naabrite vahel vastastikune nokkimine, kuni Pearu pahvatas.
“Kallis nuabrimees, sul on küll head lõuad, aga miks sa Sauna-Jussi naise käest ära võtsid? See, vaesekene, vahib vesise suuga pealt, kui sina tema eidega…”
Mida Pearu öelda tahtis, seda ei tea, sest enne lause lõppu andi.
Andres talle rusikaga lõua alla, nii et ta kõrtsipõrandale selili kukkus. Aga sealt jalule ajades astus ta uuesti üleaedse ette ja ütles.
“Miks sa mind lõid? Kõik reagivad ju, et sina Sauna-Mariga…”
Jälle lendas Pearu põrandale.
“Kui sa mind oma Sauna-Mariga rahule ei jäta, löön su maha nagu konna!” põrutas Andres Pearule.
“Ega sa kõiki ikka jõua maha lüüa, kes reagivad,” karjus Pearu põrandalt.
“Sinu käest kuulen esimest korda,” ütles Andres.
Pearu ajas enda uuesti jalule ja hakkas tunnistajaid otsima, kes oleksid näinud, kuidas Andres teda löönud.
“Kaevan kohtusse!” karjus Pearu. “Küll kohus seletab!”
Andres rüüpas viimase viinatilga klaasist, maksis arve ja lahkus ühes sulasega kõrtsist. Pearu jäi kõrtsi omale tunnistajaid nõutama.
Järgmisel päeval teadsid kõik, keda asi huvitas, et Vargamäe mehed Sauna-Mari pärast kõrtsis riielnud ja et Andres lubanud Pearu kui konna lõhki lüüa, kui ta veel julgeb Sauna-Marit puutuda. Saunatädi kaudu puutus asi ka Jussi kõrvu. See tahtis esteks kohe Andrese jutule minna, aga kui oli pisut järele mõelnud, jättis ta selle nõu katki. Kes teab, ehk sünnib temaga samuti nagu Oru Pearugagi, kui ta Andresele läheb Marist rääkima. Pealegi, mis oleks Jussil peremehele öelda? Et ta Pearule vastu vahtimist andnud? Aga mis siis ikka teha.
Juss mõtles ja mõtles, ta ei saanudki enam muud teha kui mõtelda. Iga silmapilk leidis ta, et juba jälle seisavad käed töö juures, ainult mõtted liiguvad. Ainuke pääsetee – jällegi Mariga rääkima minna. Kuulata, mis tema ütleb, mis tema arvab, see otsustab.
Aga Mari oli nagu oma endise käbeduse ja sõnakuse kaotanud. Jussile näis, nagu oleks tal perenaisepõlves arugi vähemaks jäänud. Juss teadis ühtki asja kindlasti, Mari ei teadnud sedagi. Juss teadis: Mari tulgu perest ära, Mari tulgu jalamaid perest ära.
“Armas aeg, kus siis jalamaid saab,” ajas Mari vastu, “lapsed, loomad ja kõik.”
Aga Juss ei andnud järele, nõudis nagu täismees kunagi, sest saunatädi oli tal kihutajaks. Maril ei jäänud muud nõu üle, kui pidi peremehega rääkima, sest muidu ikka ei või. Õhtul leidis ta selleks paraja silmapilgu. Kuid Andres ei tahtnud Mari minekust kuuldagi.
“On see selle kõrtsiasja pärast või?” küsis Andres.
“Juss on ju kuulda saand, käis teine siin,” vastas Mari.
“Mis ta selle tühja pärast,” ütles peremees. “Oleks veel mõni muu, aga va Oru Pearu. Ma andsin talle paar korda vastu vahtimist, lubas kohtu kaevata.”
“Kõik räägivad kangesti, sellepärast,” seletas Mari.
“Just nagu siis jääksid teised vait, kui sa sauna lähed. Hakkavad veel hullemini. Ei nüüd aita änam midagi, muudkui peab ära kannatama. Laterdavad selja taga, tõmmaku, tulevad suu sisse ütlema, lõikan vastu vahtimist, muud midagi.”
“Aga Juss ei lepi, tahab, et mina pean sauna minema.”
