mitte,” vastas Mari. “Ma ei või lapsi ega maja omapead jätta.”
Juss kobis uksest välja. Mari ei saanud muidu, kui pidi natukese aja pärast talle järele minema, et vaadata, kas ta ikka läheb sauna poole. Sinna ta lonkiski mööda väljamäge alla, sest kelle teise kuju see seal kevadtalve õhtupimeduses mustendas. Nõnda võis Mari rahuliku südamega tuppa tagasi minna.
Andres tuli hilja koju, oli pisut purjus ja hoidis käies paremat jalga, nagu oleks sel midagi viga. Ta läks otseteed tagukambri ja kutsus ka Mari sinna. Seal laskis ta oma parema jala saapa otsast ära tõmmata, käskides Marit seda ettevaatlikult teha.
“Ui aeg!” hüüdis Mari kohkunult, kui ta saapa jalast oli tõmmanud. “Peremehe jalg on ju üleni verine, narts on verest punane.”
“Kukkusin soosillal ja ei tea mis terav ork otse jalga, pealepoole põlve. Pea, risu, põle ju üsna selge, sellepärast,” seletas Andres ja lisas juurde: “Võta kapist piiritusepudel, vaata seal all, pahemat kätt, panen õige seda peale, see parandab.”
Mari otsis kapist piirituse, samuti ka puhta lapi, et peremehe jalga kinni siduda. Aga kui peremees verise püksisääre üles kääris, et haava piiritusega pesta, seisis Mari juures ja imestas.
“Justkui pussiga löödud!”
“Eks ole,” kiitis ka Andres naeratades, “justkui pussiga löödud. Pagan teab, kuhu otsa ma kukkusin, päike on soosillal lõuna poolt oksatüükad juba välja sulatand. Hea, et silma ei juhtund, oleks eluajaks pimedaks teind… Aga küll piiritus ta varsti parandab, sest põle midagi. Õnnetused käivad ikka mööda inimesi, kiva ja kända nad ei puudu… See pagana viin, põle ju teisega harjund. Öeldakse küll, et joobnul ja lapsel on kukkudes padi all, aga seal ta nüüd on…”
Kui haav kinni seotud, laskis Andres omale kasuka kätte anda ja võttis sealt taskust saiad ning kompvekid ja ladus nad lauale, öeldes ise Marile.
“Need siin on lastele, see sinule nende hoidmise eest… Ei oleks mina seda uskund, et mina pean sinu pärast kinni istuma ja nõnda oma jalga veristama. Siiski ei taha sa mulle perenaiseks tulla.”
“Peremees, ä’ä räägi nõnda, see on kurjast,” vastas Mari paluvalt.
“Kui kurjast, siis kurjast,” ütles Andres, “aga perenaiseks tahaks sind ikkagi, ega ma siis muidu põleks istuma läind. Ja nüüd see jalg ka veel.”
Mari hakkas nutma, sest mis muud oleks pidanud ta tegema. Sai ei läinud tal kurgust alla, käis suus ringi. Mõtles, et hoiab teise Jussile, pistab talle pihku, kui homme tuleb peresse. Siis räägivad nad ka peremehega, sest kauem see nõnda jääda ei või, peab lõpu tegema, nii või teisiti. Maril kipub kõik üle pea kasvama.
XIX
Aga Jussil oli enne kõik üle pea kasvanud, see oli rutemini sündinud, kui Juss isegi oskas aimata. Saunatädigi ei teadnud sellest midagi, ehk küll tema Jussi oma sõnadega kui punase raudoraga vahetpidamata kõrvetas.
Õhtul mäelt alla tulles otsustas Juss, et homme on viimane päev, ja kui Mari ka siis ei tule, siis on lõpp. Mis ta selle lõpuga mõtles, polnud talle endalegi hästi selge, vähemalt poleks ta osanud seda täna sõnastada.
Aga kui ta kodus pimedas toas asemele heitis, hakkas teda kuri kiusama, kes kiusanud teda varemaltki Mari pärast, nagu tuleks see kuri just Marist. Nõnda ei võinud Juss muidu, kui tõusis asemelt, nagu ta sinna heitnud, üliriided seljas, võttis seinalt lõksust pussi, pistis selle põue, lahtiselt, nagu ta seisis lõksus, ja läks välja.
“Juss, vaeseke, ei saa ega saa rahu,” ütles saunaeit vanamehele.
“Las ta läheb ja käib, mis sinul temaga asja,” vastas Madis.
Aga tädi ei saanud rahu. Natukese aja pärast lausus ta uuesti.
“Kuhu ta nüüd küll veel pidi minema, õige Marit vaatama või?”
Vanamees ei vastanud selle peale midagi.
