ju seesama asi ees, minuga võib ju ka midagi juhtuda.”
“Ei sinuga, Mari,” vastas perenaine. “Enne põle ma kart, aga nüüd kardan, on niisuke imelik tundmus.”
“Ära karda, perenaine,” manitses Mari, “kartmine põle hea. Parem puhake, koguge jõudu, las mina teen.”
Ja Mari tuuseldas all saunas kui ka ülal peres. Tema poeg Jukugi leidis üsna loomulikuna, et ta iga päev ühes emaga võis peresse minna teiste laste hulka. Viimaks harjusid sellega kõik, nagu ei võikski see teisiti olla. Aga siin sündis imelik asi: perenaisel pidi ikka enne raske aeg kätte tulema ja alles siis Maril, ometi sai Mari tütre, kuna perenaine ikka veel ootas. See aina tekitas Krõõdas hirmu ja muret, oli talle kurjaks ennustuseks.
“Läheb üle võsade, kasvab suureks,” kaebas ta Marile.
Pisut kartma hakkas nagu Marigi, kuigi ta endiselt katsus perenaist lohutada ja julgustada.
“Olen vahel mõelnd,” rääkis perenaine kord pisarsilmi Marile, “et kui mind änam ei ole, küll tahaks ma siis, et sina mu laste ema oleks. Sinu kätte jätaks ma nad rahuliku meelega.”
“Issand jumal!” hüüdis Mari. “Perenaine, mis sa ometi räägid. Mul on ju Juss, kuhu ma siis tema panen?”
“Ega ma siis seda, ma ainult muidu räägin,” seletas perenaine.
Mari südamesse hakkasid perenaise sõnad imelikult kinni. Nii mõnigi kord mõtles ta nende peale tagasi.
Viimaks saabus ka Eespere Krõõda aeg. Olid abiks mõlemad saunanaised. Aga vähe võisid nad perenaist aidata, kes vaevles kaua ja raskesti. Kui ta lõpuks oma piinast vabanes ja lapse häält kuulis, lõi ta suur ja kahvatu suu naerule, sest hääle järele pidi olema poiss – kohapärija, tulevane peremees Vargamäel. Nõnda jäigi Krõõda suu nagu naeratama, ilma et oleks küsinud, kas on sündinud tütar või poeg. Andres, kes eeskambris ootas, astus sealt lapse häält kuuldes kohe tagukambri.
“Viimaks ometi poiss või?” küsis ta.
“Peremees!” hüüdsid saunanaised korraga.
“Peremees mis peremees,” jätkas saunatädi üksinda. “Poiss kui purikas, suur ja tugev!”
Aga nurganaine ise ei lausunud sõnagi, nagu ei puutuks asi enam temasse. Ja kui Andres sängi ette astus küsima, kuidas Krõõt end tunneb, vastas see lihtsalt.
“Ei ma vist änam siit tõuse.”
“Ä’ä hullu juttu a’a,” vastas talle Andres.
“Ei see ole hull jutt,” ütles Krõõt.
Ja kui mees talle otsa vaatas ja tema näol ikka alles nagu õndsalikku naeratust nägi, siis aimas ta, et naise sõnades võib ometi tõde peituda. Ta oli nii imelik näha, et Krõõdal, kel kõik need aastad aina nukker nägu olnud, korraga oleks nagu silmiski naeruhelk. See võis küll surma pärast olla.
Sõnalausumata istus Andres sängijalutsile ja vajus seal kössi, selg peaaegu naise poole. Vahest ehk esimest korda elus mõtles ta tõsiselt oma naise ja laste saatuse üle järele. Ta isegi imestas lõpuks, et temal võivad olla korraga niisugused mõtted.
Varemalt polnud tal kunagi pähe tulnud, et tema Krõõt võiks surra või et üles võiks öelda tema jõud lapsi ilmale kandes ja hommikust õhtuni ning pooled ööd rasket tööd tehes. Miks polnud ta kunagi uskunud, et naise nukrate silmade ja ägamise taga istus tõsine häda? Miks polnud ta tema sihvakamat kasvu ja peenemat konti kunagi arvesse võtnud? Ja ometi oskas ta seda teha iga hobusekronuga, kelle ta ostab koormaveoks. Igal märal ja igal lehmamullikal oli ta raskust arvesse võtnud, aga oma naisel mitte. Ta oli talitanud nagu iga teinegi peremees, kes ütles: naine on ju inimene, mitte loom.
“Kui sõidaks õtte tohtri juurde, tooks ta kas või seia,” ütleb Andres naisele.
