Nõnda päästis ta oma haavatud pöidla. Aga niipea kui Jaagup Pearu lahti laskis, kahmas see sängiääre alt kirve ja oleks vististi sulase elu lõpetanud, kui see õigel ajal poleks saanud tooli löögiriistana tarvitada. Nüüd võttis sulane vöö ja sidus peremehe käed selja taha kinni. Nõnda viskles ja vandus ta, kuni uinus magama. Siis päästis perenaine ta käed.
Ärgates tegi Pearu näo, nagu ei mäletaks ta eilsest sündmusest midagi. Isegi sulasele ei lausunud ta ainustki halba sõna. Aga sest silmapilgust peale hakkas ta teda kiusama, kus ta iganes võis. Algas sellega, et ta hommikul sulast magada ei lasknud ja et õhtul kauem pidi töötama kui harilikult. Eelmistel aastatel olid ikka Eespere mehed varasemad ja õhtul hilisemad, tänavu läks kõik vastuoksa.
Sadas sügisel päevade kaupa külma vihma, siis nähti Tagapere Jaagupit hagu tegemas lepikus, mis puistas vett kahekordselt kaela. Või ta pidi kusagil põllu all kraavi kaevama, külm soovesi jalus, vihmavesi turjal. Kõige kibedamaks muutusid päevad kartulivõtmisel ja rehepeksmisel. Siis polnud enam öö ega päeva maiku. Kogu töö ja tegemise oleks Pearu pea peale pööranud, et aga kiusata Jaagupit. Heameelega oleks ta teinud kõik kodused tööd kuivaga, välised vihmaga. Oli ilm niisugune, et hea peremees ei aja koeragi ulualt välja, siis saatis Pearu sulase kas või üksipäinis kartulimaale.
Talve tulekul, kui suuremad välistööd kõik tehtud, läks Pearu sinnamaale, et ta sulasele enam ei lasknud süüa anda. See nälgis paar päeva ja tahtis siis peremehega rääkida, aga peremees ei võtnud teda jutule. Jaagup ei osanud nüüd muud teha, kui läks Eespere Andreselt nõu küsima. See ajas Pearu hoopis marru. Ta tõstis sulase asjad toast ja aidast välja, ning kui see nõuküsimiselt koju tuli, ütles ta temale, et ta võib enda koristada, teda pole enam vaja. Jaagup nõudis palka, vähemalt teenitud aja eest.
“Mis palka?” karjus Pearu. “Sa oled mulle rohkem kahju teind kui su palk veart.”
Ei aidanud midagi. Jaagup korjas oma kolid kokku ja kandis nad Andrese loal Eesperre, kuhu ta ka esiotsa jäi, sest minna polnud tal kuhugi. Oma palka hakkas ta Pearult kohtu teel nõudma. Aga nüüd esines Pearu vastuväidete ja vastunõuetega. Tema tõenduse järele polnud õige, nagu oleks ta sulasele toitu keelanud. Tunnistajaks andis ta tüdruku, kes ka peremehe ütlusi kinnitas. Küll aga olnud sulane laisk tööle, hooletu hobuste ja kõigi oma tööriistadega, ropp suu poolest, nii et lapsi tema eest pidanud hoidma, kõlvatute elukommetega ja ööhulkur, joodik ning sõnakuulmatu, nii et tööd sagedasti otse peremehe käskudele vastuoksa teinud. Paned ta kraavi kaevama, siis teeb ta teisiti, kui õpetatud, ajad ta hagu tegema või puid raiuma, siis raiub ta sul käsuvastaselt ilu- ja emapuud maha, nagu seda ka Sauna-Madis teadis tunnistada. Nõnda teinud ta Pearule rohkem kahju, kui et saadav palgaosa seda suudaks tasuda.
Kohus ajas peremeest ja sulast leppima, sest eesistnik arvas, et eesel ei pea mitte astla vastu takka üles raiuma ja pahmaja ei peaks härja suud siduma. Pearu oli valmis sulasega leppima ja temale ta palka kas või siinsamas kohtu ees välja maksma, ainult kui sulane end süüdi tunnistaks ja teda, Pearut, ainsagi sõnaga paluks. Aga sulane seisis nagu tige härg peremeeste kohtu ees ja ei lausunud sõnagi, nohises ainult. Kohus arvas, et ehk tahavad vastased asja isekeskis veel arutada ja lükkas otsusetegemise järgmiseks kohtupäevaks.
Kohtust läksid Pearu ja Jaagup kõrtsi ja ka seal ütles peremees, et tema maksab sulase palga kohe välja, niipea kui see temalt andeks palub. Aga siin polnud sulane valmis seda tegema. Isegi viina ei võtnud ta Pearult vastu, vaid ütles.
“Peremees valab minu jäo oma emapuudele kasteks.”
Nõnda ütles Jaagup ja sülitas, nagu olekski ta juba peremehe klaasist rüübanud.
“Ah sa oled ikka veel kangust täis!” hüüdis Pearu. “Küll mina su kaelakünnapid mudin.”
“Küllap näis, kumb kummal nad mudib,” vastas Jaagup.
“Ah sa ähvardad mind?” küsis Pearu.
“Mis mina sust ähvardan,” vastas Jaagup. “Mis on sulasel peremeest ähvardada.”
“Säh, joo viina,” pakkus Pearu. “Lepime ära. Kõrtsmik, korv õlut!”
Pearu pakkus ja pakkus oma klaasi, aga Jaagup ei teinud nägemagi.
“No rüüpa ükski kord minu klaasist,” mangus Pearu, “siis maksan siinsamas kõrtsiletil su palga välja.”
Pearu tahtis nähtavasti maksku mis maksab sulasega leppida.
“Poiss, ligund, võta klaas vastu, kui peremees pakub!” hüüdis kõrtsmik. Sama nõu andsid ka kõrtsilised. Kuid sulane oli oma otsuses kindel: ei võtnud.
“Mine siis p…e!” karjus Pearu lõpuks Jaagupile. “Tänasest päevast põle sa enam minu sulane! Asjad viisid Eespere Andrese juurde, sinna mine ka ise. Mis mulle ei kõlba, see temale paras. Kuipalju on sul veel palka saada? Maksan su kõrtsiletil kui mustlase setuka kinni ja kasi kus kurat!”
Ning kui sulane saadava summa oli nimetanud, ladus Pearu raha kõrtsiletile ja kutsus kõrtsmiku tunnismeheks.
“Kasi mu silma alt!” karjus Pearu Jaagupile.
“Ega sa Vargamäel ole, et nõnda karjud,” lausus poiss raha tasku pannes.
“Kas nüüd rüüpad mu klaasist?” küsis Pearu Jaagupilt.
“Maksa enne kõik mu rahapalk välja,” vastas sulane. “Niikuinii läheb ta mul muidu kaotsi.”
“Rüüpa enne viina,” tingis Pearu.
“Ei, enne kõik rahapalk, riidekraam võib jääda,” vastas sulane.
Kõrtsmik astus mõlemi vahele lepitajaks, öeldes.
“Tehke mõlemad ühekorraga, peremees annab raha, sulane võtab viina.”
“Nõnda olen nõus,” ütles sulane.
Pearu mõtles pisut.
“Üks