“Mis ta nüüd hullu ajab,” ütles Andres. “Kust ma siis üleöö omale uue perenaise võtan? Kes hakkab laste järele valvama? Kes toidab poissi? Ei, Mari, paergu ei tule sellest midagi välja. Ole aga ilusti edasi, ja kui Juss jälle tuleb, siis saada ta minu juurde, ma kõnelen temaga ise. Mina olen teda toimetand, tema peab ka mind toimetama. Ega ma siis paha pärast.”
“Ei noh, ega seda nüüd küll,” oli ka Mari nõus.
Järgmisel päeval läks Juss naisele peresse uuesti järele, aga see saatis ta peremehe juurde. Hulga aega kõnelesid mehed tagukambris küll vaiksemalt, küll valjemalt, aga ei olnud järeleandmist ei peremehe ega saunamehe poolt. Ainult sedavõrd leppis Juss, et Mari võib veel seniks peresse jääda, kui Andres otsib temale kiires korras asemiku. Nõnda kogu asi seks korraks jäigi.
Nüüd muutus peres üsna vaikseks: Andres oli tumm, Mari keeletu, nagu varjaksid nad kahekesi mõnd paha asja. Nõnda jõudis kohtupäev kätte. Pearu oli enne seda nädalapäevad kõrtsi saksakambris veetnud. Võimalik, et Andres oleks ainult valuraha maksmisega Pearu heaks pääsnud, kuid ta ei talitsenud kohtu ees oma keelt, lubades ka tulevikus igaühele vastu vahtimist anda, kes julgeb temale niisuguseid asju nina alla hõõruda, nagu seda Pearu teinud. See ei meeldinud kohtule, sest tema oli enne seda Andresele südame peale pannud omavoli mitte tarvitada, olgu kõrtsis või kirikus, sest mõlemad asutised on ju ülemuse poolt lubatud ja jumalast seatud. Andres aga oma suurustavate sõnadega astus nii-öelda maksva korra vastu. Sellepärast siis tuli tal peale rahatrahvi ka kaheks päevaks vee ja leiva peale minna.
Pearu nägu hiilgas. Andres oleks hea meelega talle otse kohtukulli ees veel kord äianud. Ometi polnud parata, pidi alistuma.
Kohtuotsusest teadis peagi kogu vald, muidugi ka Vargamäe. Ja kui siis päev kätte jõudis, kus Eespere Andres vallamajja vee ja leiva peale läks, ilmus Juss tema äraolekul peresse ja nõudis, et Mari nüüd sauna läheks, vähemalt enne, kui Andres koju tagasi tuleb. Mari punnis vastu, ja kui Juss järele ei andnud, ütles naine.
“Oled sina ka Pearu nõumees või, et sa niisukest asja tahad? Teine ise kodunt ära ja nüüd pista plehku, jäta maja kõik ui-ai. Mina täna ei tule, saagu homme või sitem.”
“Kui sa täna tema selja taga ei tule, siis sa ei tulegi,” ütles Juss. “Just sellepärast ma täna tahangi, et Andrest kodus põle, nüüd ehk ometi. Mari, tule koju. Võtame endi lapsed ja lähme.”
Seda öeldes oli Jussil endal niisugune imelik nägu, nagu kutsuks ta Marit surmasuust põgenema. Juba võttiski ta poisi sülle ja hakkas teda riietesse mässima, ilma et ta õieti isegi märkaks, mis ta teeb.
“Juss, ä’ä ole ikka imelik,” ütles Mari. “Lase poiss olla. Mis su sisse siis nüüd nii korraga on läind?”
“Sa ei tulegi enam sauna, Mari,” ütles Juss värisevail huulil.
“Tulen, Juss, usu mind, aga täna mitte, täna ei või, mõistad isegi,” seletas Mari.
“Ei sa tule, kui sa täna ei tule.”
“Kust sa seda võtad, et ma ei tule?” küsis Mari.
“Ei tule,” kinnitas Juss.
“Tulen, usu.”
“Tule täna, tule paergu kohe, tule enne, kui peremees koju jõuab. Mina üksi änam sauna ei lähe.”
“Mine täna veel, Juss, homme räägin ma peremehega uuesti. Kui tahad, räägin veel täna õhtul, oota, las ta aga tuleb koju.”
“Ära jää peremeest ootama,” mangus Juss. “Ära räägi änam temaga, tule koju.”
“Ei, Juss,” vastas Mari kindlasti. “Enne peremeest ei tule, tee