Aga saunatädi eksis: Juss ei läinud Marit vaatama, sest sealt ta ju alles vähe aja eest tuli. Juss läks sama teed üle väljamäe, kust ta oli jooksnud jõulu keskmisel pühal, kui ta tõttas lumiste kuuskede vahele piiluma, kuidas tema Mari sõidab pere Andresega kirikusse, roosilise saani, punasekirju teki ja kõrge loogaga, mis noorel märal peal.
Praegu, pimedas, polnud tema rutt sugugi väiksem kui sel jõulu keskmisel pühal. Juss jooksis, nii et kopsud töötasid sepalõõtsadena; ise hoidis kramplikult pussi peast kinni, esteks põues, nagu oleks teda pimedal väljamäel kellegi eest varjata, pärast lausa õhus vehkides, et oleks soodsam joosta. Juss jooksis seni, kui jõudis sinnasamasse kuuskede vahele, kus ta oli piilunud jõulu ajal. Lõõtsutades ja ajuti hinge kinni pidades kuulatamiseks ronis ta varsti teele lähemale, kükitas viimaks otse teekaldale kahe paksu ning madala kuuse varju. Aga natukese aja pärast tõusis ta uuesti püsti, sest ta sai aru, et praegu pole tal ennast kellegi eest varjata. Hulk aega pidi ta siin kahe kuuse varjus seisma, enne kui hakkasid kostma teelt sammud ja kui hakkas viimaks paistma tulija must kogu.
Juss kükitas maha ja hoidis pussipead kramplikult peos. Süda kippus kui meeletu peksma, kusagil üleval lõua all või mõnes muus paigas arvas ta teda tundvat. Kui ometi tulija enneaegu tema hirmsa südame peksmist ei kuuleks, siis oleks kõik otsas! Aga ei, tulija ei kuulnud nähtavasti midagi, sest ta lähenes omasoodu vahetpidamata, ikka samm sammu järele, aina jalg jala ette, nagu oleks tal aega küll.
Imelikul viisil ei tulnud Jussil kuuskede varjus sugugi pähe mõelda või kavatseda, mis ta oma pussiga teeb või kuidas ta tõelikult talitab. Selle asemel nägi ta äkki enese kusagil kuuse all, mille oksas silmusega nöör, ja tema ning Mari hoiavad kahekesi nöörist kinni. Juss tahaks selle loo üle pikemalt järele mõelda, aga enne jõuab tulija ligi ja hakkab kuuskedest mööda minema. Paras silmapilk. Mõtlemata kargab Juss kuuskede tagant välja, aga tema parem jalg hakkab lumes seisva alumise kuuseoksa taha kinni, ta komistab, kukub peaaegu, toibub ometi kohe ja jookseb ülestõstetud pussiga. Aga teine on Jussi komistuse ajal ümber pöördunud, ja et tal kaitseks midagi käes ei ole, siis lööb ta Jussi jalaga. Nõnda satubki Jussi puss talle pealepoole põlve. Seega arvab Juss, et kõik on nurjas, viskab pussi ja hüppab üle kraavi metsa sügavasse lumme, kadudes paksude kuuskede vahele. Andres jatkab oma teed kodu poole.
Juss sumas mööda sügavat lund välja äärde ja läks üle mäe otseteed sauna sihis. Lagedal põllul aedade ääres kandsid hanged. Aga kuigi nad poleks kandnud, ometi oleks Juss vististi neist läbi roninud, ilma et midagi oleks tähele pannud. Praegu talitas ta nagu kuutõbine. Koju jõudes läks ta lehmalauda ette, seisatas seal üürikeseks, avas siis laudaukse ja vaatas sisse, nagu tahaks ta lehmalt millegis nõu küsida või lohutust leida. Aga see magas rahulikult, ei tõusnud ülessegi, sest ta teadis, et praegu pole ei sööki ega jooki loota, on ju südaöö. Juss vaatas natukene aega magavat lehma ja kuulis selgesti, kuidas see mäletses, sulges siis ukse, ronis lauda otsast üle aia, kus ta oma kätt kriimustas, ilma et ta seda oleks märganud, läks lähedase kuuse alla, millel üks oks nii madalas, et ulatas seda kikivarvule tõustes puutuma. Siin võttis ta pükstelt nööritüki, millel alles silmus otsas. “Eks olnd hea, et ta jätsin,” mõtles Juss silmuse kohta, “nüüd on valmis, põle tarvis teha.” Nõnda mõeldes sidus ta nööri otsa kuuseoksa, pistis pea silmusesse ja tõmbas jalad kõverasse. Sealt Madis ta koidikul leidiski, kui tahtis minna kuusikusse jumala asjade üle järele mõtlema.
Aga kõik panid pärast väga imeks, et kuidas see küll nõnda võis sündida, sest Jussi jalad puutusid ju rippudes maad. Kuidas võis silmus nõnda kokku joosta.