“Ei maksa, änam ei maksa, ma tunnen,” vastab see. “Poiss võttis mu hinge.”
Esimest korda oma abielus tunneb Andres, et Krõõda sõnad võivad südamesse lõigata. Poiss võttis hinge! Tema, Andres, oli poissi nii väga tahtnud ja iga tütre sünnil naisele etteheitvalt otsa vaadanud. Aga kui nüüd oleks mõni tulnud, kel vägi ja võimus, kui oleks tulnud kas või vanajumal ise ja oleks Vargamäe Eespere tagukambri uksest sisse astunud ning öelnud: “Tahad, ma teen poisi tüdrukuks, nõnda jääb Krõõt elama,” siis oleks Andres praegu sõnalausumata nõus olnud.
Veel enam: ta oleks vanajumalale omalt poolt vastanud: “Tee tüdrukuks see poiss ja ka kõik teised poisid, keda sa mulle oled mõelnud anda, ainult lase mu Krõõt elada. Ja tänasest päevast saadik tahan ma tema koormat kergendada, kui ta kannab ilmale sinu väe ja võimuga tüdrukuks tehtud poissa, keda mina ise sigitanud. Ma ei löö enam toaukse piitade külge kõrget lauda sigade takistuseks, ennem elan kas või sigadega ühes toas, et aga Krõõdal poleks vaja ämbreid üle selle laua rükkida. Ma ei lase teda enam raskeid toobreid tõsta ega sügavast kaevust vett vinnata, mis paneb mind ennastki niudeid pingutama. Ma teen toa otsa kerge jalgvärava, et Krõõdal igavesti vaja poleks suurt ja rasket väravat üle kõrge vaia rükkida.”
Kui Andres mõttes vanajumalale nõnda oli öelnud, tõusis ta üles ja läks välja: ta tahtis põllul viimased kaerad maha visata, sest pärast, võib olla, pole selleks enam aega. Aga kui ta oma külimati oli täitnud ja kandevööle seadnud, avanesid nagu äkki ta silmad ja kõrvad: ta nägi heledat päiksepaistet, tundis leiget kevadeõhku ja kuulis lõokeste laulu ning linavästrikkude vaikist, kuid rõõmust häälitsemist künnivaos. Selle vastandina turgatas tal meelde Krõõt kodus sängis ja sõnad, mis tema, Andres, vahetanud vanajumalaga sängiäärel istudes.
Ja Andres tundis, et enam ei saa ta külvata, vaid et peab selle asemel midagi muud tegema. Ta võttis külimati kandevöölt, pani ta lähema kivi otsa ja istus ise kivi äärde, selg vastu päikest, nagu oleks tal siin midagi tõsist toimetada või millegi üle järele mõelda. Aga enne kui ta midagi sai teha või mõelda, kiskus ta suu temale endalegi ootamata viltu ja silmist hakkas jooksma kibedat vett.
Andres rääkis uuesti oma jumalaga, korrates oma endisi tõotusi ja lisades juurde uusigi. Nõnda kestis see tükk aega.
Sulane ja temal abiks seemendamas olev Juss aina imestasid, kui nägid, et peremees, kes tuli ruttu väljale külvama, siin külimati täitis ja ta korraks kandevöölegi asetas, nüüd päikesepaistel kivi ääres istub, nagu soendaks ta seal selga ja kuulaks lõokeste laulu. Niisugust asja polnud Andresest keegi varem tähele pannud.
Aga kui Andres kõik oma tõotused naise ja laste suhtes oli vanajumalale andnud ja kui ta oli need kinnitanud kibeda veega, mis jooksis ta silmist, sai ta tundmuse, et nüüd on ta kõik teinud, mis sureliku inimese võimuses, sellepärast tulgu nüüd, mis tuleb. Jääb ainult üle veel oodata ja risti kanda, mis sulle peale pannakse.
Kergendatud südamega ja uue hooga hakkas ta külvama. Aga kivi ääres istumine oli tüki aega viitnud. Nõnda ei jõudnudki ta kõike seemet maha visata, enne kutsuti ta põllult koju. Seal ootas Krõõt, kes tahtis temaga rääkida, sest vanajumal polnud Andrese pühalikke tõotusi mikski pannud ja oli oma käskjala Vargamäele saatnud, nagu oleks peremees Andres rääkinud esteks aina tühje sõnu.
“Noh, vanamees,” ütles naine, “minu tund on vist tulnd.”
“Kui see nõnda olema peab, siis sündku Tema tahtmine,” vastas Andres alistunult.
“Aga mis lastega?”
