tulla, eks tema nendega see mõni tund ikka hakkama saa,” arvas Andres.
Mari ei lausunud enam sõnagi. Mõelda, et tema paneb enda täna kirikuriidesse ja istub Andrese kõrvale saani, mille seljatagusel ilusad suured roosid – Mari oli neid nii mõnigi kord imetlenud – , tegi ta otseteed keeletuks.
“Kas sa ise tahaks tulla?” küsis Andres. “Täna ilus pehme ilm…”
“Kui peremees tahab…” kogeles Mari.
Sellega oli kirikusõit jaatavalt otsustatud. Peremees saatis jalamaid saunatädi järele ja käskis temale öelda: tulgu ülesse laste juurde ja toogu ka Mari kirikuriided kaasa, sest see sõidab ühes peremehega täna kirikusse.
Seda kutset ja käsku kuuldes istus Juss lähemale järile, sest jõud tema ihuliikmeist võeti äkki nagu käega. Aga kui tädi oli Mari riietega juba peresse läinud, ajas Juss omale ruttu pihtkasuka selga ja jooksis veel rutemini läbi pehme lume üle väljamäe teisele poole sooserva tihedate kuuskede vahele ning jäi seal ootama, kuni tuli nähtavale pere hobune, kõrge look peal ja saan järele, kus istus kaks inimest – peremees Andres ja Mari. Juss piilus kuuskede vahelt möödasõitjaid, kes tema lähedalolu ei aimanud. Ainult mära pööras oma kikkis kõrvadega pea tihniku poole ja vahtis: tema aimas midagi. Andreski märkas mära vahtimist, sest ta ütles, nii et Jusski kuulis.
“Ei tea, mis see hobune nii sinna metsa poole vahib, mõni rebane või.”
See mõjus Jussi nõnda, et puudus vähe, siis oleks ta peremehele vastu hüüdnud. Ta isegi ei teadnud, mis ta oleks hüüdnud, aga ometi oleks tahtnud ta hüüda ja kirikulistele teada anda, et metsas pole rebane, vaid Vargamäe Juss, kes piilub tihnikus, kuidas küll tema Mari sõidab jõulu keskmisel pühal pere Andresega kirikusse, nagu oleksid nad juba mees ja naine. Juss käis eile üksinda, aga Mari sõidab täna peremehega, niisugused lood on Vargamäel.
Kui saan oli Jussist tüki maad mööda jõudnud, ronis see lumiste kuuskede vahelt välja teele ja vaatas selja tagant, kuidas sõitis tema Mari pere Andresega – saaniroosid särasid veel siiamaalegi. Juss vahtis neid roose, kuni nad kadusid põõsaste varju. Näis, nagu oleks Juss nende rooside pärast siia tulnudki.
Aga kui oli silmist kadunud kõik – roosid saaniga, kaks pihta ja kõrge look –, lonkis Juss tasakesi kodu poole tagasi: jällegi otse üle väljamäe, sumades tükati sügavas lumes, et aga mitte pere õuest läbi minna. Vaevalt olid tema jalad kunagi kõveramaina ja tema kael lühemana paistnud kui tänasel jõulu keskmisel pühal. Põlvist saadik lumisena jõudis ta koju, ja kui Madis temalt küsis, kust ta käinud, vastas ta.
“Käisin korraks õige jänesejälgi vaatamas.”
“Oleks püss, siis,” arvas Madis.
“Jah, oleks püss, siis,” oli ka Juss nõus.
Mari oli lasknud hommikul Jussile öelda, et ta tema äraolekul peresse tuleks lapsi vaatama, aga Juss ei läinud. Mitte et ta poleks tahtnud minna, vaid ta nagu unustas. Tema meeli täitis painajalikult midagi muud, mis ei lasknud teisi mõtteid pähe. Isegi kui ta lõunauinakut tegi, mõtles ta seda ainukest mõtet.
Andres ja Mari tulid üsna varakult koju, nagu oleks neil päris harilik kirikukäik olnud. Ainult ühte kiitis Mari: küll olevat pere noorel märal väledad jalad, mõisa lagedal sool ajanud Andres tervest kirikuliste voorist mööda. Maril käinud ainult külm tuul südame alt läbi.
“Ei peremees tee saunamehe sõitu,” arvas selle kohta saunatädi.
“Ei jah seda,” kinnitas Mari.
Andrese enda kõrvu saunanaiste jutt ei puutunud. Ka Jussi kõrvust läks ta alguses mööda, aga pärast hakkas ta tema kuulmeisse ometi kinni – tädi suu läbi. Sest, perest alla sauna saanud, ütles ta seal kohe Jussile.
“Pere mära oli aina märg kohe, kui kirikulised koju tulid.”
Tädi ootas, mis Juss selle kohta ütleb, aga kui see oma suud ei paotanud, jätkas ta.
“Ajanud teised mõisa soos võitu. Andres kupatand pikast kirikuliste voorist mööda, Maril käind kohe külm tuul südame alt läbi, nõnda lõigand noor mära mõisa soo peal.”
Ja kui Juss ka selle kohta midagi ei lausunud, ütles tädi lõpuks.
“Jäi teine nüüd poissi-tüdrukut imetama, rinnad olid piima täis, nii et… Peremees ost teisele kõrtsi juures magusat viina, toond välja, sisse põle Marit kutsund.”
Aga Juss vaikis ka nüüd. See ajas tädi imestama.
“Miks sa midagi ei lausu, Juss?” küsis ta nüüd.
“Mis ma ikka lausun,” ütles Juss.
“Jah, eks ta ole,” oli nüüd ka tädi alistunult nõus. “Mis saunamees ikka peremehele võib. Aga ei ta hakka ühti veel teist naist võtma, ei tea, kuda ta nõnda läbi saab, priske ja noor mees teine, inimesel ju ikka oma tahtmised ja tujud.”
Rohkem Juss ei kuulanud. Ta pani riided selga ja läks välja.
“Lähed õige peresse või?” küsis tädi.
“Lähen vaatama,” kohmas Juss vastusek.
“Nojah, eks ta ole, lapsed seal ja kõik,” arvas ka tädi.
Kui Madis Orult koju tuli, ütles eit temale.
“On sel Jussil, vaesekesel, nüüd õige päevad!”
“Mis tal siis viga?” küsis Madis, nagu ei teaks ta midagi või nagu ei puutuks see temasse, mis ta teab.
“Ei ole tal ju naist änam ega kedagi,” seletas eit, nagu oleks ta Jussi pärast mures.
“Eit, jäta niisugused jutud,” noomis Madis. “Kes talt ta naise on võtt.”
“Näh, naine on ju peres, juba kevadest suati,” seletas eit. “Tahab naise juurde, mingu vargsi, käigu nagu ehal. Aga ega ta siis änam poissmees ole, tal ju lapsedki.”
“Sina, eit, ära topi oma nina teiste asjade vahele,” manitses Madis. “Mis peres on, see on pere asi, saun on pere kohta kurt ja tumm. Mõistad?”
“Ega siis Juss peres ole, tema on ju alles meie juures saunas,” vaidles eit vastu.
“Eit, ma ütlen, ära puudu Andrest, tema on hullem kui Pearu, kui sa ta vihale ajad. Tehku tema, mis tema tahab, sinult põle sellega tegemist. Ei puudu tema sind, siis hoia end tema eest, mida kaugemale, seda parem.”
“Ma ju ainult sinule, vanamees, teistele mitte poolt sõnagi. Jussile ainult, hale meel teist, vaesekest, vaadata,” seletas eit.
“Juss on mees, ajagu ise oma asjad,” vastas Madis. “Võtku naine perest ä’ä, kui tahab, mingu kas või Vargamäelt minema, kui muidu ei sua, ega ta põle seia laulatud.”
“Juss nüüd mõni mees,” mõnitas tädi. “Kus on see mees, kes läheb lehma alla, kui omal naine peres? Kas Andres läheks lehma alla? Oled sina läind? Sa äratad mu veel surnustki üles, kui vaja lehma lüpsa.”
“Nojah, olgu pealegi nõnda, aga mis meil sest?” küsis vanamees.
“Ei midagi, ma muidu aga, oma inime ju.”
